Oleme 2,5kuise beebiga
kolimas Eestist New Yorki. Tallinna lennujaama turvaväravatest
üritati meid tagasi saata, et me kotid check in´is ära annaks
– seletasime siis, et ei, need pakid ongi meie käsipagas …
Emme eest ja issi eest ja beebi eest ja see on beebi käru ning see on ta
turvahäll …
„Praha-New York lennuk hilineb
…” loeme nüüd tabloolt. Istun oma peaaegu et
vastsündinuga nelja kompsu ning turvahälli otsas ja abikaasa
läheb uurima, kui kauaks me siia lennujaama peame jääma …
„Paar tundi läheb kindlasti, tehniline rike,” tuleb ta siis
tagasi.See oleks ka niisama reisides iseäranis nõme uudis, mis veel
nüüd! Tunni pärast selgub, et lennuk hilineb veel viis tundi.
Meie kotikuhila ümbrus näeb välja, nagu oleks me ise
lapsed ja mängiks keset põrandat kodu, ainult et meie nukk
liigutab. Mängulusti jääb muidugi aina vähemaks. Mingid
toidukupongid kohalikus kohvikus einestamiseks on Justinile antud, aga
…
Lähen jalgu sirutama ja leian otse meie mustlaslaagri
nurga tagant ukse, mille peal on beebi silt. (Kõrval, muide, on uks,
mille sildil on palvetav inimene.) Uks on lukus.
Tõmban hinge
sisse ja lähen esimese ametlikus riietuses inimese juurde. Tema ei tea.
Teise juurde. Tema ka ei tea, aga arvab, et mingu ma selle leti juurde.
„Ahjaa, see on ema ja beebi tuba,” teatatakse mulle sealt
armastusväärselt ja antakse võti.
Snepper
klõpsatab meie taga kinni, vaatame ringi …
Ja kas te
kujutate ette, keset lennujaama saginat on sisuliselt hotellituba!
Ülejäänud viis tundi magan voodis, laps kaisus. Kõrval on
teine samasugune kamber, aga see on meie sealviibimise ajal tühi.
Moraal: küsija suu pihta ei lööda. Võib-olla on
sellised salatoad kõikides lennujaamades?
Koht:
kusagil USA suurlennujaamas
See lugu ei juhtunud meie
perega, aga seda jutustas mu meheema nii värvikalt, et see on mind
sügavalt mõjutanud.
Mu ämma tuttav(a tuttav) oli
olnud tähtis naisinsener, kes plaanis sildade ehitamist. Nüüd
oli tal paarikuine titt, ja kui ta oma eelmises elus oli harjunud miljonite
dollarite suuruseid eelarveid kontrollima ja koosolekuid juhtima, siis
nüüd …
Nüüd seisis ta selle lennujaama
WC-s, vaatas ennast ja oma last peeglist ja nuttis suure häälega.
Laps oli ta äsja täis pasandanud, kui ta lapse mähkmeid vahetama
hakkas (teate ju küll seda ajastust, kus beebi kõht läheb
suure survega lahti just selle kuue sekundi jooksul, mis ta teie ees palja
tagumikuga saab olla…). Ta arvas, et oli kõik täiuslikult
läbi planeerinud. Ta oli uhke, et oli taibanud kaasa võtta
vahetusriided beebile. Aga ta ei olnud võtnud kaasa vahetusriideid
endale!
„Ma olin ju insener, ma ehitasin sildu!” olevat
ta soigunud, laps kaenlas, vahtides peeglist pruuni sitarida oma särgil.
Selle erutuse peale olevat hakanud ta rinnad lekkima … Ja selgus, et ta
oli ka rinnapadjad (rinnaga toitvad emad, teate ju küll) panna unustanud.
Nüüd tekkis ta rindade kohale särgile kaks kiiresti laienevat
märga laiku.
Lennukisse olevat ta läinud, rind kaetud
WC-st võetud paberrätikutega.
Minu moraal sellest loost:
igaks juhuks olgu üks vahetussärk ka enda jaoks kotis. Ja reisiriided
– nii lastele kui ka endale – olgu igaks juhuks alati tumedat
värvi.
Koht: New Yorgi lennujaam
Poolteiseaastase Martaga asume lendama New Yorgist Eesti poole. Just paar
päeva tagas
i on Londonis olnud pommiplahvatused.
