Aga pisikeses Eestiski on selgeid võrseid suure Hiina pealetungist. Uuest ähvardavast maailmakorrast, kus meil kõigil krõbisevad taskus jüaanid ning meie lapsed õpivad koolis usinalt hiina keelt.

Äriregistri järgi on hiinlaste aktiivsus Eestis kasvamas. Neid pole siin küll palju (detsembri alguses oli kehtiv Eesti elamisluba vaid 207 hiinlasel) ja enamik neist on pigem juhuslikud õnneotsijad. Aga näiteks Li nime esineb äriregistris juba peaaegu sama palju kui Sõõrumaa oma.

Ja Zhange on juba hulga rohkem kui Kruudasid!

Müsteeriumist, kuidas sattusid Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemia tee ühiselamusse koos pesitsema rõivakaupmees Mu, iluteenindaja Ma, programmeerija Wu, rauakaupmees Wang ning veel mitukümmend ettevõtlikku hiinlast, kirjutas Ekspress jaanuaris 2011.

Ent nüüd on välja ilmunud veel markantsemad hiina bisnismenid.

Ühe pealtnäha müstilise äri on Tallinnas Laki tänaval püsti pannud kaks Austria hiinlast – Zhang Qian ja Chen Hongzheng – nad müüvad infoteenuseid Hiinasse ja Hongkongi.

Ja veel milliseid infoteenuseid! Firma CHS Euro ampluaa on maailma eri nurkadest jalgpalli- ja korvpallimatšide otseülekannete vahendamine kundede arvutitesse või telefonidesse. Seejuures käib teenuse juurde oma reporter, otse tribüünile (neid värbab firma poole kohaga tööle). Reporteriks võib olla näiteks üks Hiina tudeng, kes sulle mõni minut enne matši helistab ja tuletab meelde, et arvuti sisse lülitaksid. Või kes telefoni teel võistluse käigu sulle ette vuristab: kes lõi värava, palju aega on, kes sai kollase kaardi jne.

Hongkongis servereid omava CHS Euro käive oli mullu üle 130 000 euro. Tõsi, püsikulud matši kohta on kõrged, konkurents on tihe ja IT-kompetentsi ettevõttel napib, möönavad Zhang ja Chen isegi, tunnustades end samas selle eest, et on suutnud katta kõik maailma nurgad, kus vähegi jalgpalli mängitakse. Samuti on arenenud reporterid.

Saame näha: hiljuti treisid hiina spordiinnovaatorid juba hoolega nutifoni äppi.

2010. aastani töötas EASi välisesindajana Hiinas Valle Feldmann. Seal tutvus ta kohaliku ärimehe Yan Liniga. Feldmann tõi Hiinas ja Singapuris kinnisvara ning Birmas kaevandust omava Lini Eestisse, näitas talle ka Lätit ja Soomet. Hiinlane sattus vaimustusse. Äriregistris loodi kiiresti ühisfirma, Lin suhtles aktiivselt siinsete kinnisvaramüüjatega, mõtles kaubandusärile ja sellele, mitu restorani ta Tallinnas avab.

Aga ühel hetkel jäid plaanid lumme kinni. Eesti riik keeldus hiinlasele elamis- ja tööluba väljastamast. Muuhulgas lasi Lin endast kolm korda pilti teha, kuid ükski fotodest Eesti saatkonnale Pekingis ei sobinud. Seepeale Lin solvus ja läks tagasi Aasiasse. Jõudis veel öelda, et Riia on tegelikult hiinlastele huvitavam kui Tallinn.

Feldmann ütleb, et Eesti riik teeb jätkuvalt kõik selleks, et Hiinast investeeringuid siia ei tuleks.

Hiinlased on nuusutanud siinset tekstiili- ja nahatoodete äri, samuti iluteenuseid ja restorani pidamise võimalusi. Asutatud on firmad China Link, China Goods ja muu äratuntavalt China – kõigi juures kuni 30aastased maailmavallutajad.

Paljud neist otsivad oma äriõnne, liikudes ühest Euroopa riigist teise. Näiteks Pärnu kesklinnas on hiinlastel rõivakauplused, millel hiinlasest omanikud, kellest kaks resideeruvad Ungaris. Üks Leedu hiinlane ja üks Ungari hiinlane on katsetanud Narva linnas nahatoodete äri. Vähemasti üks hiinlane tegutseb Jõgevamaal Jürikülas – otsige üles!

Üks Saue, üks Ungari ja üks “päris” hiinlane alustasid punktmassaaži ja teemajaga Narva maanteel, kuid on nüüd loonud ühte Lootsi tänava korterisse Hiina meditsiini keskuse nimelise asutuse.

Eksootiliste bisnismenide hulgast leiame tegelasi, kellel oli 2008. aastaks kinnisvaraäriga juba miljon krooni teenitud.

Mõni kirjutab firma tegevusaruandes, et vaatamata sellele, et tal olid “suured plaanid”, ei õnnestunud neid realiseerida. Eesti-Hiina ühine konsultatsioonifirma, kus figureerib endine ajakirjanik Meelis Hiiob, kurdab aga, et ettevõtte edasine tegevus sõltub ELi ja maailmamajanduse arengust. Juhul kui EL ei suuda oma majanduse usaldusväärsust taastada, on firmaga lõpp, sest “konsultatsiooniteenuste planeeritud sihtturg Hiina Rahvavabariik ja sealsed potentsiaalsed investorid on kaotanud usalduse ELi vastu ning külmutanud kõik investeeringud Eesti Vabariiki”.

