Oleme 2,5kuise beebiga kolimas Eestist New Yorki. Tallinna lennujaama turvaväravatest üritati meid tagasi saata, et me kotid check in´is ära annaks – seletasime siis, et ei, need pakid ongi meie käsipagas … Emme eest ja issi eest ja beebi eest ja see on beebi käru ning see on ta turvahäll …


„Praha-New York lennuk hilineb …” loeme nüüd tabloolt. Istun oma peaaegu et vastsündinuga nelja kompsu ning turvahälli otsas ja abikaasa läheb uurima, kui kauaks me siia lennujaama peame jääma … „Paar tundi läheb kindlasti, tehniline rike,” tuleb ta siis tagasi.See oleks ka niisama reisides iseäranis nõme uudis, mis veel nüüd! Tunni pärast selgub, et lennuk hilineb veel viis tundi.


Meie kotikuhila ümbrus näeb välja, nagu oleks me ise lapsed ja mängiks keset põrandat kodu, ainult et meie nukk liigutab. Mängulusti jääb muidugi aina vähemaks. Mingid toidukupongid kohalikus kohvikus einestamiseks on Justinile antud, aga …


Lähen jalgu sirutama ja leian otse meie mustlaslaagri nurga tagant ukse, mille peal on beebi silt. (Kõrval, muide, on uks, mille sildil on palvetav inimene.) Uks on lukus.


Tõmban hinge sisse ja lähen esimese ametlikus riietuses inimese juurde. Tema ei tea. Teise juurde. Tema ka ei tea, aga arvab, et mingu ma selle leti juurde.


„Ahjaa, see on ema ja beebi tuba,” teatatakse mulle sealt armastusväärselt ja antakse võti.

Snepper klõpsatab meie taga kinni, vaatame ringi …


Ja kas te kujutate ette, keset lennujaama saginat on sisuliselt hotellituba! Ülejäänud viis tundi magan voodis, laps kaisus. Kõrval on teine samasugune kamber, aga see on meie sealviibimise ajal tühi.


Moraal: küsija suu pihta ei lööda. Võib-olla on sellised salatoad kõikides lennujaamades?


Koht: kusagil USA suurlennujaamas


See lugu ei juhtunud meie perega, aga seda jutustas mu meheema nii värvikalt, et see on mind sügavalt mõjutanud.


Mu ämma tuttav(a tuttav) oli olnud tähtis naisinsener, kes plaanis sildade ehitamist. Nüüd oli tal paarikuine titt, ja kui ta oma eelmises elus oli harjunud miljonite dollarite suuruseid eelarveid kontrollima ja koosolekuid juhtima, siis nüüd …


Nüüd seisis ta selle lennujaama WC-s, vaatas ennast ja oma last peeglist ja nuttis suure häälega. Laps oli ta äsja täis pasandanud, kui ta lapse mähkmeid vahetama hakkas (teate ju küll seda ajastust, kus beebi kõht läheb suure survega lahti just selle kuue sekundi jooksul, mis ta teie ees palja tagumikuga saab olla…). Ta arvas, et oli kõik täiuslikult läbi planeerinud. Ta oli uhke, et oli taibanud kaasa võtta vahetusriided beebile. Aga ta ei olnud võtnud kaasa vahetusriideid endale!


„Ma olin ju insener, ma ehitasin sildu!” olevat ta soigunud, laps kaenlas, vahtides peeglist pruuni sitarida oma särgil. Selle erutuse peale olevat hakanud ta rinnad lekkima … Ja selgus, et ta oli ka rinnapadjad (rinnaga toitvad emad, teate ju küll) panna unustanud. Nüüd tekkis ta rindade kohale särgile kaks kiiresti laienevat märga laiku.


Lennukisse olevat ta läinud, rind kaetud WC-st võetud paberrätikutega.


Minu moraal sellest loost: igaks juhuks olgu üks vahetussärk ka enda jaoks kotis. Ja reisiriided – nii lastele kui ka endale – olgu igaks juhuks alati tumedat värvi.


Koht: New Yorgi lennujaam


Poolteiseaastase Martaga asume lendama New Yorgist Eesti poole. Just paar päeva tagas i on Londonis olnud pommiplahvatused.


„Extra security,” on ainus, mis kivinäoga suur must mees mulle ütleb, kui ma pärast kõiki tavapäraseid turvaprotseduure – saapad jalast jne – hakkan koos mehe ja lapsega suurde ootesaali sisenema.


„Laps andke mehe kätte ja tulge ise siia!”


Klaasi taga lehvitavate mehevanemate näod muutuvad sama ärevaks kui mu mehe oma. Marta pistab röökima ja klammerdub minu külge. Justin üritab teda lahti haakida, aga tüdruku hüsteeria ainult suureneb.


