Pool tundi varem on Sven Mikser terava avaldusega välistanud enda saamise uueks kaitseministriks ning lõpetanud sellega spekulatsioonid, et Hansoni lahti kangutamise taga võib olla valitsuskoalitsiooni laiendamise soov sotsliberite võrra.

Hanson omakorda teatab mõni tund hiljem, et on teinud ametisse jäämise või sealt lahkumise kohta otsuse, ent peab asja erakonna juhtidega läbi arutama. “Käitun, nagu on kohane NATO liikmesriigi kaitseministrile,” ütleb Hanson mittemidagiütlevalt. Ja märgib, et on jälginud – just jälginud, mitte järginud –  kõiki riigisaladust puudutavaid reegleid. “Ma ei võinud kuritegelikku rünnakut oma kodu vastu ette näha,” ütleb ta pressile.

Hansonil on topelt vedanud. Esimene vedamine oli see, et ta sai ministriks ajal, mil Eesti oli just ühinemas NATOga. Nii et mees läks ajalukku. Teine vedamine on veel suurem – pimedal nõuka ajal oleks sellise “kala” läbi lasknud minister, käitudes “nagu kaitseministrile kohane”, pidanud ennast maha laskma.

Aga selle asemel, et haarata raske kabuur nagaaniga, pillub Hanson kilde, mis omamoodi sümboliseerivad meie võimukandjate suhtumist rahvasse. Kirjutab ajaleht, et portfell jalutas minema, järgneb ministrilt jutt, et ega seal õigupoolest midagi sees ei olnud. Avaldatakse ajalehes portfelli tegelik sisu, järgneb jutt, et salajased paberid tulid justkui ise koju kaasa. Lisaks imestus, et kas tõesti leidub vaikses Tartus vargaid!

Nagu Postimees teisipäeval kirjutas, ei pea ministri tuttavad tema vastuoluliste teadete põhjuseks mehe pahatahtlikkust, vaid hoopis süüdimatust, võimetust olukorda ja oma tegusid õigesti hinnata. "Hanson lihtsalt ei saanud algul aru, et riigisaladuse punase templiga paberite vargusest võib palju pahandust tulla, oletavad tema kolleegid," kirjutab Postimees, soovitades Hansonil ohvitseridele otsustavusega eeskuju näidata ja tagasi astuda.

***

90ndate alguses taaskäivitas Hanson koos paari sõbraga kulinaariapoe Du Nord. Sellest puhtalt pasteetide, kotlettide ja salatite müügile orienteeritud poest Kuperjanovi tänaval sai kiiresti üks Tartu popimaid.

Meenub stseen Oskar Lutsu "Suvest", kus Toots ja Lible arutlevad rätsepmeister Kiire karjäärivõimaluste teemal. "Kiir ministriks," hüüab Lible irooniliselt. Mehed tõmbavad mahvi kibedat paberossi ja on naeru kätte lämbumas.

Küllap jagus naerjaid ka siis, kui pasteedimeister Hanson kaitseministri kandidaadiks esitati.

Hansoni saamine kaitseministriks oli paras keemia. Aasta enne ministriks saamist oli ta Tartu abilinnapea. Majandusteadlane, endine Tööstuspanga juht. Kevadel 2003 Reformierakonna tähtpoliitikud valitsusse ei läinud. Siim Kallas ja Märt Rask jäid parlamenti. Rein Lang oleks võinud saada välisministriks, aga ei tahtnud. Urmas Paet võinuks saada kaitseministriks, kuid eelistas kultuuri. Linnapea Andrus Ansip loobus seepeale Hansonist (mees oli ka Riigikokku valitud, 1084 häält Tartust ja ringkonnamandaat). Siim Kallas lubas pärast valimisi, et Hanson on hea mees ja kui saab ministrina hästi hakkama, tuleb temast Eesti poliitikas esimese suurusjärgu täht.

Aga tähte ei sündinud. Selle asemel, nagu ütleb üks allikas, visatakse Kaminas (kaitseministeerium sealsete töötajate slängis) nalja, et kui ministrihärra muidu tööd ei teinud, miks ta siis need paberid kaasa võttis.