“Hiinlased kardavad väga,” ütleb Hiiob.

IRLi peasekretär Tiit Riisalo ning ärimees Jaanus Tamme – mõlemad kirglikud purjetamishuvilised – on käivitanud koos hiinlase Shuchun Liuga ühisfirma Solo Ocean Racing, millel on üks eesmärk: leida Hiinast sponsor, kelle abiga saaks Eesti-Hiina ühismeeskond 2016. aastal osaleda mainekal ümber maailma purjetamise võistlusel Vendee Globe. 2–10 miljoni euro eest võiksid hiinlased saada eestlaste jahile oma logod. Riisalo ütleb, et Eestist sellise ürituse tarvis raha leida oleks võimatu.

Viimsi hiinlased on äritsenud tööstuskaupadega. Narvas proovis buumi ajal üks kätt aga üldehitustöödega. Kuni buum otsa sai.

Ehituse alal paistavad ambitsioonidega silma veel Xia ja Wei Ren firmast Ceren Ehitus. See ettevõte kavatses hakata kiirteid ja sildasid ehitama, kuid viimastel andmetel ei ole alustanud majandustegevusega, sest tema “koostööpartneri kodumaa ei ole veel vastu võetud WTO GPA liikmeks ja seega ei saa osaühing osa võtta Euroopa Liidu riigihangetest”.

Üks Eesti fänn, Cunling Bao kavatseb Shandongi provintsist Eestisse kolida ning hakata siit jahtlaevu Euroopasse ja Venemaale müüma. Ühtlasi on äriregistris temalt veel üks ahjusoe ettevõte – Rising Sun Luggage. Aga üldiselt hoiavad hiinlased oma plaanide suhtes vaikset joont.

Jutukam on siinselgi turismiturul end kenasti sisse seadnud Zhongkun Zhang, kelle firma Greatline teenindab Euroopast siia kanti “eksinud” Hiina turiste ja regioonis resideeruvaid hiina diplomaate. Zhang ütleb, et äri läks käima 2008 ja nüüd on igal aastal tuhandeid kliente.

Kui Eesti astus Euroopa Liitu, kuulis Zhang meist teleuudistest. Uuris veidi, kus või mis Eesti on, ja avastas, et paikneme toredasti ida ja lääne ristteel. Hiljem ehmatas: me polegi Venemaa ja meil on niivõrd lihtne maksusüsteem! Eestis elav ja töötav Zhang ütleb, et hiinlased vajavad Eesti avastamiseks veel aega, sest enamik pole Eestist kuulnudki.

Aga selgub, et Eesti ei tee ka midagi hiinlaste siia meelitamiseks. Näiteks kui hiinlane taotleb Eesti viisat, kulub selleks mitu nädalat. Saksa või Prantsuse viisa saab aga mõne päevaga.

Nii saab ilmselt ka hiinalinn ennem olema Riias kui Tallinnas. Sest hiinlased saavad Riiga kinisvara ostes teatud tingimustel viieaastase elamisloa kauba peale.

Eks see kultuuride erinevus ole ka asi, mille pärast muretseda. Näiteks üks Tallinnas vaikselt konsultatsiooniäri viljelev hiinlanna – kes väitis muu hulgas, et Eesti probleem pole hiinlaste silmis mitte riigi väiksus, vaid eestlaste aeglus – saatis Ekspressile viievärvilise e-kirja, kus teatab, et põgus intervjuu on tema jaoks liiga keeruline ja ärgem hakakem sellega üldse jamama.
Välismaa raha Eestis“Hiina otsesed välisinvesteeringud Eestisse on suhteliselt väikesed. Kolmanda kvartali lõpus oli selliseid Eesti ettevõtteid, millest Hiina residentidele kuulus vähemalt 10%, üle kolmekümne. Nende osaluste väärtus oli ligi 7,2 miljonit eurot. Ligi pooled nendest ettevõtetest tegutsevad hulgi- ja jaekaubanduse valdkonnas.

Nimetatud arvude juures tuleb silmas pidada, et jutt käib otseselt hiinlastele kuuluvatest ettevõtetest. Samas võivad hiinlased omada ettevõtteid ka teistes riikides asuvate firmade kaudu. Eestlaste otsesed välisinvesteeringud Hiinasse on veel väiksemad – kolmandas kvartalis jäi nende väärtus alla 3 miljoni euro.

Kõige enam otseseid välisinvesteeringuid on Eestisse tehtud Rootsist – kolmandas kvartalis oli nende investeeringute väärtus 3,8 miljardit eurot. Välisriikide residentidest on kõige suuremasse arvu Eesti ettevõtetesse investeerinud soomlased: selliseid Eesti ettevõtteid, millest vähemalt 10% kuulub soomlastele, on üle 4700. Aasia riikidest on Eestisse tehtud kõige enam otseseid välisinvesteeringuid Hongkongist ja Jaapanist, kolmandas kvartalis oli nende väärtus vastavalt 8,4 ja 7,6 miljonit eurot.”

Kaspar Oja, Eesti Panga ökonomist