htlase ilusa käekirjaga, imepeene tindipliiatsiga on Heinz paksu nahkkaantega kladesse kirjutanud oma lapsepõlveloo. Ta jutustab koletust pommiraginast sõjaaegses Gattšinas (kus ta 1936. aastal sündis ja kust 1941. aastal perega Eestisse tuli). Ta räägib kodusest praelihalõhnast Virumaa rehetubades, kibedast puudusest kõige elutarviliku järele sõjajärgses Tallinnas. Ta kirjeldab taluperemees Tinnuri Juhani võitlusi tütre kavaleridega nii elutruult, et seda lugedes võib pisted saada. Sugugi tervislikumad pole stseenid, kus osaleb Westu-kooli ülipunane (kuid puruloll) koolidirektor Kummipea. Ta laseb teha oktoobripühadeks metsikult suure gloobuse, kus sotsialismileer on punaselt tähistatud. Gloobus saab nii suur, et ei mahu majast välja! Siinsamas võib tunda õudusevärinaid, kui Heinz räägib, kuidas nõukogude vabastajad Kopli kalmistu kultuuriväärtused puruks peksavad ja rüvetavad. Selleni välja, et kaevavad hauakambrist välja baltisaksa kindrali, pistavad koolnule paberossi näkku ja panevad ta tänava äärde istuma. See on tänaste vanaisade läbielatud ajalugu, mille Heinz oma lastelaste jaoks elavaks ja värviliseks on kirjutanud.