Harry Liivrand
Nädal enne Peterburi 300.aastapäeva ametlikke juubelipidustusi käib linnas hullumeelselt närvilises tempos tänavate kaunistamine ja remont, fassaadide restaureerimine ja värvimine. Paduvihmas ja välgusähvatuste röntgenvalgusel pannakse kesklinnas asfalti ja võõbatakse tibukollaseks (vene ampiiri lemmikvärv) paleede koltunud välisseinu. Kesklinn, see, mida piirab Fontanka kanal, näib juba üsna viisakas välja. See on see osa linnast, mille pärast Piiterit armastatakse (ka mina). Mulle tundub, et loogiline põhjus, miks Leningrad vana nime tagasi sai, peitub arhitektuuris: kõik, mis Piiteris kaunist, pärineb ju aastaist 1703-1917.
Kuid mis oli 25 aastat tagasi teistmoodi? Ja kas üldse on midagi muutunud?
Liiklus
Vanasti peeti kiirusepiirangutest kinni. Nüüd kihutavad tänavail autod enesetapjalikus tempos. Nevskil toimuks justkui ööpäevane streetrace. Kui Tallinnas kurdetakse liikluskultuuri üle, siis Piiteris pole vist ükski autojuht sellist sõna uneski näinud. Võib-olla ilmutab see sõna ennast neile taevas, siis kui pole enam midagi teha ...
Nevski kirikud
Nüüd on kõik avatud ja keegi ei räägi enam usust kui narkootikumist rahvale. Veel kümne aasta eest täitsid nad ilmalikke funktsioone, pakkudes peavarju ladudele, ujulatele, muuseumidele, korteritele, kontoritele – millele iganes. Kaasani kirikus oli ateismimuuseum, nüüd on ta taas linna peakirikuid. Luterlaste Peetri ja Pauli peakirikus, mis kaudselt tuletab meelde Tallinna katoliku kirikut Vene tänaval, oli nõukogude ajal Balti Merelaevastiku sisebassein. Natuke edasi tuleb korda tehtud hilisbarokselt varaklassitsistlik katoliku kirik, kus peeti kunagi viimase Poola kuninga Stanislaw August Poniatowski matusetseremoonia ja osava duellandi d`Anthes`i ja preili Gontsharova pulmad. Veel edasi on väike armas sinine armeenia kirik, samuti 18.sajandi lõpust. Mõlemates oli Brezhnevi ajal ladu.
Kohvikud
Nii Brezhnevi kui Putini ajal on olemas ainult üks kohvik – “Literaturnaja” Nevskil.
Restranid
Nõukogude ajal pidi maksma uksehoidjale, et sisse saada “Astoriasse” ja “Nevasse” ehk vähegi viimakamatesse kohtadesse. Või siis soomlast mängima, et pääseda “Europasse”, kuhu üldiselt lasti ainult välismaalasi (kuigi seal oli ka rublarestoran).
Nüüd maksa 15 eurot ja söö “Europa” rootsi lauas lõhkemiseni, shveitserile pole vaja midagi maksta.
Klubid
Nõukogude ajal puudusid. Nüüd kümneid ja igale maitsele. Soovitan minna Liteinõi prospektile “Metrosse”, kolm korrust ja kolm erinevat muusikat nagu Londoni “Heavenis”. Pilet 100 rubla (odav, tallinlased!).
Trendiinimesed
Brezhnevi ajal tiirutasid hotellide ümber, kuulusid hämarasse ja kinnisesse maailma. Lääne kuluvad ja “saksa tähtedega” t-särk olid staatuse sümboliks. Leningradi tänavapilt oli hall, must, valge (meestel) ja lilleline (naistel). Nüüd istuvad trendiinimesed vabalt, maalilistes poosides avalikult Kaasani kiriku ees murul ja pargipinkidel, joovad õlut ja poseerivad meelsasti võõrale fotograafile. Kirillitsakirjaga t-särk on trendy nüüd lääne tursitide seas.
Soojad pirukad
Neid müüdi ja müüakse Nevskil nüüdki igal aastaajal. Traditsiooniline Piiteri kiirtoit, kuigi defineerimatu täidisega. Eksttreemtoidu huhvilistele igal juhul põnev väljakutse.
Jäätis
Teine traditsiooniline Nevski-söök. Brezhnevi aja spetsialiteedid eskimo ja brikett pole kuhugi kadunud. Endiselt kvaliteetsed. Hind 2,5 krooni.
Leningrad
Linna nimi Brezhnevi ajal. Putini ajal räägitakse Peterburist kui kangelaslinn Leningradist. Nii on Piiter semiootikute maiuspala: mitu linna ja urbanistlikku identiteeti on selles mitme nimega linnas?
Narva
Kuulus peale Põhjasõda kuni 1917.aastani Peterburi kubermangu. Narvast rääkisid ja räägivad piiterlased nostalgiaga kui vene linnast siiani. Muide, Jaanilinnas, otse piiriületuse kõrval, kõrgub korruselamu, mille akendest avaneb miljonirubla vaade Narvale.
