Herat, poeetide pealinn
Esimene koht Afganistanis, mis sisendab minusse tõelist rahu, on Gazargah' pühamu Herati külje all. Siseõue täidavad marmorist viltuvajunud hauakivid, seintelt varisenud glasuur ning seinaorvades istuvad liikumatult mehed. Tahaksin pugeda mõnda varjulisse nišši ja mitte kunagi enam Kabulisse naasta.
Keset 15. sajandil ehitatud pühamu õue kõrgub tohutu siniseks võõbatud puidust puur, mille sees peitub armastatud sufi luuletaja Ansari haud. Vaid Rumi, kes elas samuti tänase Afganistani territooriumil, Balkhis, on ehk veelgi kuulsam siinkandi sufi-poeet. Ansari haua ees kõrgub iileksipuu, mille all põlvitavad mehed. Naised on peitunud puuri varju. Juba sajandeid tullakse Gazargah'sse palverännakule; räägitakse lugusid tervenemisest või viljatute naiste lapsesaamisest.
Positiivse šoki osaliseks saan Heratis juba lennukilt maha astudes. Võrreldes Kabuliga on siin uskumatu elukeskkond: veevärk, roiskveevedu, ööpäevane elekter, prügivabad tänavad. Mind rabavad hiiglaslike mändidega ääristatud asfaltteed, töötavad purskkaevud, pargid täis pinke ja roosid, kõikjal roosid. Pärast Kabuli liiklusummikuid mõjub siinne liiklus palsamina - töötavad valgusfoorid ning autod isegi peatuvad punase tule taga!
Ühelt poolt tingib Herati õitsengu soodne geograafiline asend. Suurem osa Afganistani ametlikust impordist tuleb üle Iraani piiri, 130 kilomeetri kauguselt. Linn kasvab kiiresti - ehkki ametlikud andmed räägivad paarisajast tuhandest elanikust, arvatakse tegelik rahvaarv olevat paar-kolm korda suurem. Ümbruskonnas tegeldakse intensiivselt põllumajandusega; kohalik spetsialiteet on greipfruudid. Kuulsad on ka herati vaibad ning klaas, millest valmistatud pokaalid-kannud on türkiissinise või rohelise värvusega, robustsed ja rohkete liivateradega. Teisalt on linnavalitsejaks olnud aastaid sõjapealik Ismail Khan, kel oma maksukogujad ja eraarmee. Tänane Afganistani energia- ja veeminister on võimul olnud vahelduva eduga 1979. aastast, mil tema juhtimisel tapeti Heratis kogu nõukogude elanikkond. Vastutasuks korraldasid nõukogude väed omakorda veresauna ning pommitasid puruks terved linnajaod. Sellest ajast alates on suutnud linn suuremaid purustusi vältida.
Ajaloolises plaanis asus Herat strateegiliselt soodsal positsioonil teel Euroopast Hiinasse ja Indiasse. Siit on läbi käinud suured vallutajad alates Aleksander Suurest ja Tšingis-khaanist. Kuni timuriidideni valitsesid linna pärsia dünastiad, keda täna meenutavad vaid hästi säilinud tühi tsitadell Qala-e-Ikhtiaruddin keset linna, mida lonkur valvur heameelega uudishimulikele näitab, ja suur vasest anum Masjid-e-Jami mošee õuel. 13. sajandil ehitatud Masjid-e-Jami (Reede mošee) ei kujutanud veel sajand tagasi endast midagi erilist, sest aja jooksul olid müürid kaotanud oma värvilised emailmosaiigid, nagu Gazargah' pühamugi. Nüüdseks on restaureerimistööd - hoolimata režiimide vaheldumisest ja sõdadest - kestnud üle kuue aastakümne ning mošee on taastamas oma algset hiilgust. Esimest korda mošee siseväljakule astudes kaotan täiesti kõnevõime, niivõrd uskumatud on selle paiga mõõtmed ja kuninglikult suurustlev atmosfäär. Kui ajahambast puretud Gazargah on armas kodune paik, siis imepärane kunstiteos Masjid-e-Jami mõjub kõrgilt. Paljajalu mööda platsi kõrvetav-tuliseid marmorplaate kõndides tahaks ennast pisikeseks kokku kägardada. Oma osa võib olla ka selles, et väljak on ääristatud koraaniluge jatega ning mõnigi mulla tundub vaatavat mu peale mitte just hea pilguga. Alles paar aastat tagasi hakati naisi mošeesse lubama, aga õrnema soo esindajaid ma siin ei kohta. Vähemalt üks kuulus naine on Herati ajaloos siiski. Timuri noorima poja šahh Rukhi ja tema naise Gawhar Shadi - keda on kirjeldatud kui Oriendi Medicit - valitsemisajal 15. sajandil kujunes Heratist tõeline kultuurikeskus, kuhu kutsuti poeete, muusikuid, teadlasi ja miniatuurimaalijaid.
Siin elasid ka viimane suurtest klassikalistest pärsia poeetidest Jami ja moodsa usbeki keele isa Navoii. Hakim Jami sai oma luule ja sufismiõpetusega nii tuntuks, et elu lõpul läkitasid ümbruskonna suured valitsejad talle kulda, püüdes teda oma kaaskonda meelitada. Ališer Navoiist sai hiljem suurvesiir ning varakas mees: näiteks laskis ta 1480. aastal oma raha eest ehitada Herati 17 mošeed, 9 sauna, 9 silda ja 20 basseini.
Võimukas kuninganna Gawhar Shad valitses pärast abikaasa surma kümnendi, kuni ta mõrvati. Tema mausoleum on tänapäeval unustusse vajunud ja laguneb: seintelt pudenenud erksavärvilised emailplaadid on inimesekõrguseks hunnikuks nurka kokku lükatud. Keset tühja mausoleumi troonivad kuninganna, tema abikaasa ja poegade kivist sarkofaagid. Ümber mausoleumi kõrgub viis minaretti, mis meenutavad kaugemalt pigem telliskivist vabrikukorstnaid ja mille vahele on rajatud tiheda liiklusega maantee. Lähemalt uurides võib minarettidel näha üksikuid imekauneid hapraid fragmente kunagisest dekoorist, aga ka kuuli- ja granaadiauke. Kuninganna eluajal seisid siin koguni kolmkümmend minaretti, mis pidasid vastu kuni 19. sajandini. Suurema osa neist purustasid Briti impeeriumi väed, püüdes saavutada positsioonieelist Vene vägede rünnakut oodates. Rünnakut aga ei järgnenudki...
