Hitler Berliinis tagasi!
Berliin, 30. aprill 1945. Ägedaid tänavalahinguid pidavad Nõukogude väed olid jõudnud kvartali-paari kaugusele Riigikantseleist. Selle all asuvas füüreri punkris kõlas püstolilask. Saksamaa juht Adolf Hitler oli tulistanud ennast pähe, tema abikaasa Eva Braun samal ajal katki hammustanud tsüaniidikapsli. SS-lased kandsid elutud kehad Riigikantselei aeda pommilehtrisse, valasid bensiiniga üle ja süütasid. Hitleri aeg oli lõppenud.
Berliin, 5. november 2010. Ligi kolm nädalat on Saksa Ajaloomuuseumis Unter den Lindenil olnud avatud näitus “Hitler ja sakslased. Rahvaühiskond ja kuritööd”. Hitleri surmast möödunud 65 aasta jooksul pole kunagi varem talle siin Saksamaal näitust pühendatud. Esimese paari nädalaga on seda vaatamas käinud juba paarkümmend tuhat inimest. Adolf Hitler on tagasi Berliinis.
Varakult sappa
Huvi näituse vastu ei näi vähenevat. Rahvas hakkab muuseumimaja sissepääsu ette kogunema juba tund aega enne avamist. Siin on nii noori kui vanu sakslasi, sekka ka mõned itaallased. Hommikujahedust trotsides vesteldakse elavalt. Meeleolu on lõbus. Kui uksed kell kümme avatakse, tekib piletikassa ette korralik saba. Ulatan viis eurot ja lunastan pääse varjude riiki.
Hämarasse näitusesaali sisenedes kumab mulle kõigepealt vastu Hitleri tahtejõuline nägu. Olen seda, nagu paljusid teisigi fotosid, juba varem raamatuis näinud. Ega sel näitusel tegelikult midagi uut ja avastuslikku ei eksponeerita, uus asi on näitus ise. Kes aga loodab siin näha füürerile kuulunud esemeid, peab pettuma. Peale käekirjanäite, ühe joonistusvisandi ja mööblieseme ei juhtunud minu silm midagi muud märkama. Et vältida Hitleri kultust, põhjendasid väljapaneku koostajad niisuguste asjade mitteeksponeerimist.
See-eest oli terve vitriinitäis Hitleri kuulsat raamatut “Mein Kampf”. “Mein Kampf” pimedatele. “Mein Kampf” soomlastele. “Mein Kampf” ameeriklastele. Saateks reklaam “Lerne Hitler durch sein Buch kennen!” (Õpi Hitlerit tundma tema raamatu kaudu!) Saal täitub rahvaga, õhk muutub umbseks. Siin tiirutatakse ringi ratastoolis. Kõnnitakse vitriinide vahel, imik süles. Hitler tõmbab magnetina.
Saali keskel püüab pilku tõeline uunikum, ajalehe Völkischer Beobachteri punamust lehekäru aastast 1935. Seinal on suur foto, millel loosung “Surm marksismile!”. Ja sellest mitte kaugel üks väljapaneku “naelu” – kenasti kompositsiooni laotud SA-meestele kuulunud nuudid ja kasteedid. Need, millega kommuniste peksti.
Hitler ja igapäevaelu
Igal korralikul sakslasel oli kodus Hitleri kujuke ja mõni haakristiga kaunistatud ese. Neid pronksist ja ka odavamast materjalist tehtud juhi büste oli näitusel terve klaaskapitäis. Suisa kurioosum aga oli punane pallikujuline lambikuppel, mida ehtis haakrist. Kujutage ette elutuba niisuguse lambiga!
Läks sakslane kodust välja, jälle Hitler igal sammul. Kõrtsi uksel võis teda ees oodata tahvel tekstiga: “Rahvuskaaslane, kui Sa sisse astud, olgu “Heil Hitler” Sinu tervitus!” Käis sakslase parem käsi silmade kõrgusel ära, võis ta läita rahvasigari Riigikantsler ja kannu õlut tellida. Kõrtsi ukse kohal võis olla aga ka tahvel kirjaga “Juudid ei ole meie kohas oodatud”.
Haakrist tungis isegi kirikusse. Näitusel oli välja pandud suur seinavaip haakristilipuehtes majade, marssivate SA-meeste ja – meieisapalvega! “Me toome haakristi kirikusse…” kõlas üleskutse eksponeeritud propagandaplakatil. Plakateid Hitleri endaga oli näitusel mitmeid. Neist ühe ees, “Adolf Hitler on võit”, peatus keskealine hästiriietatud proua ja hakkas õhinal pildistama. Kuigi näitusel olid igal pool ülal hoiatused: pildistamine keelatud.
Haakristiga võidi sakslane ka matta. Ühe näitusesaali keskele oli taritud isegi hauakivi, haakrist peal. Selle ja muude kurioosumite kõrval olid väljas ka mõned tõeliselt uhked ja väärtuslikud esemed. Näiteks kullas säravad marssalikepid, mis kuulusid Rommelile, Leebile ja Richthofenile.
Mida saal edasi, seda vaiksemaks vaatajad muutusid. Algasid sõjajubedused. Ülal lae all jooksid dokumentaalkaadrid hukkamistest, mida täiendasid fotostendid rahulike elanike mõrvamisest ja holokaustist. Kuidas suhtuti juutide kultuuripärandisse, seda esindas näitusel rõõmsameelse sakslanna portree, mis oli maalitud toorarulli katke teisele küljele. Venemaalt aga oli laenatud mitu komplekti koonduslaagri vangide riideid.
Näitusel oli ka üks üllatus, Eestiga kaudselt seotud eksponaat. Aastal 1938 maalis kunagine kunstikool Pallase sakslasest õppejõud Magnus Zeller natsidiktatuuri tauniva pildi “Totaalne riik”, mille ta 1945. aastal nimetas ümber “Hitleri riigiks”.
Miks nii suur huvi?
Keskpäevaks oli muuseumis ekspositsiooni alguse juurde moodustunud pikk saba. Aeg-ajalt hõigati “Järgmised kümme!”. Ilma sissepääsu piiramata oleks näitusesaalid täiesti ummistunud. Niigi oli neis liikuda raske ja õhku kohati väevõitu.
Millest küll seesugune huvi? Kas kümned ja kümned tuhanded sakslased soovivad end jälle tunda kaasosalistena Hitleri kuritegudes? Minna ja veenduda taas, kui kohutav mees oli Adolf Hitler? Kui vastikud meie, sakslased, olime? Ei, ei tulda siia Unter den Lindenile oma süütunnet ärgitama. Siia tullakse suurest huvist Hitleri isiku vastu. Ma ei tahaks seda nimetada ihaluseks, aga muuseumi pood oli üle külvatud kõikvõimalike raamatutega Hitlerist.
