30.01.2009, 00:00
Haruldased Vabadusristid naasid Eestisse
Lätist ostetud kollektsiooni tipuks on Prantsuse kindralile Marie-Eugène Debeneyle antud kullast Vabadusrist. Kuidas välismaalased Vabadusriste said?
Jaanuari keskel jõudis Riiast Tallinna ühele Läti
kollektsionäärile kuulunud Eesti Vabadusristide kogu. Kokku
kümme meie väärikaimat teenetemärki ostis ära
Tallinnas elav koguja, kellel tuli selle ilu eest välja laduda rohkem kui
600 000 krooni.
Vabadussõja ajal 24. veebruaril 1919 asutatud
Vabadusrist jagunes kolme liiki, neist igaühes kolm järku –
seega kokku üheksa erinevat risti. Valgeid ehk I liiki anti
sõjaliste teenete, musti ehk II liiki vapruse ja siniseid riste ehk III
liiki tsiviilteenete eest. Kokku (kuni 1925. aasta lõpuni) anti
Vabadusriste välja 3215, neist Eesti kodanikele 2151 ja
välismaalastele 1064.
Kuigi Eestisse ostetud riste on kümme,
pole siiski tegemist täiskomplektiga. Siniseid tsiviilteenete riste ei ole
nende seas ühtki, musti vapruse riste on aga neli. Neist kolm on 3.
järgu teenetemärgid ja üks 2. järgu oma. Mainitud kolm ei
ole siiski täiesti ühesugused, vaid eri valmistajate tehtud –
Vabadusriste telliti nii Eesti kui ka välismaa firmadelt. Puudu on ka
vapruse kõrgeim märk, II liigi 1. järgu Vabadusrist –
neid ei andnud Eesti Vabariik välja kellelegi, isegi Julius Kuperjanovile
mitte.
See-eest on täielik Vabadusristi I liik – neid
valgeid teenetemärke on koguni kuus tükki. Kolm eri firmade tehtud 3.
järgu ja kaks 2. järgu Vabadusristi. Kogu kroonib Joseph Kopfi
kullassepafirmas valmistatud I liigi 1. järgu kullast Vabadusrist, mille
Eesti Vabariik annetas aprillis 1925 Prantsuse kindralile, armee
ülemjuhatajale Marie-Eugène Debeneyle (1864–1943). Seda
kinnitab ordeniga kaasas olev kiri, säilinud on ka originaalkarp.
Nõukogude okupatsiooni aegse hävitustöö
tõttu polegi Eestist kõrgema järgu Vabadusriste praktiliselt
võimalik leida, koos dokumendiga peaaegu üldse mitte. Üle
maailma laiali läinud rohkem kui tuhandest Vabadusristist võivad
aga paljud alles olla.
Churchill ootas kaks
aastat
Eesti Vabariik jagas Vabadusriste paljude maade
kodanikele, ka väljapoole Euroopat. “Teisa, nagu Itaalia,
Persia, Poola, Hiina ja Läti kandidaate panen sellepärast ette,
et nendega isiklikult kokku olen puutunud ja nende tegevust Eesti kasuks
vahest kõige ligemalt tunnen,” kirjutas Eesti saadik
Prantsusmaal Kaarel Robert Pusta augustis 1923. Tema ülesanne
oligi korraldada Vabadusristide annetamist välismaalastele.
Nagu arhiivitoimikutest selgub, valitses teenetemärkide osas päris
korralik kaos. “Ja Vabadusristide väljaandmine tuleks nüüd
kord ometi ära otsustada. On ju endiste välisministrite ettepanekul
teatud isikute käest küsitud, kas nad meie Vabadusristi vastu
võtaksid, nad vastasid jaatavalt ja on nüüd juba 3-4 aastat
oodanud!” kurtis Pusta.
Saadiku kirjast leiab vihje, kelle
valmistatud Vabadusriste toona eelistati. “Kui Vabariigi valitsus minu
nimekirja kinnitab, siis palun mind ühtlasi volitada Vabadusrista
Pariisist tellima – tuleb odavam ja töö palju ilusam, kui
Tallinnas tehtud.”
Augustist 1923 on säilinud nimekiri ka
neist välismaalastest, kes küll esitati Vabadusristi saamiseks, ent
mingil põhjusel selle andmisest loobuti. Näiteks Prantsuse marssal
Ferdinand Foch (I liik 1. järk), Briti peaminister David Lloyd George (III
liik 1. järk), Briti sõjaminister Winston Churchill (III liik 1.
järk) ja marssal Henry Wilson (III liik 1. järk). Foch, Lloyd
George ja Churchill siiski oma Vabadusristid aprillis 1925 said, Wilson paraku
ei jõudnud ära oodata – ta suri juunis 1922.
Alati
ei olnud Vabadusriste ka koh
e käepärast. Nii saadeti juulis 1925 Pariisist Eesti saatkonnast
Tallinna välisministeeriumisse telegramm: “Puudub esimese liigi
esimese järgu rist marssal Petainile, saatke kiirpostiga.” Asjade
venimist kinnitab ka kindral Debeney autasustamine. Kui Debeneyle otsustati
anda Vabadusrist 29. aprillil 1925, siis välisminister Pusta
allkirjastatud dokument kannab alles 3. oktoobri kuupäeva.
Paberitega olid lood üldse halvad. “Diploomide ootusel
nõuavad väljamaalased vähemalt ametlikku notification’i.