Kusagilt tuleb jooksuga vormis naine ja teatab, et ma võin tulla koos lapsega. Istume siis mingite pinkide peale. Saabub üks neiu, kes vaatab hetkeks mu erkpunases särgis ja teksades tütart ja ütleb: „See on vist poiss, ma pean mehe ka kutsuma.” Kohale ruttab üks mees ja hakkab last kobama katsuma. „Muide, ta on tüdruk!” hüüatan mina. Mees tõuseb püsti, kiirustab minema, taas hüppab ligi neiu ja hakkab Martat mudima. Vaatab isegi mähkmesse. Ma ei hakka talle ütlema, et tegelikult ei tahetud Martat siia kontrolli alguses lubadagi.


Läbi otsitakse ka mind, põhjalikult kombates siit ja sealt, valgustatakse mu kõrvad läbi ja kästakse pats lahti harutada. Marta pean läbivaatuse ajaks sülest maha panema ja nii ta mul jalus tammub, mu riideid sikutades ja nutta üürates.


Lõpuks on see möödas.


„Miks just mina?” sosistan, kui mehega uuesti kokku saame.


„Ei tea,” on ka tema nõutu. Võib-olla see kivinäoga mees luges möödujaid ja näiteks iga kümnes või iga kahekümnes võeti ekstra-läbiotsimise ohvriks?


Loo moraal: säilitagem positiivne meel, mida lastega reisides väga vaja on, ja tuletagem meelde – kellel ei vea õnnemängus, sel veab armastuses!


Koht: Atlandi ookeani kohal


„Mitte ealeski! Ei mingit kommi ja šokolaadi, mitte ealeski enam enne reisi!” vannun ma. Mu peaaegu 2aastane Marta on seekord üliaktiivne. Ta hüppab ringi mööda vahekäiku ja tüütab inimesi. „Onu, onu, ära maga!” kiljub laps ja patsutab norskavat onklit. Kui ma last keelan, hakkab ta minu peale kiljuma. Kõnnin tütre sabas … küll magaks praegu! Luban endale, et mitte ealeski enam ei tule ma üksinda koos lapsega reisile. Korralikuks reisiks on vaja kahte täiskasvanut ühe lapse kohta – kuni üks rabeleb, saab teine suigatada. Või kas või näiteks üksinda WC-s ära käia, oh seda luksust.


Praegu aga pean ma üksi vedama oma lapse kitsukesse lennukivetsu ja seal tema mähkmevahetusega hakkama saama (nentides nukralt, et ilmselt on see lennusõit lapsele ka tagasilöögiks potitamisel – enne seda oli ta tükk aega saanud hakkama ainult potiga, aga lennukisse pissipotti kaasa tassida tundus liig, nii läksime tagasi mähkmete peale) … Pean kuidagi üritama süüa, samal ajal last hoides – kui lennukisöögi jaoks isegi üksinda reisides on väga vähe ruumi. Plärts, osa ühepajatoidust maandub kusagil meie all põrandal …


Siis leiab Marta ühe umbkeelse poolakast papi, kellega nad tükk aega rõõmsalt juttu ajavad, üks poola ja teine eesti keeles. Saan hetkeks hinge tõmmata. Tänan papit: „Denkoju, denkoju!” Papi naerab.


Kui siis, jalad risti all, Tallinna lennujaama jõuan, selgub, et lennufirma on mu lapsekäru kusagile Kesk-Euroopasse maha unustanud ja enne homset seda kätte ei saa (ja mina lahkun Tallinnast järgmisel tunnil). Mis t&am p;am p;au ml;hendab elu ilma käruta ja selles eas lapsega … ja suurte kottidega … Ei soovita.


Moraal: See oli mu esimene ja viimane katsetus reisida väikese lapsega kahekesi.


Koht: New Yorgi lennujaam


Kahe lapsega turvaväravatest läbi minemine on eriline piin. Kõigepealt tuleb beebi kandelinast välja sikutada, anda ta korraks issi kätte, kandelina ja oma jope lindile asetada, oma saapad jalast ära sikutada, suurema lapse saapad ja jope jalast-seljast sikutada ja lindile toimetada … Ahjaa, need siin jalge ees on ju meie kotid, need samuti lindile tõsta … Ohissand, vahepeal on 4aastane tarkpea juba endal särgi ka seljast ära kiskunud ja üritab sukkpükse alla tõmmata, arvates, et siin tuleb end alasti võtta! Jne …


Kui oleme teisel pool väravaid, kutsutakse mind eemale. Pean lahti kruvima oma pooleaastase tütre, pisikese Anna piimapudeli ja sealt lonksu võtma. See tundub kuidagi räige – rinnapiimaasendaja ei kuulu tavaliselt mu menüüsse –, aga ma rüüpan lonksu ja neelan selle alla. Tõepoolest, arusaadav, kuidas ma muidu tõestan, et ma lennukisse mürki ei vea!


