Enesekeskne läänemaailm tegeleb Atlandi ookeani kallastel toimuva analüüsiga, küsides tuhandetes foorumites ja kümnetes tuhandetes artiklites, mida teha ja kuidas suhtuda Ameerika Ühendriikide presidenti. Ometigi pole see ainus globaalne murekoht. Me kipume tähelepanuta jätma seda, et suuruselt teises maailma majanduses – Hiina Rahvavabariigis – toimub samuti ärevust tekitavaid asju.

Läänes on levinud teadmine, et Hiinas on n-ö kord majas. Selle aasta 11. märtsil tuli kokku seadusandlik kogu Rahvakongress ning andis nõusoleku põhiseaduslikule muudatusele, mis lubab presidendiks valitul olla võimul nii kaua, kui ta soovib. Seni oli valitsemisaeg piiratud kahe järjestikuse perioodiga ehk kümne aastaga.

Hääletus läks probleemideta. Kolmest tuhandest Rahvakongressi liikmest hääletas ettepaneku vastu vaid kaks saadikut.

Võib-olla pole see tulemus (võimu poolt vaadatuna) nii laitmatu nagu Põhja-Koreas, kus vastuhääletajaid poleks üldse olnud, aga teiste autokraatlike režiimide nagu näiteks Venemaa taustal on see igati korralik saavutus.

Ent paistab, nagu oleks president Xi Jinpingi muutumine eluaegseks valitsejaks leidnud Hiina elanikkonna hulgas märksa vähem toetust, kui rahvasaadikute käetõstmise põhjal võiks arvata.

24. juulil avaldas Pekingis tegutsev õigusteaduste professor Xu Zhangrun paarikümne lehekülje pikkuse teksti, mis lahkas praegu Hiinas võimul olevat režiimi ülima kriitilisusega. See kiri tekitas hiinakeelses internetis midagi maavärinataolist.