***

Hansoni elu moto on “enne mõtle, siis ütle”. Viimase poolteise nädala sündmused lubavad väita, et selle moto järgi talitamine osutus mehe poliitiliseks või vähemalt mainekujunduslikuks enesetapuks. Kui Kapo uurimine ka leiab, et Neinar Seli ja Toomas Savi suureks sõbraks peetav Hanson ei ole kuritegu toime pannud, jääb ikkagi ümberlükkamatuks tõsiasjaks, et Hanson teatas mõni päev pärast vargust Iraagist naastes kõigepealt, et kõik on korras ja portfellis polnud midagi salajast. Ning mõtles siis veel kolm päeva, enne kui ütles, kuidas asjad tegelikult olid…

***

Õigupoolest on Hansonist üks persoonilugu juba kirjutatud. Ekspress avaldas selle Magneti küljel tänavu märtsis. Ja tabavamat lugu Hansonist kui ministrist kirjutada pole võimalik. Ajend oli tookord see, et tähtsuselt kolmas minister jalutas nii Stenbocki majas kui ka olulistel rahvusvahelistel üritustel ringi mitte kui minister, vaid kui vana jope, mille sees inimest polegi. Nii vaikne ja tähelepandamatu oli ministrihärra.

Tõsi küll, Hansoni veatu riietumisstiil väärib kindlasti tunnustust. Nagu ka tema füüsiline vorm – kogukuse soodumust trotsides tegeleb tennisega, ujub, suusatab ja sõidab ratast. Ja on üldse igatpidi sümpaatne mees. Temast kui inimesest räägivad vanad tuttavad ainult head.

Koolivend endisest 2. keskkoolist, nüüdsest Miina Härma gümnaasiumist, majandusteadlane Andres Arrak: “Hanson oli selline pikk, ilusa lauluhäälega… Mängis pilli ansamblis Rentaablus. Nii et võiks öelda – tüdrukute lemmik. Ja nagu meie koolis moes oli sel ajal – kõik popid poisid olid ühtlasi ka head õppijad. Niiöelda pätikalduvusi ei olnud. No igapidi ideaalmees ja -kaaslane. Nii et selline positiivne kangelane.”

Hotelliärimees Toomas Sildmäe, pinginaaber põhikooli lõpuni: “Ega ta sada protsenti viiemees polnud. Keegi meist polnud. Koolis oli ta küll selline eestvedaja tüüp. Aktiivne ja mõnus sell. Mingeid ekstravagantsusi, mida nüüd kogu elu mäletaks, siiski ei meenu.”

Oli ta siis ka naiste ihaldusobjekt, nagu bändimehed tavaliselt on? “Seda peaksite küsima Marica Lillemetsa käest.”

Ilukirurg Peep Pree, Hansonist aasta noorem koolivend ning kaaslane Tartu Rotaryst: “Tahate teada, et kas ta ka kooli ajal oma portfelli kippus kaotama?” “Koolis oli ta vaieldamatult tuntud kuju. Tal oli juba kooliajal kuratlikult hea maitse, seda ma võin öelda. Talle meeldis üks tütarlaps, kes meeldis ka mulle. Ega ta selline mees ei ole, kes mingi idee peale säraküünlana põlema süttiks. Pigem ütleb ta rahulikult: “Huvitav, tasub mõtlemist.” Minu arvates on see positiivne omadus.”

Päevalehe vastutav väljaandja Aavo Kokk, hea tuttav ja Hansoni õpilane: “Ta oli Tartu ülikooli majandusteaduskonna üks paremaid õppejõude. Jutustas ainet, mitte ei lugenud. Tavalises elus on lahe kuju. Sümpaatne seltskonnakaaslane, muhe kamraad. Kindlasti mitte liider. Mitte see, kes seltskonnas ütleb, et lähme nüüd teise kõrtsi. Kaitseministri amet ei sobinud talle. Ma arvan, et ega see teda nii väga ei huvita ka.”

Postimehe fotograaf Ove Maidla, kunagine bändikaaslane: "Lahe semu. Soliidne. Rentaablus - see oli üks väga lahe seltskond ja mingil ajal oli see ikka üsnagi popp. Pulli sai ikka kõvasti, kuigi meil ei olnud rõhk käraka panemisel nagu mõnes rockbändis."

