Headus kurjuse teljel
Teherani ümbritsevad igast küljest mäed, linn on nagu hiiglasliku kausi põhjas. 14 miljonit elanikku või paar miljonit rohkemgi, kes täpselt teab... Õhk selles hiigelkausis on tervistkahjustav ja kogu piirkond on ülimalt maavärinaohtlik. Märksa kergem on hingata Põhja-Teheranis, mäejalamil. Siin on shahhide muinasjutulised paleed ja aiad, aga ka moodne diplomaatide linnaosa. Edasi tõusevad mäed juba sedavõrd kõrgeks, et polegi muud kui paljas kalju. Üllatavalt kaugele üles mägedesse viivad aga köisraudteed. Üsna kõhe tunne on, kui liin seiskub ja jääd üsna viletsas roosetanud plekkabiinis kõlkuma mitmekümne meetri kõrgusele. Kahel raudtalal veeretab end mööda määrdunud tunkedes remondimees... Õnneks hakkab kabiin kümne minuti pärast siiski jälle liikuma. Üle ühe elutu mäeharja ja üle teise samasuguse... Näib nagu oleks selle liini ehitamise peamine mõte olnud oma inimestele näidata, et Teheranist põhja pool pole tõesti enam elamiskõlblikku maad leida...
Iseenesest on Iraan looduslikult väga mitmekesine. Tooni annavad muidugi kaljumäed ja kõrbetasandikud, kuid Kaspia lõunakaldal on mäeküljed kaetud lausa lopsaka rohelusega, mis sisemaa poole sõites kahaneb otse silmnähtavalt ja paarikümne kilomeetri kaugusel on kõikjal juba paljad kaljud - ning nii jääb see sadadeks kilomeetriteks. Teisalt jälle just seal, kus on mäed, võib ootamatult näha oaasi rohelust, sest kui lage tasandik tähendab alati elutut kõrbe, siis mägedes leidub ka veesooni. Nii on Iraani kõige kaunimad linnad kas mägede jalamil või lausa ümbritsetud neist, nagu ka vanad pealinnad sc ja Shiraz.
Vesi on siin kõikjal eluallikas ja on otse imetlusväärne, kuidas vett osatakse esteetiliselt eksponeerida. Üks hämmastavamaid vaatepilte on Kashani linna vana aed, mis ümbritsetud massiivse linnamüüriga, võimsamaga kui Tallinna linnamüür. Müüri sees ongi tegelikult vaid puud ja lilled - aed, milles voolavad valge marmoriga ääristatud rennides veed. Aia keskel on - samuti marmoriga ümbritsetud - kaevusuu, mis näib olevat põhjatusügav, selles veiklevad kaladki, sealt ajab üles vett, mis toidab kõiki neid marmorrenne. Kaevu juures on ka väike marmorpalee, mille esimesel korrusel pole seinu, üksnes sambad. Võib kujutleda, kuidas siin see asi on arenenud: kõigepealt tekkis kaevu juurde savimajadest küla, see kasvas linnaks, mis kogus jõukust ja ehitas enda ümber vägeva tornidega kivimüüri, siis hakkas koht shahhile meeldima, ta lasi linnamüüri seest kõik majad välja lõhkuda (kogu linna!) ja rajas aia, muutes selle paiga üheks oma paljudest residentsidest.
Vesi on kõigile armas element ka Isfahanis. Linna keskelt voolab läbi lai, kuid madal jõgi, mis ei voolagi õieti kuhugi, vaid suubub üsna varsti linna taga kõrbeliivadesse. Isfahani imekaunitele kivisildadele on rajatud koloriitseid teemaju. Teine suur vaatamisväärsus on Isfahani turg. Kilomeetrite viisi võlvialuseid poekesi pärsia vaipade ja muude idamaiste kaupadega. Korraga mõistan, et õhkkond on hoopis teine kui araabia maade või türgi turgudel. Kaupmehed on delikaatsed, keegi ei tule sind varrukast kiskuma. Pole ka kerjuseid ja bakshishit lunivaid lapsi. Kõigest tunned, et siin elavad vana kõrgkultuuri inimesed, väärikad inimesed. Lausa lust on käia ja vaadata! Valge inimene on Iraanis haruldus, näidatakse lastelegi. Kui kõnetad kedagi, minnakse kohe otsima inglise keele oskajat, tavaliselt tuuakse mõni kooliõpetaja. (See on terve omaette rituaal.) Isfahani turu raamatupoes sattusin ise ühega kokku. Vaatasin, et tundub olevat vanem inglane, sedatüüpi mees nagu neid vahel võib Idamail alaliselt elavaina näha, pruuniks parkunud kuivetunud näoga - Kathmandu ühe tankakaupluse omanik oli just seda nägu... Selgus, et mees on siiski pärslane, kooliõpetaja kõrbelinnast, pühadeks Isfahani sõitnud. Kuidagi väga endastmõistetavalt hakkas ta minuga kaasas käima, juhatas mind parimate kunstikaupmeeste juurde, siis jälle veel ühte raamatupoodi. Viimaks hakkasin juba mõtlema, palju oleks kohane talle maksta ja siis - üllatus, üllatus! - ta tõesti polnud saatnud mind raha pärast. Kuna ta enne oli jutu sees maininud, et korjab eri maade rahatähti, kinkisin talle meie ilusa Koidula.