Naeratus
Müüjatel ja teenindajatel tundmatu emotsionaalne reageerimisviis suhtlemisel klientidega, nii enne kui nüüd.
Õlu
Vähese sortimendiga kohutav lake Brezhnevi ajal, väga hea ja lai sortimendiga jook Putini ajal. “Baltika” või “Nevski” õlu on “Sakule” väärilised konkurendid.
Pelmeenid
Võis süüa siis, võib süüa praegugi ja igas vähegi ontlikuma välimusega söögikohas. Parimad on pelmeenid paksu hapukoorega.
Fotografeerimine
Kui te pildistate midagi muud kui obligatoorset turismiobjekti, küsitakse teilt: “Miks te seda pildistate?” Valvsus eelkõige, seltsimehed. Nii elab Brezhnevi aeg edukalt ka Putini ajal.
Kanalisõit
Nõukogude ajal alati välja müüdud, alati standardsetel laevadel. Nüüd teevad neid kõige erinevamad firmad kõige fantastilisemate veesõidukitega. Sõitsin ükskord mootorpaadiks ümberehitatud riidekapis! Õnneks polnud sel paadil Neeval sõitmise luba – seal linetab lihtsalt liiga eluohtlikult.
Soomlased
1980.aastatel etendasid neid edukalt eestlased, et vähestesse euroopalikesse restoranidesse, baaridesse ja hotellitualettidesse sissesaada. Putini ajal teeb eestlasi kadedaks äsja restaureeritud Soome kirik (Bolshaja Konjushennaja 8), sest eestlaste Jaani kiriku kunagine hiilgus on säilinud vaid mälestustes.
Avalikud käimlad
Neis kestab Brezhnevi aeg. Linna kõige jubedam peldik on endiselt Ermitaazhis. Tualettpaber peaks Piiteris alati endal kaasas olema.
Ermitaazh
Endine, v.a. diferentseeritud piletihinnad. Putini ajal maksavad välismaalased sissepääsuks 320 rubla, kohalikud 30 rubla. Tasuta saab sisse NSVL Kunstnike Liidu liikmekaardi ettenäitamisel (sisse ei vaadata), nii sai näiteks 1997 minu kaardiga Vene Muuseumi sisse kolleeg Tõnu Kaalep!
Suveaed
Brezhnevi ajal sissepääs tasuta, Putini ajal piletiga. Raha kokkuhoidjad ronivad pargi piirdevõrest kergesti üle Fontanka nurga juures.
Viin
Odav nii enne kui nüüd, aga sortiment on kasvanud mitmekümne kordseks.
Sillad
8 Neeva silda avanevad öösel kell 2, nii siis kui praegu. Üks tähtsamaid Piiteri vaatamisväärsusi (ja selle eest ei pea maksma!).
Taksod
Nüüd peatub käeviipe peale iga võimalik liiklusvahend. Brezhnevi ajal ainult riiklik takso. Putini ajal võimalik sõiduhinna üle tingida ja eelnevalt kokku leppida.
Pruutpaarid
Viisid ja viivad lilli Marsi väljakule revolutsionääride memoriaali igavese tule äärde ja teevad seal grupipildi. Putini ajal ronivad pruut ja peigmees ka meroriaali graniitrinnatisele shampust jooma. Pruutpaarid armastavad ka Aleksandri aias ja Vaskratsaniku ees fotograafidele poseerida. Mõnikord pakuvad nad pealtvaatajaile isegi lonksu shampust, otse pudelist.
Karu
Dresseeritud karupoegi näeb nüüd Ermitaazhi kõrval. Nendega saab alati nalja. Kord tõmbas karupoeg ühe teda paitava muzhiku käes oleva plastikkoti puruks ja muzhik andis sellepeale karuomanikule lõuga.
Nevski prospekt
Lummav nii Brezhevi kui Putini ajal. 4260 meetrit vaatamisväärsusi. Peibutas Brezhnevi ajal illusiooniga suurlinna tuledest ja nõukogude reklaamist, väga sheff oli tottal laupäeva õhtul sõpradega sihitult ringi roikuda, käes poolik shampapudel, ja möödujaid ülbe pilguga vahtida. Nüüd sama, ainult shampuse asemel on õlu.
Kaubamaja
Siis Gostinnõi Dvor (rõngikud, apelsinid, “Melodia” klassikalise muusika heliplaadid), Passaazh (bulgaaria lõhnaõli, poola teksased), Jelissejevi pood (shokolaadikommid). Nüüd Stockmann (lihtsalt vaatamiseks, hinnad kallimad kui Tallinnas).
Natsai
Brezhnevi ajal kohustuslik kelnerile ja uksehoidjale, et kuhugi sisse saada. Nüüd – milleks?
Leib
Brezhnevi ajal ainult vormileib ja õhtuks läbi müüdud. Putini ajal hoomamatu valik. Maitse endiselt hea.
