Detsembris 1346 sooritas Saksa Ordu keskaegse Eesti ühe kobedama kinnisvaratehingu. Orduvennad soetasid Taani kuningalt Valdemar IV Atterdagilt 19 000 marga ehk ligi nelja tonni hõbeda eest Harjumaa ja Virumaa koos Tallinna, Rakvere ja Narva kindlustega.

Hansapanga ülevõtmist peetakse suureks löögiks Eesti rahvuslikule kapitalile. “Tallinna börsile tähendaks Hansapanga kadumine tagasiminekut valgusaasta võrra ning kohalik börs muutuks pigem Võru varumiskontoriks,” märkis Suprema analüütik Veiko Maripuu, kui kuulis rootslaste ülevõtukavast.

Harjumaa ja Viru müügiga peatus sadadeks aastateks eestlaste vabadusvõitlus.

Mõlema tehingu puhul pole mängus ainult hiiglaslikud rahasummad ja rahvustunded, vaid neile eelnesid keerukad salasepitsused ning otsused langetati eestlaste selja taga välismaal. Kaubategemised päädisid avalike väljaastumistega tulevase ainuomaniku vastu.

Kolm sangarit Tallinnas, neli kuningat Paides

“Mäss!” kuulutas Äripäev rasvaste trükitähtedega esikaanel, kui Hansapanga eestlastest juhid keeldusid oma aktsiapakke Swedbankile müümast. Hansapankurite arust oli hind liiga odav ning nad ei näinud, mida pank ülevõtmisest võidaks. “Sündinud on uued sangarid: Indrek Neivelt, Tiina Mõis, Heldur Meerits. Ja küllap neist, kes praegu rootslastele aktsiaid müüksid, saaksid rahvavaenlased,” märkis roosa ärileht.

Postimehe persooniloos esines rootslastevastase võitluse eestvedaja Meerits sümboolselt muinaseesti sõjamehena, ühes käes terava otsaga oda ja teises ümmargune puitkilp.

Taani kuninga ja ordu kinnisvaraäri tipnes aga kõige ehtsama relvastatud vastuhakuga, mida tunneme Harju mässu ehk Jüriöö ülestõusu nimede all. Ka selle käigus tekkisid eestlastele uhiuued kangelased. Mässajad valisid neli talupoega kuningateks, kes ehtisid end kullatud kannuste ja kirjute kuubedega, panid pähe moekad kullatud neitsikroonid ja sidusid kullatud vööd ümber keha.

Mässajate olematu PR

Tänapäevaseid termineid kasutades läksid kuningad Paidesse nn ärikõnelustele. Pakkusid ordumeistrile Harjus ja Virumaal strateegilist osalust koos juhatuse nimetamise õigusega. “Kui tema (meister) tahaks neid oma alamateks võtta, siis tahaksid nad temale sõnakuulelikud olla, muidu ei tahtvat nad endile ühtki junkrut ega isandat,” teatab Johannes Renneri kroonika.

Ordumeister (juhatuse esimees) Burchard von Dreileve lükkas pakkumise tagasi, sest tulevased kaasaktsionärid olid tema arusaamise kohaselt pesueht mõrtsukad. Tõepoolest, eestlaste maine oli kehv ja nende jõledad teod läksid ajalukku samamoodi nagu Auschwitzi ja Ping Fani rõvedused. Talupoegade väljaastumine oli lausa nii julm, et hämmastas isegi jäledustega harjunud kaasaegseid. Kroonik Hermann Wartberge märgib: “Nad lõid lapsi vastu kive, heitsid neid tulle ja vette ja tegid asju, mida on häbi rääkida: lõikasid naised mõõkadega lõhki ja pistsid piikidega nende kehast väljalangevad lapsed läbi. /.../ Ja kelle mehed ellu jätsid, tapsid märatsevad naised veel halastamatumalt.”

Tänapäeva äri tunneb jõulisi kinnisvaraarendajaid, kes lasevad mõnele lagunevale puumajale tule räästasse pista, kui too projektile jalgu jääb. Või saadavad vajaliku krundi müügist keelduva omaniku õuele “puhtjuhuslikult” buldooserid müttama.

