Aastal 1988, kui kõlavad isamaalised laulud ning digitaalmaailm on kauge tulevik, tutvuvad Tallinna Tehnikaülikoolis kaks noort küberneetikut – Märt Saarepera (praegu 46) ja Ahto Buldas (43).

Mõni aasta hiljem sõidab Saarepera Moskva kaudu vahetusüliõpilasena Tokyosse, kuhu jääb üheksaks aastaks. Ta omandab kiiresti jaapani keele. Sukeldub rakendusliku infoturbe ning krüptograafia keerulisse maailma ning avaldab mitmeid teadusartikleid.

Buldas nokitseb Tallinnas digitaalallkirja teema kallal, mis on siis popp üle ilma.

Tokyo Tehnoloogiainstituudis ristuvad Saarepera teed kahe olulise tegelasega, kellest kujunevad Guardtime’i võtmeisikud. Esmalt sõbruneb eestlane iirlasest koolivenna Mike Gaultiga, kes õpib tuumafüüsikuks.

Seejärel leiab Saarepera ühised huvid tuntud Jaapani riskikapitalisti, tehnoloogiaguru, DJ, reivi- ja kirjamehe Joichi Itoga. Jaapani esimese veebisaidi asutanud Ito kutsub Saarepera tööle oma äriinkubaatorisse Neoteny Labs. Tuntud firmadesse Last.fm, Technorati ja Flickr jt investeerinud Ito avab eestlasele mitmed uksed.

1990ndate teises pooles haub duo Saarepera ja Buldas väga suuri plaane. Nad arutavad üleilmse infoturbe süsteemi peensusi. Süsteemi arendustöö võtab aega aastaid.

Nad otsivad arendamiseks raha. Tutvustavad tehnoloogiat ­Allan Martinsonile, kes leiab aga, et asi on liialt toores. Küll aga huvituvad Skype’i eestlastest asutajad, kes paigutavad ettevõtmisse koos partneritega üle 15 miljoni krooni.

Sügisel 2007 käib Ito Tallinnas, et vormistada isiklik investeering Guardtime’i. Ta paneb veebi üles enam-vähem ainsad fotod, mis ujedast duost Saarepera-Buldas tehtud on, külastab Skype’i mehi eesotsas Toivo Annusega ning postitab oma blogisse sissekande, kus kiidab eestlasi ja Tallinna tasuta wifit, mille kvaliteet ületavat pikalt Frankfurdi lennujaama, jäävat vaid alla tema Tokyo kontori omale.

Nüüd saab Guardtime hoo sisse. Itost kujuneb firmas oluline suunanäitaja.

Ettevõtet juhib Skype’i endine personaliboss Riina Einberg. Turvaküsimustes nõustab idufirmat ilmselt üks edukamaid väliseestlasest ärinaisi – Ciscos töötanud ning USAs oma firma Double Shot Security asutanud arvutivõrkude spets Merike Käo (Kaeo).

Peagi leitakse müügimehed ja avatakse kontorid Tokyos ja Singapuris. Insenerid murravad pead algoritmide ja protokollide kallal. Vaja on panna üles serverid Šveitsis, Saksamaal ja Suurbritannias. Algsest ideest püstitada serverid üle maailma loobutakse, sest andmed ei liigu ühest maailma otsast teise piisavalt kiiresti.

Päeval, mil toatäis arvutikraami peaks lennukiga Tallinnast Lääne-Euroopasse lendama, selgub, et see ei mahu kulleriauto peale. Kogu Guardtime’i tiim jookseb Tallinna Rävala puiesteele kokku, et serverid ümber pakkida.

Maagilisel kuupäeval 07.07.07 käivitatakse serverite kell ja algab Guardtime’i ajalugu. Nüüd saab väljastada ja kontrollida ajatempleid.

Põhitegija hoiab väga madalat profiili

Viimased kuud olen üritanud Märt Saareperaga kontakti saada ja kui see lõpuks õnnestub, suunab ta kõik küsimused iirlasele Gaultile.

“Ööl ja päeval pole vahet, olen kogu aeg unine,” ütleb Gault. Ta lendab iga nädal Tallinna ja Singapuri vahet, veetes tunde lennujaamades. “Cathay Pacificus (Aasia lennukompanii) on mul kindlasti miljon lennumiili juba täis!”

Märtsi keskel kohtub Gault USAs Silicon Valleys küberkaitsekonverentsil kaitseminister Jaak Aaviksooga. Mõni nädal varem on iirlane saatnud Jaapani visiidil peaminister Andrus Ansipit.

“Eesti tipp-poliitikud on start­up’ide suhtes väga sõbralikud, kliima on alustava ettevõtte jaoks hea,” tunnistab Gault. “USAs oleks mõeldamatu niisama lihtsalt ministri jutule pääseda,” ütleb Gault.

Sel nädalal saab Guardtime lõplikult kaua oodatud rahasüsti. Punt investoreid paigutab firmasse kokku 8 miljonit dollarit (92,8 miljonit krooni).

