Varasemast kuuluvad sellesse perre üks koer, üks kilpkonn, kaks merisiga ja neli kassi. Ja siis veel ogahiired, liivahiired ja deegud. Ja ei, siin ei lõhna nagu loomaaias. Ning seni on õnnestunud vältida ka kasside ja rottide vahelisi fataalsemat sorti kokkupõrkeid.


Tõsisem huvi armsa näo, aga hirmutava sabaga näriliste vastu tabas varem Tallinnas ja nüüd Rapla külje all Inglistes elavat Eva Saart (argipäeviti töötab Star FMi reklaamiosakonnas) umbes kaks aastat tagasi. Siis sattus ta internetis Soome ja Inglise rotiühingute saitidele ja foorumitesse, kuni asi lõppes sellega, et tuli Soome Helsingi lähedale ühe tõelise roti järele sõita. Lemmiklooma hinnaks koos sõidukuludega kujunes 5000 krooni. Hind tuli nii kõrge sellepärast, et tegemist oli registreerimispaberiga, nn aretatud rotiga, kelle emad-isad ning omakorda nende emad-isad teada ning kes paberite järgi ka haigustest priid.


Eva kava oligi hakata esimesena Eestis nii tõsiselt rottidega tegelema. Praeguseks on ta ainuke eestlane, kes kuulub Soome rotikasvatajate ühingusse ning kellel on võimalik oma aretatud loomadele anda välja registreerimispabereid, mille peal üles loetud rotikese sugupuu.

“Tema on meil alfaemane. Melany, tahab kõikidega tüli norida. Oma kamba juht.” Fotograaf on alustanud pildistamist emaste rottide puurist ning, puuriuks lahti, saab alguse hoogne sagimine. Natukese aja pärast ei tee me enam vahet, kes on Melany ja alfaemane, kes ­Melody või kes hoopis Miki. Isegi kui nad asuvad täiesti eri puurides.


“Rotid on väga targad. Osal rotiomanikest on koguni probleem, et loomad teevad ise puuriukse lahti. Siis peab traadiga kinni panema,” räägib Eva ja lisab: “Minu omad seda veel ära õppinud pole.”


Emaste puuri kõrval istub nukralt üksinda isane Crafty. “Tema on siin sellepärast, et ta on natuke agressiivne. Tema läheb reedel kastreerimisele.” Üldiselt rotte ei kastreerita, kui nad ei muutu just teistele ohtlikuks või liiga agressiivseks, ütleb Eva. “Tema tahab kõigile peksa anda.” Teatavat kindlameelsust ja agressiivsust, märkan, on ilmutanud ka see emane rott, kes on püüdnud rajada pääsu siinsesse isase puuri. Puuri alumise serva plastmassi on näritud suur auk.


Levinud valearusaamu, mida Eva eestlastest rotiomanike hulgas on kohanud, on palju. Esiteks: rotid armastavad elada üksi. “Ei, rott on väga sotsiaalne loom! Ta tahab kaissu; tahab mängida.” Alati tuleks soetada rotte mitu. “Ka inimesel on üksinda halb elada, isegi kui ta on sellega harjunud.”


Teiseks arvatakse, et rotile piisab hamstripuurist. Ei piisa. Roti puur peaks olema vähemalt mõõtmetes 40 x 60 x 50 sentimeetrit.


“Vanasti osteti merisiga ja pandi kingakarpi! Ei maksa tegutseda vanade valearusaamade järgi.”


Ka Eestis müüdavasse rotitoitu – “zippy-toit ja mis meil siin müüakse” – suhtub Eva nagu rottide rämpstoitu. “Ma teen oma rottidele süüa ühe Inglismaa retsepti järgi.” Sinna kuuluvad lisaks poe rotitoidule makaronid (keetmata), kõige tavalisemad maisihelbed (väikese suhkrusisaldusega)... Ja iga päev tuleb neile anda midagi värsket, rohelist. Porgandit, brokolit...


Eva veebisaidil www.whitemagicrats.pri.ee on rottide liigituseks “emased, isased ja inglid”. Uurin, kes need viimased on. Selgub, et kaks rotti, kelle Eva üles on kasvatanud, on juba meie seast lahkunud... Rotid elavad tavaliselt kaheaastaseks, harva ka nelja-aastaseks.

Kui mõelda rottide iseloomu peale, siis mida sel nädalal alanud rotiaasta võiks tuua?


Eva mõtleb natuke. Aga jääb jänni: “No nad on kõik nii erineva iseloomuga...” venitab ta. “Mõni on tagasihoidlik ja häbelik, teine hoopis liider.”


Me oleme lõpuks pildistanud üles kogu siinse kireva seltskonna. Hakkame otsi kokku võtma, asutame minema. Koridoris näen, et keegi on põrandale midagi pudistanud. Ühesugused tumedad näritud ribad... Rotid!? Ja siis selgub, et ribadeks on näritud minu saabaste paelad. Loomulikult ei teinud seda rotid, ka mitte selle pere uhked kassid, vaid hoopis koer Bosse, kellele ei andnud rahu asjaolu, et teda külaliste – ja rottidega – ühte tuppa ei lubatud.