„Extra security,”
on ainus, mis kivinäoga suur must mees mulle ütleb, kui ma
pärast kõiki tavapäraseid turvaprotseduure – saapad
jalast jne – hakkan koos mehe ja lapsega suurde ootesaali sisenema.
„Laps andke mehe kätte ja tulge ise siia!”
Klaasi taga lehvitavate mehevanemate näod muutuvad sama ärevaks kui
mu mehe oma. Marta pistab röökima ja klammerdub minu külge.
Justin üritab teda lahti haakida, aga tüdruku hüsteeria ainult
suureneb.
Kusagilt tuleb jooksuga vormis naine ja teatab, et ma
võin tulla koos lapsega. Istume siis mingite pinkide peale. Saabub
üks neiu, kes vaatab hetkeks mu erkpunases särgis ja teksades
tütart ja ütleb: „See on vist poiss, ma pean mehe ka
kutsuma.” Kohale ruttab üks mees ja hakkab last kobama katsuma.
„Muide, ta on tüdruk!” hüüatan mina. Mees
tõuseb püsti, kiirustab minema, taas hüppab ligi neiu ja
hakkab Martat mudima. Vaatab isegi mähkmesse. Ma ei hakka talle
ütlema, et tegelikult ei tahetud Martat siia kontrolli alguses
lubadagi.
Läbi otsitakse ka mind, põhjalikult kombates
siit ja sealt, valgustatakse mu kõrvad läbi ja kästakse pats
lahti harutada. Marta pean läbivaatuse ajaks sülest maha panema ja
nii ta mul jalus tammub, mu riideid sikutades ja nutta üürates.
Lõpuks on see möödas.
„Miks just
mina?” sosistan, kui mehega uuesti kokku saame.
„Ei
tea,” on ka tema nõutu. Võib-olla see kivinäoga mees
luges möödujaid ja näiteks iga kümnes või iga
kahekümnes võeti ekstra-läbiotsimise ohvriks?
Loo
moraal: säilitagem positiivne meel, mida lastega reisides väga vaja
on, ja tuletagem meelde – kellel ei vea õnnemängus, sel veab
armastuses!
Koht: Atlandi ookeani kohal
„Mitte ealeski! Ei mingit kommi ja šokolaadi, mitte ealeski enam
enne reisi!” vannun ma. Mu peaaegu 2aastane Marta on seekord
üliaktiivne. Ta hüppab ringi mööda vahekäiku ja
tüütab inimesi. „Onu, onu, ära maga!” kiljub laps ja
patsutab norskavat onklit. Kui ma last keelan, hakkab ta minu peale kiljuma.
Kõnnin tütre sabas … küll magaks praegu! Luban endale,
et mitte ealeski enam ei tule ma üksinda koos lapsega reisile. Korralikuks
reisiks on vaja kahte täiskasvanut ühe lapse kohta – kuni
üks rabeleb, saab teine suigatada. Või kas või näiteks
üksinda WC-s ära käia, oh seda luksust.
Praegu aga
pean ma üksi vedama oma lapse kitsukesse lennukivetsu ja seal tema
mähkmevahetusega hakkama saama (nentides nukralt, et ilmselt on see
lennusõit lapsele ka tagasilöögiks potitamisel – enne
seda oli ta tükk aega saanud hakkama ainult potiga, aga lennukisse
pissipotti kaasa tassida tundus liig, nii läksime tagasi mähkmete
peale) … Pean kuidagi üritama süüa, samal ajal last
hoides – kui lennukisöögi jaoks isegi üksinda reisides on
väga vähe ruumi. Plärts, osa ühepajatoidust maandub kusagil
meie all põrandal …
Siis leiab Marta ühe
umbkeelse poolakast papi, kellega nad tükk aega rõõmsalt
juttu ajavad, üks poola ja teine eesti keeles. Saan hetkeks hinge
tõmmata. Tänan papit: „Denkoju, denkoju!” Papi
naerab.
Kui siis, jalad risti all, Tallinna lennujaama jõuan,
selgub, et lennufirma on mu lapsekäru kusagile Kesk-Euroopasse maha
unustanud ja enne homset seda kätte ei saa (ja mina lahkun Tallinnast
järgmisel tunnil). Mis t&am
p;am
p;au
ml;hendab elu ilma käruta ja selles eas lapsega … ja suurte
kottidega … Ei soovita.