Asutajate, Joichi Ito ja Skype’i meeste kõrval on Guardtime’i omanikeringis nüüd ligi 200 miljardi kroonise varandusega Li ­Ka-shingi erafond Horizon Capital, Singapuri riiklik investeerimisfirma Infocomm Investments, Jaapani riskikapitalisti Yukihiro Kayama firma Fit One Capital ning investeerimisfond Elorfas Investments.

Li Ka-shing on maailma rikkuselt 16. inimene, kellele kuulub kuuendik Hongkongi börsi varadest ning kes on investeerinud kõikjale, interneti valdkonnas näiteks Facebooki ja Spotifysse.

Kayamat tuntakse imemehena, kel on paarikümnest investeeringust aia taha läinud vaid üks. 36aastase karjääri jooksul Mitsubishi Corporationis paigutas ta sellistesse alustavatesse ettevõtetesse nagu VeriSign, Net One Systems, Piri jt kokku alla kümne miljoni dollari ning kontsern teenis neilt üle kahe miljardi dollari.

2010. aasta alguses külastab Kayama Eestit. Teda tutvustatakse Guardtime’i presidendina. Kayama veedab Tallinnas ülitiheda nädala ning annab Arengufondi üritusel Eesti ettevõtjatele sütitava loengu, kus võrdleb Eestit Iisraeliga ning rõhutab, et tehnoloogiaid tuleb osata müüa. Tegemist on suurima osavõtjate arvuga Arengufondi üritusega.

Mitteseksikas toode, mille olemasolust on parem mitte teada

Guardtime arendab digitaalse ajatempli teenust, millega saab tagantjärele tõestada digitaalsete andmete ehtsust. Teenus on nähtamatu, lõpptarbijad sellega otseselt kokku ei puutu ega tunneta vajadust selle järele.

Guardtime’i inimestel on isegi kodustele oma tööpõldu raske seletada, sest eesti keeles puudub selleks sõnavara.

“Tegemist on väga igava ja mitteseksika tootega. Meie unistus on, et lõpptarbija ei teakski, et see olemas on,” ütleb Guardtime’i turvainsener Risto Laanoja.

Lihtne näide: oled teinud digi­kaameraga foto ja pannud selle veebi üles. Kuidas tõestada, et sina oled selle teinud? Kui failil on küljes ajatempel, kinnitab see, et foto oli teatud ajahetkel sinu valduses.

Teenus on ühest küljest väga keeruline, teisest küljest imelihtne. Buldas ja Saarepera on aastaid uurinud mitmesuguseid andmete turvalahendusi (üks neist näiteks Eesti digiallkirja süsteem), kuid leidnud, et need pole piisavalt head.

Mida tehakse täna andmetega, kui neid tahetakse turvaliselt hoida? Nad lukustatakse serveritesse, mida kaitsevad “virtuaalsed võtmed” (tulemüürid, rauduksed, salasõnad jms).

Buldas: “Meie püüdsime süsteemi ülesehitamisel hoiduda saladustest ja andmete luku taga hoidmisest. Meile ei meeldinud eeldus, et keegi ütleb: ausõna, ma hoian infot luku taga. Guardtime’i tehnoloogia puhul võivad turvatavad andmed olla avalikud ning nende ehtsust saab kontrollida iga kell, isegi Guardtime’ist sõltumatult.”

Failidega kaasas olev ajatempel on failiandmetest kokku pandud krüptoloogiline kood ehk räsi, mis sisaldab nulle ja ühtesid ning on veidi lühem kui SMSi maksimaalmaht (160 tähemärki). Kui failis muuta kas või üht silpi, muutub räsi ning ajatempel ei vasta enam originaalile.

Kas eestlastel õnnestub revolutsiooni teha?

Buldas ütleb, et nüüd alles tõeline töö algab. Tiim unistab teha Guardtime’i tehnoloogiast üleilmse standardi, et kõiki digitaal­seid andmeid hakataks selle abil arhiveerima.

Põhiküsimus on, kuidas tehnoloogia klientidele maha müüa. Turgu, kuhu tahetakse minna, pole veel olemaski, see tuleb ise luua. Sisendada potentsiaalsetele klientidele finants-, meditsiini-, militaar- jt valdkondades, et teenus pole mitte lihtsalt tore ja uus, vaid neil on seda hädasti vaja.

Riskikapitalist Allan Martinson võrdleb Guardtime’i teenust salvestava turvakaameraga või eksklusiivse kindlustustootega – enamik inimesi arvab, et saavad nendeta suurepäraselt hakkama.

Martinson leiab, et Guardtime’i teenuse müümine on väga ­raske. Pealegi on mitmesugused ajatempli tehnoloogiad turul juba olemas – kas neid peab veel kümme korda kindlamaks muutma? “Aga kui neil on kord klient kätte saadud, siis suure tõenäosusega tähendab see stabiilset käivet aastateks, mis on investorite jaoks eriti seksikas ärimudel.”