Mustlased
Brezhnevi ajal võttis miilits nad kinni ammu enne seda kui ma midagi kurja olid teinud. Nüüd varastavad nad lihtsameelseid turiste Nevskil miilitsa silmade all ja pole kellegi asi.
Valged ööd
Leningradi ja Peterburi kaubamärk, võiks kuuluda Tallinnale. Valged ööd tähendavad lihtsalt soojal suveööl Piiteri kesklinnas kergelt vindisena, käsi kallima õlal või pihal, jalutamist ja avalikus kohas häbenematult suudlemist. Viimane oli Brezhnevi ajal just ainult valgete ööde ajal lubatud.
Sünagoog
Oli lahti ka nõukogude ajal. Nüüd kuulub selle juurde koshertoidu pood.
Metroo
Nüüd enam jänest sõita ei saa!
Hipikohvikud Nevskil
Neis oli hea masinakohv ja räpased põrandad. Seal kohtas alati alternatiivseid mõtlejaid, dissidente, abstraktsioniste, homosid, narkareid, liikus ainult suusõnalist infot alternatiivsete pidude ja ateljeenäituste kohta . Kui olid võõras nägu, tuldi ise juurde, sõna “Eestist” mõjus magneedina. Suleti juba Jeltsini ajal, ühte asutati Putini päevil hamburgerirestoran.
Ooperipiletid
Brezhnevi jal sai pileteid – kui neid saada oli – piletikassadest Nevskil või teatri peaadministraatorilt pool tundi enne etendust (kui su nägu talle meeldis). Putini päevil saab neid peamiselt hangeldajatelt, kes tolgendavad piletikassade sissepääsude ees ja tõmbavad naiivseid turiste haneks jutuga, et kassas on piletid välja müüdud või et neil on odavamaid pileteid. Tegelikult tuleb alati esmalt kassast küsida!
Taskuvargad
Vt. mustlased.
Apteegid
Brezhnevi ajal sai sealt osta defitsiitseid ja parimaid nõukogude kondoome (a 10 kopikat). Putini ajal saab Piiteri apteekidest samu asju, mida Tallinnas, ainult et poole hinnaga. Mu kogemus kinnitab, et ka retseptiravimeid võib Piiteris ilma arstitäheta osta.
Elamute välisuksed
Olid ristselitsi lahti Brezhnevi ajal ja on seda ka Putini ajal. Ja kangialused on endiselt valgustamata.
Avalikud saunad
Neid on Piiteris siiani. Brezhnevi ajal, eriti talvel, oli sinna enne öisele Tallinna rongile minekut hea sooja minna, sest need olid avatud kella 23.00ni – ainsad kohad, mis nii kaua lahti olid. Noore kunstikriitiku Piiteri õhtu nägi välja järgmine: õhtusöök, ooper või kontsert, saun, rong.
Bulotshnaja
Putini ajal peaaegu täielikult väljasurnud, spetsiifiline vene (nõukogude) toitlustusasutus, kus pakuti rasvast tilkuvaid pirukaid ja kohviks nimetatud magusat piimalurri.
Nuga
Täna, 20 aastat tagasi toodi nuga praesööjale ainult kõige paremates Leningradi restoranides (peamiselt Inturisti hotellides). “Ta oli ju terariist, sellepärast,” nagu seletas seda puhtnõukogulikku lauakommet üks Ermitaazhi kolleeg. Mu ülikooli sõjalise õpetaja aga ütles, et nuga on kodanlik igand.
Joodikud
Maja seina ääres viina viskavad mehed, voblat tänaval järavad noorukid ja murul õndsat und magavad tüübid kuulusid ja kuuluvad endiselt Piiteri linnapilti. Isegi Putin pole suutnud selle vastu midagi otsustavat ette võtta.
Kaunitarid
Ilmuvad Nevskile õhtul, paistes silma oma raske slaaviliku iluga. Brezhnevi päevail hoidsid rohkem valuutahotellide lähedusse.
Tunnelimuusikud
Õhtuti Nevski all jalakäijate tunnelites, eriti Gostinnõi Dvori lähedal. Sümboliseerisid Brezhnevi ajal vaba, boheemlikku ja trotslikku vaimu, kergelt riigivastase imagoga. Putini ajal lihtsalt osa nonkonformistlikumast noorsookultuurist ja kambamentaliteedist. Ohutud, neilt saab alati teavet alternatiivsete kontsertide kohta.
Maletajad
Katariina Suure monumendi ümber - pitoresksed vanamehed nõukogudeaegsete malekelladega. Tüüpiliselt piiterlik. Raha peale ei mängita.
Potjomkin
Mulle tundub, et Peterburi 300 juubel sarnaneb Potjomkini küla ehitamisega.
Vaskratsanik
Mulle näib, et Putini ajal on selle monumendi ideoloogiline tähendus saanud tugeva kolaka. Nüüd tuletab Vaskratsanik meelde, et Peetri raiutud aken mere äärde on tunduvalt ahenenud.
