Hiiumaa hümnist Eesti hümniks

Kas Eesti hümn sündis Reigil või Tartus?

Juuli algul toimuva XXV laulupeoga ei tähistata üksnes meie laulupidude traditsiooni algust 140 aastat tagasi Tartus, mil toimus esimene Eesti ülemaaline laulupidu. Ka meie hümn “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” tähistab sama auväärset sünnipäeva, sest just esimesel üldlaulupeol kanti see esimest korda rahvale ette.

Saksa-rootsi-ungari ühislaul?

Esimest korda esitati hiljem nii Eesti kui ka Soome hümniks saanud koorilaulu mais 1848 üliõpilaspidustuste ajal Kumtähti väljakul Helsingi Toukolas. Laul oli rootsi keeles ja kandis nime “Värt land” (“Meie maa”). Johan Ludvig Runebergi luuletusele oli värskelt viisi kirjutanud sakslasest helilooja Fredrik Pacius.

Paciusel olevat olnud aega vaid kaks päeva, et muusika valmis kirjutada ning laul koorile ja orkestrile selgeks õpetada. Hümni saksaliku meloodia päritolu üle on palju vaieldud ning on isegi väidetud, et see pole mitte ainult Paciuse omalooming. Näiteks soome helilooja ja koorimehe Heikki Klemetti arvates on see tõenäoliselt vaba ümbertöötlus vanast saksa rahvalaulust “Der Papst lebt herrlich in der Welt, es fehlt ihm nie an Ablassgeld”.

Niisamuti Runebergi luuletus “Värt land” pole mõjudest päris vaba. Kirjandusteadlase August Annisti kinnitusel on tekst “paiguti ilmselt mõjustatud Vörösmarty loodud ungari rahvuslaulust “Üleskutse””.

Seega juba enne Eestisse jõudmist oli tegemist väga kireva päritoluga looga.

Sünnikoht: Reigi

Täpselt 140 aastat tagasi, 18.–20. juunil 1869 toimus Tartus esimene üldlaulupidu. Just neil päevil kõlas esimest korda ka koorilaul “Mo issama, mo ön ja rööm”, mille Runebergist inspireeritud sõnade autor oli Johann Voldemar Jannsen. Samal ajal tõlgiti Runebergi “Värt land” ka soome keelde ja see sai nimeks “Maamme”. Mõlema laulu meloodia oli üks, Paciuse poolt 1848. aastal komponeeritud.

Ometi on selgunud, et Jannsenit ei saa sugugi meie hümni sõnade ainuautoriks pidada. Nimelt ilmus 1868. aasta lõpul või 1869. aasta algul Tartus raamat “32 Laulo nelja heälega laulda, mis maarahva lauljattele römuks ja kassuks on soovinud ja kirja pannud G. F. Rinne”. Viimase lauluna selles raamatus, otse Vene tsaaririigi hümni järel seisab “Hioma- ehk issamaa-laul”, mida tuli Paciuse viisil “röömsaste” laulda.

Laulu sõnade autoriks ei olnud Jannsen, vaid Reigi kirikuõpetaja Gustav ­Feliks Rinne.

Jannseni ja Rinne tekstis on hämmastavaid kokkulangevusi, eriti esimeses salmis. Samas pole kumbki Runebergi “Värt landi” sõna-sõnaline tõlge. Seega pidi üks kahest suurmehest kasutama teise tööd – juhuslik kokkulangevus pole usutav. Aga kes?

Jäljendamist peab tõenäoliseks ka Annist. “Sel korral peab see jäljendaja küll olema Jannsen, sest tema laulukogu ilmus 1869 (tsenseeritud 29. aprillil 1869), Rinne laulik aga kannab kaanel küll ka aastaarvu 1869, tiitellehel aga 1868, on tsenseeritud (ja järelikult pidi valmis olema) juba 1867 ja ta eessõna on dateeritud isegi a. 1865.”

Rinne tõlkes on ka tunda Runebergi mõju, mida Jannsenil ei ole. Kui Runebergi teine salm räägib Soome maa vaesusest, siis Rinnegi teises salmis seisab: “Sul’ pole rikkust, varrandust, / Mis võõras ihhaldaks.” Väga lähedased on veel ka Jannseni ja Rinne viimased salmid, mistõttu Hiiumaa kirikuõpetajale jä äb meie hümni sünnis kindlasti vahetalitaja väärikas roll. “Jannsen on tundnud Rinne laulu ja seda meie hümni esimeses ja kolmandas salmis ka paiguti vabalt jäljendanud, kuigi seejuures selle vormi parandades,” paneb Annist võrdlusele punkti.

Millal sündis Eesti hümn? Annisti arvates see võis olla ainult 1869. aasta esimesel veerandil, ehk paar kuud pärast Rinne raamatu ilmumist. Saadeti ju peolaulud lauljaile kätte umbes märtsi lõpul või aprilli algul. Hümni eelkäija, Rinne “Hioma- ehk issamaa-laul”, on aga loodud ilmselt juba aastatel 1865–67.

J. V. Jannsen
“Mo issama, mo ön ja rööm”:
Mo issama, mo ön ja rööm
kui kaunis olled sa!
Ei leia minna ial teal
se sure laia ilma peal,
mis mul ni armas õlleks ka,
kui sa, mo issama!
 /Viimase salmi algus/
So ülle Jummal valvago,
mo armas issamaa, [–

G. F. Rinne
“Hioma- ehk issamaa-laul”:
Oh Hiomaa, sa merre saar,
Kui armas õlled sa!
Et mingo südda otsima
Kas põhja pole, ehk lõuna ka,
Se keige armsam oled sa!
mo kallis issamaa!
 /Viimase salmi algus/
Sul’ andko Issand õnnistust,
Mo armas issamaa! [–