Kogu reisiseltskonnaga läheme vaibapoodi, kus meile alles näidatakse - laotatakse põrand täis peenemustrilisi värvikirevaid vaipu. Tundub, et igaüks neist siin on lendav vaip! Stiilne vana teener toob kandikuga pisikesed teetassid. Kui aga jutt kaldub hindadele, on korraga kõigil suud vett täis: tänapäeva eestlane ei osta veel Iraanist vaipa. Kõige kauem kaupleb meie hulgast üks noor jurist, kuid temagi loobub.
Üldiselt on Iraanis kõik odavam kui meil, eriti odav on bensiin - kümme kord odavam. Äärmist vaesust ei kohta, äärmist rikkust näeb küll, keskmine elatustase tundub ületavat meie oma. Veoloomi ei näe kusagil, kõrbeid läbivad sirged automagistraalid. Samas öeldi meile ilmse kadusega, et vaid meie võime oma hotellis satelliittelevisiooni vaadata, nemad seda ei saa. Iraan on suletud ühiskond. Mulle meenus, kuidas ma olen loendamatuid kordi meie telelehe "Nädal" põgusa läbilehitsemise järel jälkusega käest libistanud: ei midagi vaatamisväärset, aina mõrvad, egoism, kalkus, täielik vaimsusetus - ja oli tahtmine õhata: "Ega te palju ei ole kaotanud ka - selle kõik peakski ära keelama!..." Linnades näeb igal sammul ameerikavastaseid plakateid (New Yorgi Vabadusssammas luukerenäoga), loosungid: "USA on maailma suurim saatan!" Teede ääres hiigelpakatid: süngepilgulised mullad vaatavad kuhugi kaugusse ja enstusiastlikud noored, automaadid käes, on kohe valmis selles suunas edasi tormama.
Üks kunagisi pealinnu Shiraz on aedade linn. Kunagi linna läbinud jõgi on kuivanud, kuid mägedest, mis roosatavad silmapiiril, tuleb veesooni ja allikaid. Imeilusate aedade keskel on Shirazis ka kahe kuulsa luuletaja Hafizi ja Saadi hauad. Suured pärsia luuletajad kirjutasid armastusluulet, mis oli ühtaegu vaimulik luule. Nii nagu mõneski usus on võetud üks või teine inimsuhe ja jumalikustatud see - kristluses Isa ja Poeg - nii võtsid islami müstikud palvelusobjektiks Armastatu - parim usund luuletajale! Üks sufi on öelnud: "Kõige ülevam on näha Jumalat ta kõige ilusamas kujus - naises." Selline mõtteviis sünnitas omal ajal palju suuri luuletajaid ja hämmastavalt ilusat armastusluulet. Kõige rohkem peavad pärslased lugu Hafizist. Otse liigutav on näha, kuidas peaaegu pidevalt läheneb inimesi hardalt tema marmorkirstule, seisatab, puudutab käega kirstu, võttes niiviisi ühendust Hafizi poeetilise energiaga. Teen seda minagi.
Reisi lõpul puhkame paar päeva Iraani kuurordisaarel Kishil, mis on mandrile sedavõrd lähedal, et hea ilmaga on mandri kõrge punakas kaljurand selgelt näha. Saar on umbes meie Vormsi suurune, madal, tasane ja kaetud valge koralliliivaga, kus - hõredalt küll - kasvab ka puid. Shahhi ajal oli Kishi selline peen kuurort, kuhu lendasid Pariisist Concordid. Nüüd on siin vabamajanduspiirkond, kus oma inimesed käivad odavaid telereid ja külmkappe ostmas. Nagu mujalgi riigis, on igasugune alkohol, ka õlu, siingi rangelt keelatud. Ehitatakse küll juurde järjest uusi hotelle, kuid iraanlastel puudub senini õige rannakultuur. Kui vette ka minnakse, siis täisriides. Hotellid on rannast pooleteise-kahe kilomeetri kaugusel, mis ka paneb kiruma - kui oledki sinises merevees end pisut jahutada saanud, siis hotelli tagasi jõudes oled palavusest hullemini võhmal kui enne. Naised tohivad kogu saarel vette minna vaid kahes kohas - on naistreand n1 ja naisterand nr 2. Meie naised käisid ühes neist ja jutustasid: "See oli üsna väike ala, ümbritsetud kõrge betoonmüüriga. Väravas seisis naispolitseinik, kes meid sisenemisel läbi otsis, et kellelgi poleks kaasas fotoaparaati. Välismaalannad võivad seal ujuda trikoodes, kohalikud... me ei tea, aga niipalju kui neid seal oli, käisid nad vees küll täisriides."