Rein Kinkar, vana sõber ja bändikaaslane: “Esialgu olime rohkem tudengibänd. Hiljem läks nii hästi, et mõtlesime jäädagi pillimängu peale. See oli aastatel 85-86, bändi kõrgajal. Olime küll ülikooli lõpetanud, ent käis veel koha otsimine oma elus. Õnneks kaine mõistus võitis ja bändimeesteks me ei jäänud. Solistid Margus ja Urmas Sööt olid bändi nägu. Margus mängis ka bassi. Ja laulis bassihäälega. See, et Hanson kaitseministriks läks, oli üllatav, aga rohkem ei tahaks ma sel teemal rääkida. Ma arvan, linnavalitsuses töötades oli Margus päris oma rea peal. See sobis talle, seal olid tal jalad kindlalt all. See varguslugu, mis viimasel ajal kirgi kütab… see on üks väga loll juhus. Meil Tammelinnas ei üllata need sissemurdmised kedagi. Ühesõnaga loll juhus ja ... poliitikas kasutatakse ikka kõik võimalused ära…”

Poeg Martin, kes töötab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis: “Isa on pigem tegudeinimene kui rääkija. Õppides oma vigadest saab tugevamaks ning alla andma pole mu isa harjunud. Mulle meeldib see, et ta ei karda välja astuda oma igapäevaidentiteedist ning teha kõikvõimalike uusi asju. Abilinnapeana ei peljanud ta Tartus laadapäevadel kostümeerituna linnas ringi kolada, reisida jalgrattaga Ungarisse või astuda vastutusrikkale riigiametile. Inimesed, kellega ta bändi tegema hakkas, on ka praegu tema parimad sõbrad - koos peetakse pidu, käiakse rattamatkadel, puhatakse suviti koos.”

***

Tähelepanuväärne oli, et kuigi Hansoni Tartusse tagasi kutsumist oodati juba kevadel – mitte otseselt mingi läbikukkumise pärast, vaid suhtelise suutmatuse tõttu –, jäi mees ametisse.

“Väljavahetamine teda hetkel ei ähvarda. Reformierakonnal poleks kuidagi võimalik seda avalikkuses "söödavaks" teha - valitsusremont annaks signaali, et minister pole hakkama saanud,” kirjutas Ekspress kevadel. Riigikaitsekomisjoni liige Trivimi Velliste: "Me ei ole kunagi komisjonis püstitanud sellist küsimustki, kas Margus Hanson on kaitseministrina pädev või kas ta tuleb oma ülesannetega toime või mitte."

Ent Toompea koridorides liikusid visalt legendid, kuidas Hanson ajanud Saksamaal asuva Ramsteini lennuvälja sassi Rumsfeldi nimega (Donald Rumsfeld on USA kaitseminister).

Ja ministeeriumi koridorides pilgutatakse üksteisele silma ja nimetatakse omavahelistes vestlustes ministrihärrat Uhuuks. Hüüdnime teenis mees maikuus, kui ta tegi Šiauliai külje all Zokniai lennuväljal lähemalt tutvust NATO hävitajaga F16 ja kaamerate ees sõbralikult reaktiivmootorisse “Uhuu!” huikas.

Milles Hansoni väidetav suutmatus siis seisneb? Kas selles, et ta ei suutnud oma kasuks lahendada jagelemist sõjaväelaste ja ministeeriumi vahel? Või otsustada, mis saab ajateenistusest? Või võtta seisukohta teemal territoriaalkaitse versus NATO pakutav kollektiivkaitse või mõlemad korraga? Seda me ei saagi teada. Sest kolmapäeva ennelõunal teatab Reformierakond, et Hanson astub riigi huvidest lähtudes tagasi...

Ministrihärra lemmikud

Lapsepõlvekangelane – Viplala

Lapsepõlveiidol – isa, doktor Heino Hanson.

Hobid: ujumine, jalgrattaga sõitmine, suusatamine, tennis, muusika, aia eest hoolitsemine ja ehitamine.

Asjad, mis inspireerivad: “Päike, kenad ja targad inimesed minu ümber, aga ka looduse stiihia.”

Enda juures meeldib kõige rohkem lauluoskus.
Elu moto: “Enne mõtle, siis ütle.”

Allikas: Reformierakonna kodulehekülg.