Moraal: See oli mu esimene ja viimane
katsetus reisida väikese lapsega kahekesi.
Koht: New
Yorgi lennujaam
Kahe lapsega turvaväravatest läbi
minemine on eriline piin. Kõigepealt tuleb beebi kandelinast välja
sikutada, anda ta korraks issi kätte, kandelina ja oma jope lindile
asetada, oma saapad jalast ära sikutada, suurema lapse saapad ja jope
jalast-seljast sikutada ja lindile toimetada … Ahjaa, need siin jalge
ees on ju meie kotid, need samuti lindile tõsta … Ohissand,
vahepeal on 4aastane tarkpea juba endal särgi ka seljast ära kiskunud
ja üritab sukkpükse alla tõmmata, arvates, et siin tuleb end
alasti võtta! Jne …
Kui oleme teisel pool
väravaid, kutsutakse mind eemale. Pean lahti kruvima oma pooleaastase
tütre, pisikese Anna piimapudeli ja sealt lonksu võtma. See tundub
kuidagi räige – rinnapiimaasendaja ei kuulu tavaliselt mu
menüüsse –, aga ma rüüpan lonksu ja neelan selle
alla. Tõepoolest, arusaadav, kuidas ma muidu tõestan, et ma
lennukisse mürki ei vea!
Nagu järgmiste tundide jooksul
selgub, on beebipudel sellel reisil tänuväärne atribuut. Kui
tavalises elus on väike Anna rinnapiimalaps, siis lennukis ja
lennujaamades on privaatsust raske leida ning rinnanibude vilksamist
kaasreisijate silmaulatuses ei peeta ilusaks. Eelmisel korral proovisin kaasa
tuua haaknõela, sest olin kusagilt inglisekeelsest ajakirjast lugenud
soovitust, kuidas õlasalli ja haaknõelaga saab tekitada
privaatruumi (kui istud lennukis akna all). Aga haaknõel võeti
mult väravas ära – ilmselt oli see soovitus pärit veel
leebemate turvanõuete ajastust …
Niisiis –
pudel. Esiti ei oska beebi sellest imeda, sest pole kogemust, ta näsib ja
lutsib seda mõnda aega nõutult, enne kui võtte kätte
saab. Edasi mängivad 4aastane ja pooleaastane sellega koos –
üks õpib söötmist ja teine söömist.
Selgub ka, et kolm pakki rinnapiimaasendajat on liiga vähe, see on meil
juba Islandi kohale jõudes otsas. Nimelt otsustab suurem õde, et
ka tema soovib piima. „Please, milk!” mangub ta mööda
tuhisevatelt Poola stjuardessidelt, aga nemad kehitavad vaid naeratades
õlgu – on küll alkoholi, on mahla, kohvi ja teed, pisikestes
pakkides rõõska koort, aga lapsele joomiseks piima ei ole! Nii
rüüpabki ka 4aastane laps rinnapiimaasendajat, mille ta heaks
magusaks kiidab.
Moraal: võta kaasa üks uus
(mängu)asi lastele – rohkem pole vajagi. Ja ära igaks juhuks
arvesta, et sa lennukimenüüst lapsele piima leiad.
Koht: Atlandi ookeani kohal
„Kuidas need pilved
meie alla said? Pilved käivad ju üleval!” 4aastane Marta vahib,
nina vastu klaasi.
„Me oleme pilvede kohal,” ütleb
issi.
Marta vaatab ja mõtleb. „Aa,” ütleb ta
siis. „Pilved on kurvad ja heitsid magama.”
Ta vaatab veel
kaua, mõtlikult.
Järgmistel päevadel mängib ta
lendamist: padjad on pilved ja tema hüppab nende peal nagu lennuk.
„Kuidas lennuk lennata saab?” küsib ta mult
järsku.
„Lennukil on selline mootor,” ütlen
ma, pärast hetkelist kõhklemist – kas tunnistada üles,
et see on ka minu meelest veidike imelik, ja issi meelest ka.
„Aa,” ütleb mu laps enesestmõistetavalt. „See
on samasugune mootor nagu linnul!”