- Neis mustades hõlstides?
- Jah.
Pole siis ime, et Iraanis on nii vähe lääne turiste, kuigi vaatamisväärsused, nii looduslikud kui kultuuriväärtused, on esmaklassilised ja iraani võimud justkui sooviksid turismi edendada. Meie naised veel, kuid Lääne-Euroopa iseteadvad daamid ikka ei sõida küll - kui neile seatakse tingimuseks, et avalikus kohas peavad juuksed olema alati rätikuga kaetud. Kui hakkasime oma mikrobussiga lähenema mõnele linnale või politseipatrullile, hüüti bussis: "Rätikud!" (Eks ole - nagu: "Gaasimaskid!") Hea veel, et välismaalastelt ei nõuta musta rätikut. Kohalikud naised ei kanna mitte ainult musta rätikut, vaid ka sama värvi kogu keha varjavat hõlsti. Pangas, kus raha vahetasin, oli palju naistöötajaid ja jäi mulje nagu oleksin sattunud nunnakloostrisse. Üheks mu hobiks oli valvata fotokaameraga hetke, mil mõni kohalik mees vestleb tänaval mitme naisega, et saaks fotole allkirjaks panna: "Mees tontidega". Ei tea ühtegi teist maad, kus välismaalasele oleks seatud riietuse osas mingeid erilisi nõudeid. Sama hästi võiksid ju hiinlased nõuda, et me peaksime kandma mingeid kollaseid puhvpükse. Aga hiinlased ei nõua midagi, muigavad kavalalt - endamisi muidugi peavad tõelisteks inimesteks vaid endid.
Oli ka üks täiesti ootamatu kogemus. Teherani tänaval astus mu juurde keskealine iraanlane, kõnetas päris korralikus inglise keeles, ta olekus tundus midagi aastatetaguselt tuttavlikku ja korraga mõistsin, et mu ees seisab ju dissident - nii tuttav vaimsus mu sõpradest ja minust endastki tol vene ajal. Mees ütles kiiresti:
"Teate, meil on sellest islamist kõrini! Mullade võim püsib ainult tänu briti poliitikale!" Ütles veel: "Remember this!" ja kadus rahvahulka.
USA on nimetanud Iraani kurjuse telje riigiks. Mina kogesin seal nii headust kui kurjust. Headust palju rohkem. Kurjust kolmel korral. Esimsest korda siis, kui pildistasin umbes paarisaja meetri kauguselt mosheesid ja kuulsin korraga selja taga vihaseid hääli ning ümber pöördudes nägin noorukitekampa, kes mind mõrtsukalike pilkudega vaatasid Teisel korral Kaspia lõunakaldal, kui õhtusel tänaval üks fanaatik suunas oma ettesirutatud käe sõrmist minu lauba suunas negatiivse energia laengu ja kolmat korda, kui Teherani kesktänaval tegi üks esile astunud karvane tüüp sedasama mu ees kätega vehkides. Õnneks olen eluaeg maagiaga tegelnud ja tean, kuidas mistahes psüühilist rünnakut neutraliseerida. Kogu ülejäänud aja kogesin Iraanis selle iidse kultuurrahva armastusväärsust. Raske öleda, kas valgel inimesel on Iraanis ohtlik või ohutu: surmavaenlaseks peab sind ehk vaid 1% elanikkonnast, kuid kuna neid on palju, valgeid Iraanis aga vähe, võivad nad su ju üles leida... Tahaks loota, et see sümpaatne rahvas leiab jälle selle tee, mis tõkestus neile shahhi kukutamisega. Läänemeelse shahhi edasi valitsedes oleks tänapäeva Iraan kahtlemata üks väga tore rikas ja vabameelne riik. Küllap selline Iraan on ka tolle dissidendi ideaaliks, kes mind Teherani tänaval kõnetas. Jääb vaid loota, et nii mõtlejaid on Iraanis piisavalt palju ja et neil on edu.