Vaevalt, et Jüriöö ülestõus oli samalaadne ettekavatsetud osa ordu kinnisvaramanöövrist. Kuid see oli orduvendade pürgimustele kasuks, sest mässu tulemusel läks Tallinna linn ja ümbruskond kaitselepingu alusel ordu kontrolli alla. “Meister Burchard oli palju selle üle aru pidanud, kuidas ta võiks Tallinna ordu kätte saada,” tõdeb kroonik.

Sõdimine oli hooajatöö

Hansapanga asutasid üheksa ärksat ettevõtjat 90ndate alguses, kui Eestis äris valitsesid džungliseadused ja Nõukogude rahasüsteem lagunes igast otsast. Hansapanka saatis aga pöörane edu, sest tegevjuhiks pandud Jüri Mõis ei kavatsenud ise jalgratast leiutada, vaid uuris välismaal, kuidas asjad käivad. Näiteks võttis Hansapank esimesena Eestis tööle tellerid.

Muinasaja eestlaste ühiskonnakorraldus oli paraku sama nõrk nagu sovetiaja lõpu majandus. Meie paganatest esivanemad ei vallanud tollast high-techi. Nende elustiili juurde kuulusid röövretked. Juba siis võis öelda, et eestlase parim saak on teine eestlane. Näiteks 1220 käisid harjulased suve jooksul üheksa korda Järvamaal röövimas.

Seevastu Eesti ülevõtmisega tegelnud rüütlid kasutasid kõige moodsamat tehnikat (koged, heitemasinad jne) ning neil oli erinevalt hajali tegutsenud eestlastest ühine selge eesmärk: laiendada ristiusu leviala. Iga ristisõdija teadis, et Kristuse eest langedes pääseb ta paradiisi. 

Sõdimine oli toonases Eestis hooajatöö nagu praegu maasikakasvatus või profisuusatamine, sest rüüsteretki sai kehvade teeolude tõttu ette võtta vaid kuivadel suvedel või vastupidi talviti, kui mülkad ja veekogud kinni külmusid.

Ordu kasutas oskuslikult ära olukorda Lääne rüütlite tööjõuturul, kus valitses ülepakkumine. Parimat reklaami tegi sõjameeste värbamisele Rooma paavst, kes võrdsustas Maarjamaa kristianiseerimise Püha Haua vabastamisega. Hooaja jooksul saabus tavaliselt Riiga alltöövõtu korras mitusada ristisõdijat, kes tegid töö ära ja purjetasid paranenud toonusega kodumaale tagasi.

Brüsselit asendas Rooma

Rootsi kapital ilmus Hansapanka suvel 1998, kui Swedbank ja SEB aktsiaid lausa võidu kokku otsisid. Võitis Swedbank.

XIII sajandil võistlesid samamoodi “Eesti turu” pärast sakslased ja taanlased. Virumaal läks asi võiduristimiseks ja kui sealne vanem Tabelinus lasi end mõlemal poolel ristida, tõmbasid taanlased ta karistuseks oksa.

Taani-Saksa võistlus tipnes 1227, kui ordu haaras Tallinnas ja Põhja-Eestis taanlastelt võimu.

Tänapäeval langetatakse Euroopa tähtsamad otsused Brüsselis. Keskajal täitis sama rolli paavsti peakorter Roomas. Paavsti legaat Balduin de Alna sekkuski mängu ning üritas luua hoopis kirikuriiki pealinnaga Tallinnas. Mõõgavennad ei jätnud jonni, vaid tungisid Toompeale ja tapsid sadakond paavstimeelset vasalli, nii et isegi Toomkiriku põrand lirtsus verest.

Ja ikkagi tegi paavst sakslastele ära. Kui mõõgavennad palusid luba liituda Saksa Orduga, kinnitas kirikupea ühinemislepingu alles siis, kui ordu lubas Põhja-Eesti Taani kroonile tagasi anda.

Aplad väikaaktsionärid ja täitmatud vasallid

Pärast “hea Rootsi aja” algust Hansapangas säilitasid panga asutajaliikmed väärikad kohad panga väikeaktsionäride seas. Näiteks Heldur Meeritsa kontrolli all on aktsiaid ligi 510 miljoni krooni ja Tõnis Sildmäel 550 miljoni krooni eest. Seda kinnitab panga elektrooniline aktsiaraamat, mida iga huviline võib vaadata internetis aadressil http://statistics.e-register.ee/shlist/show.php?isin=EE00000010 63&lang=et.

