90ndate keskel oli Hell Hunt aga nii popp, et ta pandi isegi laulu sisse. “Kui su elukoht on Tallinnas või oled täitsa maalt, küll lõpuks ikka sul ette jääb Hella Hundi paab,” laulis Folkmilli hing Lauri Saatpalu.

Hundi sünni juures 1993 olid ärimehed Marek Strandberg, Agu Kivimägi, Märten Kross ja Iirimaa fänn Ott Sandrak. “Mul oli nõukogude toitumiskultuurist - keldrikõrtsid ning akendeta eliitsööklad, mida restoranideks nimetati - mõõdukas tülgastus tekkinud, valmidus Krossi ideega kaasa minna oli olemas. Seda siis Kivimägi ja mina endi ettevõtete kaudu ka tegime,” ütleb Strandberg.

Strandbergi sõnul tuli Hella Hundi nimi Krossilt. "Põdrasarvedega hundipäised mehed joonistasin üht keskaegset gravüüri plagieerides,” tunnistab ta.

Pubi sõnamänguline nimi pakkus nalja välismaalastele. “Hell Hunt kõlab nagu Stephen Kingi romaani pealkiri,” ütles keegi naljahammas. Tõepoolest, eestikeelne sõnapaar Hell Hunt on inglase jaoks Põrgu Jaht.

“On igatsorti rahvast siin, on paljud väljamaalt, näe nurgalauas moosi söövad Soome võimlejad.” Need laulusõnad pole tuulest võetud. Hell Hunt ei olnud populaarne pelgalt eestlaste hulgas, vaid oli meeliskohaks ka paljudele võõramaalastele. 

Legend Laari tagatoast

Hellast Hundist kõneldakse legende. Et seal asunud kogunisti peaminister Laari tagatuba, kus arutati Toompea asju ja langetati tähtsaid otsuseid. Isamaa poliitik Lauri Vahtre peab neid lugusid väljamõeldiseks: “Riigiasju õllepoti taga küll ei aetud."

Vahtre sõnul käis Hundis küll riigiametnikke, eriti välisministeeriumi rahvast, millest laulab ka Folkmill: “Siin armastatud prominent just põrandale käis ja härrad ministeeriumist ei olegi veel täis.” Pubi algaegadel käisid siin istumas Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlased, lisab Vahtre veel. Aga sellest pole ju Isamaani pikk samm! “See on lihtsalt viirastus,” pareerib Vahtre. “Kui siin olid mingid tagatoad, siis igatahes mitte minu erakonna poolt.” 

Ka Strandberg muigab tagatoast kuuldes. “Kõikmõeldavad legendid ja vandenõuhüpoteesid tulevad ikka nende seast, kelle juhid ja õpetajad, Lenin näiteks, kah erinevates linnades redutades kõrtsidest oma parteirakukese peakorteri suutis meisterdada.”

Kodakondsus- ja migratsiooniameti nõunik Mart Soidro käis Hundis selle kuldajal, aastal 1994. Laari tagatuba peab temagi legendiks. “Mingeid ajaloolisi või murrangulisi otsuseid seal vaevalt tehti, kõrts avati ju alles oktoobris 1993. Pealegi polnud Hellas Hundis mingit privaatsust, isegi mitte neis kahes boksis, mis kohutavalt hästi läbi kostsid,” meenutab Soidro.

1994. aasta varakevadel polnud harv nähe, kui ülemisel korrusel võis tipphetkel vabalt paarsada inimest olla. “Baarileti taga oli kolme-neljarealine järjekord, nagu ühes iiri kõrtsus olema peab,” räägib Soidro. Hell Hunt ei olnud tema arvates siiski koht, kus niisama aega surnuks löödi.

Seitse kitsetalle

Hellas Hundis oli kaks asja, mida vanad olijad praegugi veel hea sõnaga meeles peavad. Toit ja elav muusika. Portsud ei olnud väikesed ja mis peamine, sooja sööki anti ka hilja õhtul. “Väga hea oli kõrges savipotis serveeritud kartulivorm hakklihaga, kaetud pealt sulajuustu koorikuga. Kesköine lemmik! Siis veel sellised naljaka nimega söögid nagu “Vaba Euroopa” – keedetud keel kartulite ja lisanditega , “Seitse kitsetalle” – seitse lihapalli kastme ja kartuliga,” meenutab kunstnik Heiki Ernits. “Menüüs oli ka omaette artikkel “lõhutud nõud” - hind vist 25 või 50 EEKi,” lisab Soidro.

