Midagi üleliia põrutavat siin, tõsi küll, viimastel kuudel juhtunud ei ole; võlgnevus väheneb endiselt reipalt ning märtsis kukkus see eelmise aasta sama kuuga võrreldes juba enam kui veerandi võrra. Euroopa Liiduga ühinemisega kaasnenud rahakraanide avanemine tõstis 2004. aasta oktoobris kõnealuse näitaja aastakasvu üle 150%. Kui siin mängis esimest viiulit aga eelkõige peaaegu olematu baastase (2003. aasta lõpus võlgnesid Eestis asuvad pangad välispankadele tublisti alla 2 miljardi euro), siis kolm aastat hiljem saavutatud üle 70%-line kasv tõi siia aasta jooksul juba 3,5 miljardit eurot.

Graafik: Üleilmse krediidibuumi peegeldus Eestis

Sealt alates on aga numbrid kivina kukkunud, 2009. aasta kevadel jõuti miinuspoolele ja jätkuva edasise languse käigus siis selle märtsi 26%-lise vähenemiseni. Ühtekokku on 2008. aasta lõpus saavutatud tipuga võrreldes võlgnevus vähenenud 3,9 miljardi euro võrra. Kui nüüd üritada see number mingisse konteksti panna, siis samal ajavahemikul on jooksevkonto summaarne ülejääk ulatunud 1,1 miljardi euroni.

Bilansside passivapoole kokkutõmbumine on ühes oluliselt ettevaatlikuma laenuvõtmisvalmidusega omakorda kärpinud pangandussektori kodumaise laenuportfelli jääki.

Mis kasvutempodesse puutub, siis ka siin on tegevus alates 2009. aasta kevadest toimunud nullialuses piirkonnas ja kukkumise tempo on samuti pigem ajas kasvanud. Märts oli siin küll õnnelikuks erandiks, kui veebruaris kahanes laenujääk 8,3% võrra (kõigi aegade kiireim langus),
siis möödunud kuu vastav näitaja oli protsendipunkti võrra väiksem. Kas siin tegemist ühekordse võnkega või kauaoodatud käänupunktiga, seda näitavad juba järgmised kuud.

Hoiuste osatähtsus kasvab endiselt

Üheks välisrahastamise koomaletõmbumise loogiliseks tagajärjeks on olnud kohaliku deposiidibaasi tähtsuse jätkuv kasv. Kui 1990-ndate aastate keskel olid väljaantud laenud (neid oli siis küll ainult nii 300 miljoni euro eest) peaaegu kahekordselt hoiustega kaetud, siis krediiditsükli tipus kihutas laenude-hoiuste suhe 180%-ni.

Viimase kahe aasta jooksul on laenujäägi hoogne vähenemine ja hoiuste tagasihoidlik kasv nimetatud suhtarvu tagasi 140% piirimaile toonud, ehk siis umbes sinna, kus see oli enne laenubuumi viimast vaatust 2007-2008. aastal.

Hoiuste puhul võib viimase kümne aasta jooksul välja tuua vast kolm üksteisest selgelt eristuvat perioodi. Ajavahemikul kuni 2007. aasta keskpaigani kasvasid nii nõudmiseni kui tähtajalised hoiused enam-vähem samas taktis. Sedamööda, kuidas euro krooni intressivahe aga 2007.
aasta suve 50 baaspunktilt 2009.aasta kevade 500 baaspunktini kärises, kukkus nõudmiseni hoiuste maht pooleteise aasta jooksul üle miljardi euro.

Nüüd, kus euro kasutuselevõtt on intressivahe sisuliselt ära viilinud ja nõudmiseni hoiuste alternatiivkulu seega vähenenud, jõudsid need möödunud aasta oktoobris oma kriisieelsele tipptasemele tagasi.

Selle aasta algusest on aga taas märgata liikumist nõudmiseni deposiitidest tähtajalistesse. Hoiuste kogusumma kasvas märtsis aga vaid 1,7%, mis on viimase pooleteist aasta nõrgim tulemus. Reaalne rahamass tõmbub seega endiselt kokku – tähelepanek, mis viib meid selle kirjutise algusesse jälle tagasi.