Vabadusvõitluse järgses Põhja-Eestis täitis aktsiaraamatu rolli nn Taani hindamisraamat, kuhu taanlased lasid üles kirjutada kõik asulad ja maavaldused. 1241. aastal kuulus Harju-Virus Taani kuningale vaid viiendik maavaldusi. Viis protsenti oli kiriku käes. Ülejäänu on läänistatud “väikeaktsionäridest” vasallidele, kelle seas on sakslasi ja taanlasi, aga ka eestlasi. Mõningatel andmetel võis eestlasi olla vasallide seas koguni kolmandik.

Üks põhjus, miks hansapankurid seisavad ülevõtmise vastu, seisneb aktsiate noteerimises. Börsiettevõtetel on juhtimine tavaliselt läbipaistev ja maine hea. Ent samas nõuab avalik olemine üha suurema kasumi teenimist. Ainuomaniku puhul nii tugevat survet ei pruugi olla. 

Sarnane oli olukord ka XIV sajandi Eestis. Kolleeg Andrei Hvostov seletab raamatus “Mõtteline Eesti”, et “Taani kuninga sõjaline jõud põhines vasallidel, kes said sõjalise teenistuse eest maad ja talupoegi, ning saanud need kord, püüdsid alamatest võimalikult rohkem välja pressida. Ordul ei olnud vasalle. Ta ei vajanud neid, sest ordu oli ise sõjaline jõud. Ja kui ei olnud vasalle, siis võis talupoegade olukord olla talutavam kui kusagil mujal Vana-Liivimaa konföderatsioonis.”      

Kuningatütre võlad Taani riigi kaelas

Väidetavalt algas Hansapanga ülevõtmine sveedide salakõnelustest suuremate välisfondidega. Vandenõuteooria kohaselt sosistasid rootslased fondidele Hansa ülevõtmisvõimalusest juba detsembri alguses. Fondid hakkasid aktsiaid kokku ostma, sest sveedid lubasid need igal juhul 11 euroga ära osta. Kasumi saamine oli lollikindel.

Samasugused susimised toimusid XIV sajandil Harju ja Viru osas. 1329. aastal tõotas Taani kuningas ja Eestimaa hertsog Christoph II pühalikult, et tema ise ega tema järglased ei anna Eestimaad kunagi ega mitte mingil põhjusel käest.

Aga läks nii nagu ikka. Seesama Cristopher II pani oma tütre Margareta paari Saksa keisri pojaga ning lubas maksta  kaasavaraks 12 000 marka hõbedat. Seda rahahunnikut polnud tal aga kusagilt võtta.

Tema poeg Waldemar IV Atterdag kavatses võla kustutada Eesti müügi abil. Ta lasi juristidel ostu-müügilepingu ette valmistada. Lubas müüa Eesti valdused koos Tallinna, Rakvere ja Narvaga 13 000 marga hõbeda eest ordule.

Pääsetinglid Rootsist hilinevad

Hansapanga ülevõtmine ei istunud eestlastest väikeaktsionäridele, kelle varandus kasvas nagu gaasiballoni külge sätitud õhupall. Rootslased kavatsesid selle idülli purustada ja mis eriti hull, odava hinna eest.

Heldur Meerits nimetas rootslasi otse “röövkapitalistideks”. Ta õhkas rikka päästeingli järele, kuid teadis, et seda ei tule kusagilt. Seetõttu pöördus Meerits eestlastest mõttekaaslaste ja ahnemate lääne fondide poole ning nõudis hinnatõusu. Rootslased taipasid, et ülevõtmine võib läbi kukkuda ja kergitasidki hinda 23 protsendi võrra. Eestlased, s.h Meerits, olid nüüd müügiga nõus. 

Taani kuninga maamüügi kavadele tekkis samasugune vastuseis tema siinsete vasallide näol, kes kartsid, et mõne teise maahärra alla minek võiks nende õigusi ahendada. Neil oli aga kõva päästeingel abiks võtta, sest Taani riigis oli paberimajandus peaaegu sama hull nagu Eesti välisministeeriumis AD 2004 ning selle segaduse tõttu sai Eesti riigile muuhulgas pretendeerida Rootsi kuningas Magnus Eriksson, kes oli Taaniga sõjajalal.