Veel nippe lastega lendamiseks:
Check-in tasub teha võimalikult vara ning paluda arvestada, et reisid lapsega. Kohad saab broneerida ka telefoni teel. Meie lemmik on suurtes lennukites bulkhead seating – seal, kus algab uus salong, on esimene rida toole jalasirutusruumiga. Alla kaheaastase lapse puhul tasuks küsida ka lapsevoodit – see on inglise keeles bassinet.
Kui reisite mitmekesi, siis igatahes ei tasu kõigi toiduportse endale korraga kätte võtta. Las näiteks ema sööb ja isa vaatab näljaselt pealt … vabandust, hoiab last. Ja siis vastupidi.
Kõrvad kipuvad lukku minema õhurõhu vahetamise ajal – seega eelkõige õhku tõustes ja maandudes. Sel ajal tasuks beebit sööta, vanemal lapsel ja iseendal tasuks suus hoida lutsukommi või siis suud lahti hoida ja haigutamisliigutusi teha. Eriti oluline on kõrvade lukkuminekust hoidumine siis, kui olete nohus.
Osad lennuliinid lasevad lapsel õhku tõustes olla kaasa võetud turvahällis (kui selle saab kinnitada tooli külge ja kui mõnel stjuardessil on aega sellega tegelda). Tavalisem praktika on aga see, et saad pisikese turvarihma, mille pead kinnitama enda turvarihma külge, ning hoiad last maandumise-õhkutõusu ajal enda süles.
Alla 2aastasele lapsele saab osta odavama sülepileti ja enamasti saab ikkagi ka lapsele päris istekoha. Kui aga reisid väga populaarsel ajal nagu jõulueelne või kevadpühade eelne nädal, siis võib ka juhtuda, et see pilet on tõepoolest sülepilet.
Enamik lennufirmasid ja lennujaamu lubab beebikäru turvaväravatest läbi ja saad selle ära anda lennuki uksel, ning kohe lennuki uksel pärast maandumist saad selle ka tagasi. Samas, enamikus lennujaamades on ka lastekärud kohapeal kasutamiseks.
Lapsega reisimisel on oma plussid! Sind lastakse lennukisse sisse esmajärjekorras ja sa ei pea järjekorras seisma.
Check-in tasub teha võimalikult vara ning paluda arvestada, et reisid lapsega. Kohad saab broneerida ka telefoni teel. Meie lemmik on suurtes lennukites bulkhead seating – seal, kus algab uus salong, on esimene rida toole jalasirutusruumiga. Alla kaheaastase lapse puhul tasuks küsida ka lapsevoodit – see on inglise keeles bassinet.
Kui reisite mitmekesi, siis igatahes ei tasu kõigi toiduportse endale korraga kätte võtta. Las näiteks ema sööb ja isa vaatab näljaselt pealt … vabandust, hoiab last. Ja siis vastupidi.
Kõrvad kipuvad lukku minema õhurõhu vahetamise ajal – seega eelkõige õhku tõustes ja maandudes. Sel ajal tasuks beebit sööta, vanemal lapsel ja iseendal tasuks suus hoida lutsukommi või siis suud lahti hoida ja haigutamisliigutusi teha. Eriti oluline on kõrvade lukkuminekust hoidumine siis, kui olete nohus.
Osad lennuliinid lasevad lapsel õhku tõustes olla kaasa võetud turvahällis (kui selle saab kinnitada tooli külge ja kui mõnel stjuardessil on aega sellega tegelda). Tavalisem praktika on aga see, et saad pisikese turvarihma, mille pead kinnitama enda turvarihma külge, ning hoiad last maandumise-õhkutõusu ajal enda süles.
Alla 2aastasele lapsele saab osta odavama sülepileti ja enamasti saab ikkagi ka lapsele päris istekoha. Kui aga reisid väga populaarsel ajal nagu jõulueelne või kevadpühade eelne nädal, siis võib ka juhtuda, et see pilet on tõepoolest sülepilet.
Enamik lennufirmasid ja lennujaamu lubab beebikäru turvaväravatest läbi ja saad selle ära anda lennuki uksel, ning kohe lennuki uksel pärast maandumist saad selle ka tagasi. Samas, enamikus lennujaamades on ka lastekärud kohapeal kasutamiseks.
Lapsega reisimisel on oma plussid! Sind lastakse lennukisse sisse esmajärjekorras ja sa ei pea järjekorras seisma.