Helgelt fassaadi taha
Oma tumesilmse nukunäo ja pisikese kasvuga näeb
Tiina Laanem (32) ligi kümme aastat noorem
välja. Ent Tiina on juba staažikas ajakirjanik ja kümneaastase poja
ema. Ning tänavuse romaanivõistluse võitja.
Tiina on
tagasihoidlik: “Kuna ma nagunii romaani kirjutasin, saatsin
võistlusele. Võita ma küll ei lootnud.”
Keskkoolis levitas Tiina vihikuid oma esimeste kirjanduslike katsetustega.
Lindgrenilõhnalised jutukesed olid klassikaaslaste seas küll popid,
ent Tiina ilukirjanduslik tung vajus mõneks ajaks unne.
Ühe
aasta töötas Tiina Eesti Veeteedeametis sekretärina
(“Küll see oli igav! Pärast nägin mitu aastat unes, et
pean seal kohal passima ja fakse saatma!”) Siis tuli TTÜs
haldusjuhtimise õppimine ja ajakirjanikupõli KesKusis Gitte Hindi
käe all. Ja rasedus.
“Vorpisin aga lugusid ja... mu väikse
kasvu tõttu polnud üldse aru saada, et ma rase olen. Ükskord
ütles Gitte Hint, et mine tee osaluseksperiment, hüppa langevarjuga.
Vastasin, et kuule, ma ei saa: ma olen kaheksandat kuud rase.”
Sujuv-märkamatust rasedusest sai emadus – laps kõhukotiga
kaasas, tõttas Tiina intervjuudele ja toimetusse. Kui loengusse pidi
minema, jättis lapse hoidja juurde – mõned kursusekaaslased
ei teadnudki, et aktiivsel ja seltsival Tiinal on kodus laps. “Ma ei ole
kodusolija tüüpi,” tunnistab Tiina. “Laps lihtsalt ON,
kuid ma ei saa väita, et tema tõttu mu elu väga muutunud
oleks.”
Raske oli, kuid hakkama sai: sel ajal suri ka Tiina isa, ja
üles oligi ta kasvanud isa ja kasuemaga... Siis tuli ka lahkuminek
esimesest mehest, lapse isast.
“Ta virises, et ma ei tee üldse
süüa – noh niimoodi tõsisemalt, kotlette ja pirukaid.
Siis pärast temast lahkuminekut hakkasin nagu trotsist metsikult
vaaritama.”
KesKusist liikus Tiina Linnalehte,
Pühapäevalehte ja Päevalehte, kus tutvus ka oma praeguse mehe,
ajakirjanik Raivo Murdega.
Viimased kolm aastat on Tiina
töötanud ajakirjas Anne. Ajakirja tempo pole nii hull kui ajalehes
– nõnda jäi Tiinale rohkem aega mõtlemiseks ja koju
jõudes polnud kirjutamisest veel isu täis. Ja kirjutada tahtis
Tiina laiema haarde ja vabadusega kui ajakirjanikule lubatud: “Kui ma
kirjutan kellestki leheartiklit, kirjutan ma ju tema lugu. Ma ei saa talle
sõnu suhu panna. Aga kirjanduses saab kõike!”
Tulemuseks: romaan “Väikesed vanamehed” – ladus,
helgepoolne lugu Eesti meestest-naistest-peresuhetest. “Väikesed
vanamehed” on tuttavlikult armas nagu kodune heinamaa. Vahel võib
seal roomata rästik, kuid lõvisid ega kuningkobrasid õnneks
või kahjuks ei kohta.
Pealkiri “Väikesed
vanamehed” sündis sellest, et Tiina onu kutsub niiviisi Tiina poega.
“Mu poeg pole kunagi kasutanud “issi-” ja
“emme-”suguseid lapsesõnu. Mind kutsub ta lihtsalt Tiinaks.
Kujundina oli mul vaja midagi armsat ja “Väikesed vanamehed”
sobis hästi.”
Žürii esimees Jan Kaus arvas Tiina romaani
lugedes, et autor on hoopis mees. Tiina nimetab seda siiani talle kui
kirjanikule suurimaks komplimendiks, sest meestegelased on raamatus
esiplaanil.
Korraga pahvatab Tiina naerma: “Muide, endiselt on
inimesi, kes arvavad, et ma ei kirjuta ise. Ajakirjanikuna kuulsin pidevalt
jutte, et minu eest kirjutab artikleid keegi minu meessõber – ja
nüüd olla too sõber mulle romaani ka valmis kirjutanud! No ma
ei tea, kes see selline sõber küll olema peaks! Kes see sellist
asja teha viitsiks?”
Oma tegelased kirjutas T
iina kokku nii tuttavate kui ka ajakirjanduses esinenud tüüpide
põhjal: “Mind huvitasid just erinevad inimtüübid ja
mõttemallid. Ja üldlevinud käitumisviisid... Näiteks
panin tähele, et nii mõnegi tuttava mehe närvilisuse
tundemärgiks on seedehäired.” Oma argikomöödias laseb
Tiina seedehäiretega mehel seista silmitsi loodust armastava naisega, kel
torkab pähe keskkonnasõbralik idee ehitada mehele kuivpeldik.
Inimtüüpe analüüsides töötas Tiina läbi
Jüri Mõisa ja Oliver Kruudaga ilmunud intervjuusid – just et
närida läbi, kuidas keerlevad sedalaadi tegelaste
mõttemustrid. “See oli päris lõbus. Mõisa
tsitaadid on klassika!” Tiinal on isegi fail, kuhu ta on kogunud
Mõisa superhitte.
Veel huvitas Tiinat Peep Vainu taoline
koolitaja tüüp: “Mind kummastab nende nonstop-reipus.
Milline näitlejameisterlikkus! Nad on oma osasse nii sisse elanud, et
elavadki seda osa!” Materjali kogumise eesmärgiga käis Tiina ka
vabastava hingamise koolitusel. “Seal jõudis mulle kohale, kui
paaniliselt üritatakse näida normaalne. Inimestel on hästi suur
hirm paista veider või friik, kuigi tegelikult oleme ju kõik
omamoodi friigid.” Tiinat huvitab fassaaditagune: “Romaani
kirjutamise üks põhilisi tõukeid oli see, et nägin,
kuidas paaril tuttaval katus ära sõitis. Pealtnäha oli nende
elus kõik normaalne, aga siis äkki kääris välja
midagi hoopis muud.”
Oma leebel moel tögab Tiina moodsaid
fanatismi vorme – olgu see siis roheline hullus, taimetoitlus või
äärmusse arenenud homofoobia. “Kui inimesel ikka iroonia ja
huumor ära kaovad, siis on lood kehvad.” Kuid just selliseid lugusid
armastab jälgida Tiina kirjanikupilk. Ja see pilk on järgmiseks
romaaniks vaatevalmis.