Heinaturg – Peetri plats – Vabaduse väljak
Taasiseseisvumis- päeval, 20. augustil avatakse pidulikult Vabaduse
väljak. Tema iga on aukartustäratavalt pikk – rohkem kui 700
aastat. Fotosilm on sellest jäädvustanud küll vaid viimased
sadakond aastat, mis see-eest olid kõige tormilisemad.
1300
Astudes praeguse linnavalitsuse hoone nurga juurest
Roosikrantsi tänava otsas vanalinna poole, võis ilmselt näha
hilisema linnamüüri kohal vanalinna tornide ja katuste ees mullast
kuhjatud kaitsevalli – kivist linnamüüri ehitust ei olnud veel
lõpule viidud. Hilisema Harju värava kohal (praeguse Harju ja
Müürivahe tänava ristmikul) oli ilmselt puust väravaehitis,
milleni suundus vankriratastest ja hobusekapjadest sõtkutud pinnastee.
Praeguse Harju mäe asemel laius Toompea lauge nõlv, mida
mööda sai otse Toompeale jalutada. Ei ole teada, kas tee
Tõnismäe-poolses servas oli juba olemas Püha Barbara surnuaed
koos kabeliga või laiusid linnakodanike juurviljaaiad, mida eraldasid
madalad vitsaiad mõlemal pool teed. Tee ääres võis
aedades olla üksikuid onne ja väravale ligemal paar suuremat puumaja
– kõrtsid ja ööbimispaigad hilistele teelistele, kes ei
pääsenud õhtupimeduses suletud linnaväravatest enam
sisse. Praeguse Jaani kiriku poolse kvartali sügavusse vallikraavi
lähedal aiad ei ulatunud – seal võis aimata
linnamüüri ehituseks vajaliku ehitusliiva ja savi kaevandamisel
tekkinud aukusid umbes praeguse kunstihoone kohal.
1350
Linna lõunakülge kaitsva mullast
kuhjatud valli peal oli puust tara asendatud paekivist linnamüüriga.
Linna pääses neljakorruselise väravatorni kaudu, mille
langevõre lasti ööseks alla.
Vallikraavis voolas
võib-olla juba vesi – millalgi 14. sajandi keskpaigas rajati
veejuhe Ülemiste järvest Tallinna ning vesi suunati maa-aluse tunneli
kaudu hilisema Harju mäe all linna lõunapoolsesse vallikraavi.
Üle vallikraavi väravani viiva silla juures oli veskipais ning
väravatorni juures vesiveski. Ilmselt oli Harju väravasse suunduv
maantee selleks ajaks sillutatud liivavõtuaukudest ammutatud ja tihkelt
kinni trambitud kruusa ja paekivi tükkidega. Tegemist oli ühe
vanalinnast väljuva peamaanteega – põhiline liiklus
lõuna suunas praeguse Pärnu maantee mõttes käis just
mööda praegust Roosikrantsi tänavat.
1500
Aastaks 1500 oli Roosikrantsi tänavalt vaadates
oluliselt muutunud vanalinna üldpilt, kuid eeslinna maastik esiplaanil
mitte nii väga. Linnamüür oli vahepeal ehitatud
kõrgemaks, selle Harju ja Karja värava vahel paistis Assauwe torn
(praegune Teatri- ja Muusikamuuseum), kuid kõrgemad olid ka vanalinna
majad ja kirikud, mille katustemaastik üle müüri paistis. Vana
14. sajandi väravatorni oli põhjalikult kindlustatud, rajades torni
ette väikeste ümartornidega ja tõstesillaga madala
eesväravakompleksi, mille alusmüürid 2008. aasta suvel
kaevetöödel korraks näha olid. Eesväravatornid nägid
välja umbes samasugused kui praeguseni säilinud Viru eesvärava
tornid. Vasakule vaadates kõrgus linnamüüri kohal uue
maamärgina Kiek in de Köki suurtükitorn.
Vasakul
pool teed oli endiselt Barbara surnuaed ning paremal pool oli maju tee servas
varasemast tihedamalt. Kivimaju ei olnud – nende püstitamine
väljaspool linnamüüri oli keelatud. Majade taga olid
juurviljaaiad. Hommikuti aeti kariloomad lautadest ja väravatest
välja maanteele ja seda mööda linna
ka
rjamaale. Arvestades linnavärava lähedust, jätkus sellele
maanteelõigule arvatavasti mitmesugust kaubitsemist – osa majade
alumised korrused olid poed, käsitöökojad. Linnavärava ees
võis olla väike turuväljak, kus kaubeldi odavama ja rohkem
ruumi nõudva kaubaga, millega vanalinnas oli ebaotstarbekas
manööverdada. Teame, et sajandeid hiljem oli siin heinaturg.
1550
1550. aastaks, vahetult enne Liivi
sõja algust, oli moderniseeritud linna lõunakülje
kindlustusi Vabaduse väljaku piirkonnaks. Kiek in de Köki
suurtükitorni alumiste korruste ümber paistis suur mullast kuhjatis
– nn Suur Rondeel, vältimaks torni jalami purukstulistamist. Kunagi
Harju värava kaudu vanalinna viinud maantee ei viinud enam kuhugi –
värav oli kinni müüritud ja selle ette kaevatud kraav.
