Peamiselt on tegu kultuuriga – muusika, teater, kirjandus, kunst. Suurim projekt on seni Peeter Lauritsa fotoraamatu “Sild sinna ja tagasi” väljaandmine, milleks poolteistsada inimest annetas ligi 5700 eurot.

Võrreldes Kultuurkapitali kaudu tänavu liikuva ligikaudu 15 miljoni euroga ei pruugi Hooandja panus Eesti kultuuri teab mis kopsakas tunduda, kuid Henri Laupmaa usub ühisrahastuse tulevikku. Ameerika Ühendriikides lööb laineid mitu annetuskeskkonda, millest tuntuim, Kickstarter juhtis mullu annetajateni üle 100 miljoni dollarise rahavoo. Ülemaailmne kasvutendents sellise, vaid paar aastat vana idee osas on ilmne.

Eestikeelse Hooandja tööpõhimõte on lihtne – projekti kirjeldus ja tutvustusvideo veebi, soovitud summa kirja ning kui see tähtajaks täis tuleb, laekub summa pangaarvele. Kui summa täis ei tule, läheb raha annetajatele tagasi. Seda, et petturid süsteemi ära kasutavad, tegijad üleliia ei pelga. Hoosoovijad peavad projekti oma näo ja nimega tutvustama ning rahastusotsus on suure hulga inimeste käes.

Endale võtab Hooandja meeskond 3% õnnestunud projektist. Veebilahenduse loomise ja haldamise kulu see küll veel ei kata, kuid plaanis on arendusega edasi tegeleda. Päris suvalisi võrguarendusprojekte ei taheta oma meeskonnale praegu võtta. “Tundub mõttetuna tegelda tehniliste lahenduste väljatöötamisega ilma mõtlemata, mis on selle tegevuse ühiskondlikud tagajärjed,” selgitab Laupmaa oma motivatsiooni.

Lisaks Hooandjale peab Laupmaa ühisrahastuse edasiarendusplaani koos Kodanikuühiskonna Sihtkapitaliga, aitab töös hoida linnaosaseltside veebiplatvormi Community Tools ning plaanib koos Praxise ja Transparency Internationaliga välja töötada riigikogulaste töö avalikkusele huvitavaks ja lihtsalt jälgitavaks muutmise võrgulahendust. Ülikoolis õppis Laupmaa esmalt haldusjuhtimist ja majandust, siis Kunstiakadeemias graafilist disaini. Programmeerimist õppis omal käel kooliajast alates. Kodanikuühiskonnast rääkiva standardhipi kujundile vastab ta vaid poolpikkade juuste poolest – kampsunit kannab harva, kodus on kesk- ja mitte ahjuküte ning sõiduvahendina ei pea ta autot jalgratta looduslikuks vaenlaseks.

Tegijad ei oota, et Hooandja võiks Eesti mahtude puhul ennast toita, küll aga võib kasu tuua samalaadsete süsteemide ülesseadmine välismaal. Soomlased, kellel sellist lahendust pole, on tellinud endale Hooandja mootori põhjal sarnase keskkonna programmeerimise. Läbirääkimised käivad ka ühe Sloveenia tiimiga. “Heal juhul paneme ühisrahastusplatvorme püsti mitmeid!” – lõpetab Laupmaa lootusrikkalt.