Heategu ei jää ka Indias karistamata...
13. juuli 2008. Olen elanud Alaniga ühe katuse all juba viis kuud, ent alles nüüd, kui tema lahkumiseni on jäänud kolm nädalat, saime lähedasteks. Varem ma ei pannud teda tähelegi, sest ta ei vastanud minu meheilustandardile. Maja oli ilusaid mehi täis – seksikad prantslased, luulelised hispaanlased, perekondlikud itaallased ning mõned britid, veidrikud tõepoolest. Alan on iirlane. Teoreetiliselt oleksin pidanud temaga teatud lähedust tundma, väikese rõhutud rahva esindaja nagu minagi.
Aga pigem vastupidi. Tema väiksus, nii kasvult kui ka rahvuselt, meenutas mulle liiga palju mind ennast. Ma tahtsin suhelda suurte säravate rahvastega, kui kord juba sattusin elama rahvusvahelisse majja.
[–] Kimbatus sai alguse ühest imekaunist varahommikust, kui pidin hakkama Nepali sõitma. Kohver pakitud, jätkus aega veel Gangeses suplemiseks. Hõõguvpunane päikeseketas jõe teisel kaldal tõmbas maagiliselt enda poole, õhk oli novembrile omaselt karge ja vesi meelitavalt siidine. Olin nagu armunu, kes ei suuda kallima soojast kaisust välja tulla. Varanasi haarab mind alati jäägitult oma embusesse, lahti lasta on kohutavalt valus.
Minu lapssõbrad, kes Gangese ääres ujuvküünlaid müüvad, üllatasid mind lahkumiskingitustega. Üksteise järel ulatasid nad põlevad küünlad kaldajärsakust alla mu kätte, et ma õnnetoovad tulukesed vette liuglema laseksin. Leegitseva päikese tillukesed õed. Mu süda sulas nagu küünlavaha ja ma esitasin saatusliku küsimuse: “Mida te Nepalist kingituseks tahate?”
Lootsin kuulda komme ja küpsiseid, ent sain teada, et Sunita tahab jalgratast, Šivani ja kõik teised lapsed kleite. Isegi poisid tahtsid kleite. Oh heldust! Samas leidsin, et mu India sõbrad on väärt uut kleitpüksipaari. Nepali jõudnud, tõttasin esimese hooga bussijaama taha turule. Seal aga selgus, et ma ei tea oma väikeste sõprade mõõtusid.
Ostsin esialgu pisikese kleidikese, siis ostsin igaks juhuks suuremaid ka. Lõpuks sattusin hiina turule, kus müüdi väga ilusaid jopesid. Mõtlesin, et talv on tulemas ja minu lapsed peavad varahommikuse külmaga tööle minema. Läksin natuke liiga hoogu ja lõpuks oli kunst asju kohvrisse ära mahutada.
Varanasi tagasi jõudsin Diwali varahommikul enne päikesetõusu, kui ainult paadimehed ja ujuvküünla-lapsed on Gangese ääres liikvel. Seega oli hea võimalus oma kingid kohe ilma suurema kärata üle anda. Just õigel päeval, sest Diwali on püha, kus oodatakse külla Lakšm?d, külluse jumalannat.
Ma polnud valmis selleks, mis järgnes. Järsku tekkis minu ukse taha järjekord. Isad koos lastega seisid alandlikult sabas ja ootasid kingitusi. Kaotasin täielikult pea ja jagasin laiali kõik, mis kohvripõhjas leidus. Üks kleidike, mis oli lastele liiga väike, jäi siiski üle.
Kümme minutit hiljem tekkis mu ukse taha uus järjekord – isad sülelastega. Tited olid varahommikul voodist välja tõstetud, et kleidikest endale saada. Jagasin ära viimsegi hilbu ja tundsin suurt süüd, et rohkem anda ei ole.
Kõik see toimus veel enne päikesetõusu. Ma ei julgenud ujumagi minna, piilusin hirmunult aknast ja ukse vahelt. Koos päikesega tekkis mu ukse taha veel üks külaline. See oli Sunita, kel oli mulle üht-teist ette heita: “Miks sa ei toonud mulle jalgratast? Salvar kamiis, mille sa mulle tõid, on väike! Joppi pole ma näinudki. Miks sa andsid minu õele satsidega kleidi? Kuidas sa tohtisid! Lähme kohe poodi ja osta mulle jalgratas!”
Sunita oli väga vihane. Mina, süüdlane, üritasin end välja vabandada, et tõin talle nagunii kõige rohkem asju. “Ma tean,” teatas ta seepeale rahulolevalt.
Jätkasin vabandamist. Roosa jopp, mida ta väidab mitte näinudki olevat, on kõikidest asjadest kõige kallim ja ilusam.
“Ma tean!” võidutses Sunita ja tegi silma. Jalgratas, mida ta igatseb, on liiga suur ja kallis. Kuidas ma oleksin jalgratast Nepalist Indiasse tassinud?
Sunita hakkas vihast turtsuma ja oli tunda, et kohe läheb kismaks. Õnneks saabus uksele hotelli kõige väiksem poiss, kes tegi rohkem tööd kui kogu ülejäänud hotellipoiste kamp kokku. Poiss kokkas ja koristas päevad läbi, ent hinges pidas ta end siiski lapseks, sest ka tema tahtis minult midagi saada. Õnneks olin ära peitnud ühe laheda poistejopi, mida kavatsesin hoida hädaolukorraks.