Palun saata veel Välismini blankette prantslaste ja belglaste jaoks. Neil
päevil lõpetan ristide andmist Poincaré’le,
Herriot’le ja teistele, kellel veel saamata,” kirjutas Eesti saadik
Pusta novembris 1925 Pariisist välisministeeriumile.
Korralageduse põhjus selgub Oskar Öpiku saadetud vastusest.
“Diplomid saadame pärastpoole, kui Riigikantselei neid on
valmistanud, mis loodetavasti liiga kaua ei kesta. Mina tuletasin neile asja
meelde juba kuu aja eest ja saatsin ka teiste riikide diplome eeskujuks.
Diplomide järgi on meil tungiv vajadus, sest mitmed härrad on
korduvalt meilt neid palunud – kuid minu teada pole keegi
väljamaalastest selles asjas veel rahuldatud.”
Samas
valitses ka potjomkinlus, kõrgemate ninade ristid pidid olema uhkemas
pakendis. Nii näiteks kirjutas Pusta novembris 1925, et “Itaalia
jaoks andsin mäletavasti kõik ristid Jürgenson’ile
kaasa, kuid kuninga ja Mussolini jaoks pidid saama tehtud paremad
karbid”. Kui selles segadikus juhtus Vabadusriste rohkem olema kui vaja,
siis soovitas Pusta: “Väljamaalastest ülejäänud
ristid võib jagada eestlastele, kellel veel saamata.”
Vabadusrist koera kaelas
Et
välismaalastele annetatud Vabadusristidega kaasnes formaalsus ja ka
ükskõikne suhtumine, oli mõistetav. Täiesti
üllatav oli aga see, et Eestis leidus inimesi, kel tuli pähe meie
väärikaimat teenetemärki avalikult mõnitada. Ja seda
kõigest mõni aasta pärast Vabadussõja
lõppu.
Eriti piinlik niisugune juhtum toimus 1923. aasta
hakul, kui Tartu rongis nähti Vabadusristi koera kaelas. “5.
jaanuaril k.a. sõitsin mina rong Nr 320 peal Tartust Jõgevale.
Rongi peal tuli minu juurde viinastanud olekus tundmata meeskodanik, ja oma
kõrval oleva jahikoera peale näidates ütles: “See on
minu vend, kellele on sõjaväest Vabaduse Rist antud, aga
nüüd on tema kaduma läinud,”” rääkis
raudteepolitseile Jõgeva piirkonna nooremkordnik Mihkel Päll.
Tundmatu mehe tundis ära Aleksander Aren, kes sama rongiga
sõitis Tartust Voldile. Tema nägi ka rüvetamist oma silmaga
pealt. “Rongi peal panin tähele, et ühel jahikoeral on Vabaduse
Rist kaelas. Koera omanik oli, nagu selle juures ka kohe selgus, keegi
Schamajev, kes 1920. a. Mereväe ekipaažis minuga ühes ja minu
rühmas II järgu madrusena teenis. Tähendatud Schamajev sai 1919.
a. Vabaduse Risti, mis minul ka teada oli. Vabaduse Rist oli koera kaela seotud
paelaga. Kuda Vabaduse Rist kaduma läks koera kaelast, seda mina ei
tea.”
Sama kinnitas ka Johannes Aren, kes niisamuti nägi,
et “koeral oli Vabaduse Rist kaelas. Seda nägin juba Tartu jaamas.
Pärast oli koer risti ära kaotanud, mille pärast konduktor
üles leidis.” Leitud rist toimetati politsei kätte.
Juhtum osutus keeruliseks. Mais 1923 küsis Sõjavägede Staap
nõu Sõjaministeeriumi juriskonsuldilt, kuidas süüdlast
karistada. “Palun teatada, missuguste seaduste põhjal saaks kod. SC
HAMAJEV’i vastutusele võtta koera kaela Vabaduse Risti riputamise
eest.”
Omakorda Sõjaväe Prokurörile edastatud
nõuküsimisele saabus vastus juunis. “Sarnane komblusvastane
ümberkäimine Vabadus Risti märgiga ei ole iseenesest seaduses
kui kriminaal süütegu ettenähtud. Vabaduse Risti põhikiri
ei näe ka ette, mis korras tuleb talitada mitte vääriliste risti
kavaleridega.”
Kuidagi aga tuli meest ju karistada. Muud
tarka ei osatud soovitada kui võtta Schamajev vastutusele joobnud olekus
avalikku kohta ilmumise eest. See vihastas välja sõjaminister Jaan
Sootsi, kes kirjutas kirja servale märkuse: “Vabariigi Valitsusele.
Valitsus on annud, valitsus võib ka tagasi võtta. Teha ettepanek
risti tagasi võtmiseks.”
Siiski anti Schamajev kohtu
alla eeskätt joobnuna avalikku kohta ilmumise eest, kuid 9. novembril 1923
Tartu-Võru rahukogu Jõgeva jaoskonnas mõistetud kohtuotsus
ei unustanud ka Vabadusristi teotamist. “Hermann Schamajevi poolt
toimepandud süütegu on seda raskem, sest Schamajev on Vabaduse Risti
vastu lugupidamatust ülesnäidanud, mida iga Eesti kodanik oma aus
pidama peab.”
Schamajevit karistati ühekuulise arestiga
ning temalt mõisteti veel välja 200 marka riigi heaks.
Tartu vangimaja ülem aga lühendas 25aastase noormehe karistust 11
päeva võrra, kuna Schamajev töötas vabatahtlikult ja
tasuta vangimaja heaks 11 päeva.
Kirjutamisel on
kasutatud Riigiarhiivi materjale.