Vallikraavi ette oli rajatud täiendav madal kivimüür
laskeavadega ning vana eesvärava ehitis oli muudetud
suurtükiplatvormiks. Kunagine peamaantee oli muutunud tähtsusetuks
kõrvaltänavaks, mille kaudu siiski pääses ümber
linna kindlustuste kulgevale ringteele. Kaubavankreid ja rahvast kohtas
tänaval varasemast palju vähem ja küllap kajastus muutus ka
majade arvus ja seisukorras. Arvatavasti oli mõni pood,
võõrastemaja või käsitöökoda kolinud mujale
soodsamasse asukohta – linna lõunasuunaline liiklus käis
nüüd Karja värava kaudu mööda praegust Pärnu
maanteed.
1700
Roosikrantsi tänava
otsast vanalinna poole vaadates oli juba raske tunda ära sama kohta.
Kunagi vallikraavini ulatunud kvartalit ega maanteed ei olnud enam. Barbara
kalmistu oli nihkunud vaataja selja taha, SEB panga ja Barbara
hotelli hoonete alale. 17. sajandi lõpul oli kuhjatud Kiek in de
Köki ette tohutu mägi – Ingeri bastion – koos paekividest
eskarpmüüridega. Uus varasemast mitu korda laiem vallikraav
täitis kogu Vabaduse väljaku põhjaosa, kuid see ei paistnud
üldse Roosikrantsi tänava otsa kohalt vaatajale. Seda takistas
Vabaduse kelladest R-kioski ja Inglise Kolledžini ulatuv mitme meetri
kõrgune muldvall, mis pidi varjama vallikraavi väliskaldal
liikuvaid sõdureid väljaspool linna asuva vaenlase pilkude ja
kuulide eest.
1800
Sajandiga oli
muutunud niipalju, et 1760. aastatel oli taas avatud Harju värav, aga tee
selle juurde ei kulgenud enam Roosikrantsi tänavalt, vaid
põiki umbes R-kioski juurest praeguselt Pärnu maanteelt. Koos
värava avamisega oli ehitatud Vabaduse väljaku põhjaosasse
kolmnurkne madal muldkindlustus, nn tenail, millega seoses oli laiendatud ka
vallikraavi, rajades 2008. aasta suvel Jaani kiriku juurest näha olnud
vallikraavi väliskalda kaarja müürilõigu. Just tenaili
eskarpmüür ja see kaarjas kontreskarpmüür elavad üle
ka maa-aluse parkla rajamise ja jäävad Vabaduse väljaku all
nähtavaks. Vabaduse väljaku lõunaosas linnavalitsuse hoone ees
laiusid madalate vitsaedadega piiratud aiad ning Vabaduse kellade juures oli
üksik väike puumaja.
1900
Aastaks 1900 olid Tallinna kindlustused likvideeritud ja oli tekkinud
Vabaduse väljak enam-vähem praegusel kujul. Kindlustustest oli
näha vaid Ingeri bastion, kuigi selle mullast laskevallid olid
tasandatud, nende peale oli istutatud puid ja kujundatud pargiteid. Üle
bastioni oli rajatud Toompeale pääsuks Komandandi tee, mida
mööda sai ka vankri või hobusega üles sõita. Kogu
väljak oli ehitistest lage ning nagu viimati keskajal sai jalutada
Roosikrantsi tän
avalt otse vanalinna. Sissepääs vanalinna oli vaba – Harju
väravast ei olnud alles jälgegi. Liikumine oli siiski takistatud ning
jalakäija pidi olema ettevaatlik, sest plats oli täis heinakoormaga
vankreid – tollal tunti seda heinaturuna.
Tähelepanuväärseimaks ehitiseks väljakul oli 1860. aastatel
püstitatud Jaani kirik. Ülejäänud olid kõik veel
puumajad.
20. sajand
Heinaturg elas
rahumeeli veel sajandi esimesel kümnendil, ent siis muutus kõik.
1910. aastal möödus 200 aastat Eesti ühendamisest Venemaaga
ja selle auks püstitati sinna tsaar Peeter I monument ja turust sai Peetri
plats. Aga mitte kauaks. 1922. aastal otsustatati Vene võimu sümbol
linna südamest maha võtta. Ära muudeti ka nimi –
nüüdsest oli meil Vabaduse plats, mis hiljem kohendati Vabaduse
väljakuks. Aja jooksul sai väljakust pealinna esindusväljak, kus
korraldati Vabariigi aastapäeva paraade ja teisi tähtsaid
suurüritusi. Kolmekümnendatel ehitati Vabaduse väljak ka
vääriliselt välja – 1932 valmis EKA maja ehk tulevane
linnavalitsuse hoone, 1934 Kunstihoone, 1937 esindushotell Palace. Vaid
mõni aasta hiljem, 21. juunil 1940 sai just Vabaduse väljakust
koht, kus meilt vabadus võeti. Kremli lavastatud töörahva
meeleavaldusel nõuti Eesti Vabariigi valitsuse tagasiastumist. Eestist
sai taas Venemaa osa, ainult et Peeter ei naasnud Vabaduse väljakule. Ei
jõutud ühe aastaga ka väljaku nime muuta ning seda ei teinud
järgnevate aastate jooksul ka sakslastest okupandid. Küll aga 22.
septembril 1944 pealinna naasnud punavõim – sõja järel
kustutati Vabaduse väljak aastakümneiks, vabadusest sai võit.
Paraadid väljakul jätkusid, Võidu väljakuna sobis see
plats oivaliselt punavõimudelegi. Tormiline 20. sajand andis eestlastele
veel kord võimaluse saada oma riik. Koos sellega kadusid minevikku ka
punased nimed – Võidu väljakust sai taas Vabaduse
väljak. Mida juba kaks kuud ehib vabadusvõitluse sümbol
Vabadusrist.