Hea söögi ja mõnusa seltskonnaga käis kaasas ka elav muusika. Hella Hundi stammtäht oli Lauri Saatpalu ansambliga Folkmill. Hella Hundi Pubi , For A Pint of Guinness , Madis Mäekalle Valss on ja jäävad eelkõige Hundi lauludeks.

Muusika kõrval oli Hundis muidki aja mõnusaks tegemise viise, nagu noolemäng ja piljard. “Tavaliselt oli piljardituba tihkelt inimesi täis, alati tuli kellegi õlleklaasi laual nihutada või inimesi seina äärde kobarasse ajada, kui mõni meister oma otsustavat lööki sooritas. Piljardimäng Hundis oli hea avaliku esinemise kool – löögid tuli sooritada paljude pealtvaatajate kriitilise pilgu all,” jutustab Ernits.

Ernitsa sõnul oli üks kangemaid nooleheitjaid ja piljardiste kunstnik Aivar Juhanson. “John oli piljardis kõva käsi, keerutas aga vurru ja saatis klobinal kuuli võrku.”

Mängude ja muusika kõrval oli muudki, mis rahvast ligi tõmbas. Jääskulptuuride ehitamised aastavahetusel idamaa kalendri järgi. St Patricu, kadri- ja mardipäevade, oktoobripühade, volbriööde ja aastavahetuste tähistamised. “Pärast Estonia teatri uue aasta balli kogunes Hunti hulgaliselt frakkides ja maani kleitides tegelasi ja nautisid kas või püstijalu elavat kaminatuld ja kuuma Iiri kohvi,” mäletab Ernits.

Hunt läks allamäge

Üheksakümnendate lõpuks olid Hella Hundi hiilgeajad seljataga. Külastajate arv vähenes ning pubi hakkasid kimbutama rahahädad. Oma osa selles oli kindlasti uutel kuumadel kohtadel. “Kui ma 2000. aastal uuesti Tallinnasse tööle tulin, oli Hellast Hundist jäänud hale vari. Aknast paistsid hämaras valguses üksikud “kudevad kunded” ja kõrval Tehas nr. 43 oma täies hiilguses,” meenutab Soidro.

“Võibolla see pidev ülerahvastatus ta lõpuks tappiski – ikka ja jälle pidid ukselt tagasi pöörama ja mingi muu koha otsima ja ega need tulemata jäänud – ridamisi avati uusi kõrtse ja osa Hundi vanadest kundedest ruttaski uut ja huvitavat avastama,” arvab Ernits.

Hundi tegemistest eemale tõmbunud Strandbergi sõnul oli kõrtsi allakäiku märgata viimasel paaril aastal. “Minu arusaam on, et see asutus hääbus mõttetult kõrgete rendihindade tõttu – võrreldes teiste sama ala söögiasutustega. Tallinna ettevõtluspoliitika on alati olnud mustkunsti ja alkeemia piirmail tegevus. Asutamisegi ajast meenub linnafunktsionäre, kes rentimisvõimaluse eest ettevõtmisest osanikustaatust küsisid.”

Kui Hunt ei tahtnud ega jaksanud enam veearveid maksta, keeras linn vee kinni. Pubi peremehed tõid siis kohale tsisternauto, kust veeti mitmekümne meetri pikkune voolik majja. “Tulemus muide polnud sugugi märkimisväärselt kallim kui veetrassi otsas istumine. See, mille eest maksti, oli selgelt näha ja selle vähenemine korraliku kontrolli all,” ütleb Strandberg.

Hundi lõpp oli kurb. Viimasel ajal ei olnud õllevarusidki. Kui tellisid õlut, läks ettekandja seda kusagilt väljast tooma, meenutavad külastajad. Sügisel saabuski päev, kus Hundi uksed suleti.