Nagu järgmiste tundide jooksul selgub, on beebipudel sellel reisil tänuväärne atribuut. Kui tavalises elus on väike Anna rinnapiimalaps, siis lennukis ja lennujaamades on privaatsust raske leida ning rinnanibude vilksamist kaasreisijate silmaulatuses ei peeta ilusaks. Eelmisel korral proovisin kaasa tuua haaknõela, sest olin kusagilt inglisekeelsest ajakirjast lugenud soovitust, kuidas õlasalli ja haaknõelaga saab tekitada privaatruumi (kui istud lennukis akna all). Aga haaknõel võeti mult väravas ära – ilmselt oli see soovitus pärit veel leebemate turvanõuete ajastust …


Niisiis – pudel. Esiti ei oska beebi sellest imeda, sest pole kogemust, ta näsib ja lutsib seda mõnda aega nõutult, enne kui võtte kätte saab. Edasi mängivad 4aastane ja pooleaastane sellega koos – üks õpib söötmist ja teine söömist.


Selgub ka, et kolm pakki rinnapiimaasendajat on liiga vähe, see on meil juba Islandi kohale jõudes otsas. Nimelt otsustab suurem õde, et ka tema soovib piima. „Please, milk!” mangub ta mööda tuhisevatelt Poola stjuardessidelt, aga nemad kehitavad vaid naeratades õlgu – on küll alkoholi, on mahla, kohvi ja teed, pisikestes pakkides rõõska koort, aga lapsele joomiseks piima ei ole! Nii rüüpabki ka 4aastane laps rinnapiimaasendajat, mille ta heaks magusaks kiidab.


Moraal: võta kaasa üks uus (mängu)asi lastele – rohkem pole vajagi. Ja ära igaks juhuks arvesta, et sa lennukimenüüst lapsele piima leiad.


Koht: Atlandi ookeani kohal


„Kuidas need pilved meie alla said? Pilved käivad ju üleval!” 4aastane Marta vahib, nina vastu klaasi.


„Me oleme pilvede kohal,” ütleb issi.


Marta vaatab ja mõtleb. „Aa,” ütleb ta siis. „Pilved on kurvad ja heitsid magama.”

Ta vaatab veel kaua, mõtlikult.


Järgmistel päevadel mängib ta lendamist: padjad on pilved ja tema hüppab nende peal nagu lennuk.


„Kuidas lennuk lennata saab?” küsib ta mult järsku.


„Lennukil on selline mootor,” ütlen ma, pärast hetkelist kõhklemist – kas tunnistada üles, et see on ka minu meelest veidike imelik, ja issi meelest ka.


„Aa,” ütleb mu laps enesestmõistetavalt. „See on samasugune mootor nagu linnul!”
Veel nippe lastega lendamiseks:

Check-in tasub teha võimalikult vara ning paluda arvestada, et reisid lapsega. Kohad saab broneerida ka telefoni teel. Meie lemmik on suurtes lennukites bulkhead seating – seal, kus algab uus salong, on esimene rida toole jalasirutusruumiga. Alla kaheaastase lapse puhul tasuks küsida ka lapsevoodit – see on inglise keeles bassinet.

Kui reisite mitmekesi, siis igatahes ei tasu kõigi toiduportse endale korraga kätte võtta. Las näiteks ema sööb ja isa vaatab näljaselt pealt … vabandust, hoiab last. Ja siis vastupidi.
Kõrvad kipuvad lukku minema õhurõhu vahetamise ajal – seega eelkõige õhku tõustes ja maandudes. Sel ajal tasuks beebit sööta, vanemal lapsel ja iseendal tasuks suus hoida lutsukommi või siis suud lahti hoida ja haigutamisliigutusi teha. Eriti oluline on kõrvade lukkuminekust hoidumine siis, kui olete nohus.

Osad lennuliinid lasevad lapsel õhku tõustes olla kaasa võetud turvahällis (kui selle saab kinnitada tooli külge ja kui mõnel stjuardessil on aega sellega tegelda). Tavalisem praktika on aga see, et saad pisikese turvarihma, mille pead kinnitama enda turvarihma külge, ning hoiad last maandumise-õhkutõusu ajal enda süles.

Alla 2aastasele lapsele saab osta odavama sülepileti ja enamasti saab ikkagi ka lapsele päris istekoha. Kui aga reisid väga populaarsel ajal nagu jõulueelne või kevadpühade eelne nädal, siis võib ka juhtuda, et see pilet on tõepoolest sülepilet.

Enamik lennufirmasid ja lennujaamu lubab beebikäru turvaväravatest läbi ja saad selle ära anda lennuki uksel, ning kohe lennuki uksel pärast maandumist saad selle ka tagasi. Samas, enamikus lennujaamades on ka lastekärud kohapeal kasutamiseks.

Lapsega reisimisel on oma plussid! Sind lastakse lennukisse sisse esmajärjekorras ja sa ei pea järjekorras seisma.