Ent hullem alles järgnes. Ka Mirghati täiskasvanud asukad hakkasid tahtma, et ma nende elujärge parandaks. Sain kutseid ja ettepanekuid nagu mõni kuulsus, aga minu suureks kurvastuseks taandus kõik rahale.
“Tule meie perega paadisõidule! Mina, minu isa, naine ja lapsed.”
“Oo, kui tore, lähme kindlasti!”
“Anna siis kohe 500 ruupiat, ma lasen isal paadi korda teha.”
Ma ei suutnud sellega harjuda. Solvusin, pisar silmanurgas, ei julgenud enam väljagi minna. Lisaks hakkasid Mirghatile kogunema kogu Gangese kaldapealse ujuvküünla-lapsed, et minuga oma õnne katsuda. Nemad olid veel viisakad, sellal kui mu oma lapsed muutusid päris jõhkraks:
“Kus on jalgratas? Anna juba! Anna veel!”
Kõik see juhtus ajal, kui Varanasi kohtumaja ees plahvatasid jalgrattapommid ja turistid jätsid linna oma reisiplaanidest välja. Hotellid tühjenesid, paadisõitjaid oli vähe. Ma olin ümbruskonna ainus lootus. Pinge läks liiga suureks ja kui hotelli mänedžer nõudis, et ma talle 5000 ruupiat laenaksin, ma lihtsalt murdusin.
Mind aitas hädast välja Sabine, Šveitsi budist, kes mind möödunud korral Varanasi jääma inspireeris. Kui ma nüüd jälle juhuslikult Sabinet kohtasin, pidasin seda saatuse sõrmeks. Sabine viis mind kõhklemisi majja, mille olemasolule ei vihja ainuski silt ega reklaam. Sul peab olema soovitaja, et sinna sisse pääseda.
See on kõige kummalisem maja, mida ma näinud olen. Mind võlusid hoobilt neli avara vaatega katuseterrassi, mis erinevate juurdeehituste tõttu vanale braahmanimajale on lisandunud. Juba eelmisel aastal imetlesin üht eriliste akendega tuba Gangese kohal ja unistasin, et see on minu tuba. Aimamata, et see ongi hotellituba ja pealegi odav. Ent minu saabumise ajaks oli see juba hispaanlaste poolt hõivatud.
Minu esimene tuba Majas oli hoovipoolne pime uberik, kus ma nutsin end magama. Ent öösel kella nelja paiku ärgates tajusin midagi imelist – vaikust. Mirghatil ei vaibunud lärm hetkekski: lakkamatud palvelaulud, palverändurite hõiked, koerte kaklus, ahvide võimuvõitlus, beebi nutt kangi all... Ma olin lärmiga nii harjunud, et vaikus kõlas kui kauneim muusika mu kõrvus. Siis ma ei teadnud veel, et Maja märksõna ongi muusika.
Varahommikul katusele minnes märkasin, et ühe toa uks oli irvakil. Vaatasin sisse. Tühi tuba. Päike tõusis ja valgustas toa kenasti välja. See hakkas mulle meeldima. Suur seinasuurune aken vaatas Gangese poole. Ma ei jõudnud ära oodata, millal majaomanik lõpuks ärkab, et saaksin toa endale küsida.
See oli huvitav tuba, kust avanes vaade lisaks Gangesele ka lõpututele pidudele, mis katuseterrassil peeti. Palju kauneid kontserte, aga ka palju läbu. Ootasin kannatlikult, et minu lemmiktuba vabaks saab, aga kui hispaania paar kolme kuu pärast lahkus, juhtus miskipärast nii, et kahe päeva jooksul jäin sellest toast ilma kaks korda.
Mind lohutati, et märtsipalavuses läheb see tuba liiga kuumaks, ent minu vana tuba muutus liiga kuumaks Mahašivaratri pidustuste tõttu, mida tähistatakse suure kanepijoogi bhanglassi joomisega. Kuna kõik linna hotellid olid pidustuste aegu tuubil täis, siis ööbis kamp Goast tulnud sakslasi katuseterrassil minu toa akende all. Elasin järsku nagu tohutu suures reivisaalis. Aknaklaasid, mis kaitsesid hästi sääskede eest, ei aidanud inimeste vastu.
Otsustasin linnast ära sõita, aga mind ei lastud. Hakkasin just rongi peale minema, kui ootamatult vabanes tuba, mida peeti maja parimaks tema erilise asendi tõttu kõige kõrgemal katusel. Vaade, mis sealt avanes, lummas mind niivõrd, et ma ei suutnudki enam lahkuda. Ühele poole jäi Gangese kaldapealne hindu templite, paatide ja palveränduritega, teisele poole muslimite linnaosa mošeedest kostva kumeda palvehüüuga “Allahu akbar!”. See oli jumalik vaatepunkt ja ma teadsin, et kui suveks Eestisse sõidan, siis ei saa ma seda iial tagasi. Jäin Varanasi ja talusin kohutavat 47kraadist kuumust, mis liha luudelt lahti hautab ja ajust moosi keedab. Istusin oma katusekambris, mis ei pakkunud kuumuse eest mingit kaitset, ja ei võtnud kuulda majaomaniku pakkumisi kolida suveks alumisele korrusele.
Klammerdusin avanenud vaatesse nagu janune kõrberändur miraaži. Ehk asjakohasemalt väljendudes nagu pime, kes on kogemata koperdanud taevatrepi otsa.
Ööd olid imelised – magasin oma rõdul ja nägin vapustavat ilu iga kord, kui silmad lahti lõin.