Mässulised pidasidki rootslastega salakõnelusi relvaabi saamiseks. Viiburi ja Turu foogt jõudsidki vägedega Tallinna alla, kuid liiga hilja: eestlaste vägi oli mõned päevad varem puruks löödud ja Tallinn end ordu kaitse alla andnud. Kaitselepingule kirjutasid alla ka eestlastest vasallid, kes eelistasid vabadusvõitlusele rahu ja materiaalset heaolu.

Pettunud sveedid sõitsid üle mere tagasi.

International business

Kuningas Waldemari müügikõnelused takerdusid veel mitmeks aastaks, sest ühest küljest on mässulist maad raske müüa ja teisalt tahtis kuningas rohkem raha. Ordu sai vastalistega hakkama, uputades Põhja-Eesti karistusaktsioonide käigus verre. Tõusis ka tehingu väärtus. Ordu nõustus maksma 19 000 marka ehk veerandi võrra esialgsest rohkem.

Kui Hansapanga ülevõtmisotsus langetati Stockholmis ning olulisemad kõnelusi pidasid rootslased Londoni, New Yorgi ja Bostoni fondijuhtidega, siis Põhja-Eesti kinnisvaraäri tehti Preisimaal Malborkis, kus asus Saksa Ordu peakontor ning Roskildes, mis oli tollane Taani pealinn.

Ilmselt kahetsevad eestlased veel kaua, et nad Hansapanga käest ära andsid.      

Ka Põhja-Eesti vasallkond polnud maa müügi üle õnnelik. Veel 1348 saatsid nad Taanimaale saatkonna nõudega, et kuningas Eestimaa tagasi nõuaks. See katse kukkus läbi.

Lohutus saabub eestlastest väikeaktsionäride õuele ületuleva nädala esmaspäeval, kui Swedbank pakkumise vastu võtnud aktsionäridele nende tuhanded ja miljonid välja maksab.    

Õnnelik Taani kuningas sai oma hõbeda lõplikult kätte alles 1352 ehk kuus aastat pärast käte löömist.

Leia tosin sarnasust!

Kevad 1343. Eesti suuromanik Liivimaa ordu tahab Taanilt Põhja-Eesti ära osta.

Talv 2005. Hansapanga suuromanik Swedbank tahab panga üle võtta.

Eestlastest vasallidele ei meeldi see plaan.

Eestlastest väikeaktsionäriidele ei meeldi see plaan.

Eestlased korraldavad Jüriöö ülestõusu, mille käigus notitakse maha hulk sakslasi.

Eestlased astuvad ülevõtmisele vastu, nimetades sveede röövkapitalistideks.

Rahvale see meeldib.

Rahvale see meeldib.

Eestlased valivad endale neli kuningat.

Eestlaste võitlust juhivad Heldur Meerits, Tiina Mõis ja Indrek Neivelt.

Kuningad lüüakse Paides maha.

Ilmselt kaotab Mõis koha panganõukogus, Meerits müüb aktsiad, Neivelt ei pruugi väga kaua peadirektorina jätkata.

Eestlased paluvad abi Rootsi kuningalt, et see saadaks väed Tallinna alla.

Meerits palub abi Londoni fondihalduritelt, et need aktsiaid liiga odavalt ei müüks.

Ordu saadab väed Põhja-Eestit vabastama. Põhja-Eesti hind tõuseb veerandi võrra.

Swedbank tõstab pakkumise hinda 23 protsendi võrra ja eestlased müüvad aktsiad.

Taani müüb Põhja-Eesti ordule.

Swedbank võtab Hansapanga.

Viimast vastupanu osutab 1345 Saaremaa, kuid ülestõus surutakse veriselt maha.

Kõik aktsionärid ei pruugi aktsiaid müüa, kuid lõpuks võtavad sveedid jõuga kogu poti.

Eestlastest ülikute osa riigi valitsemises langeb vaikselt. Mõned siirduvad maapakku.

Eestlased tunnetavad, et neil pole kodumaal enam kuhugi raha panna.

Eestlased koostavad Taani kuningale palve Põhja-Eesti tagasi osta. Ei lähe korda.

Ilmselt kahetsevad eestlased aktsiamüüki veel kaua.