Hoidke alt, tüdrukud tulevad

Inglismaad vallutab uus spordiala, rulluisuvõidusõit. Sihikul on olümpiamängud.

Kujutlege uste avamist Harrodsi tühjendusmüügi esimese päeva hommikul, kui kari kiljuvaid naisi trügib ja murrab tõugeldes teed hinnaüllatuste poole, küünarnukid püsti ja viisakus sinnapaika jäetud. Nüüd andke neile mõttes rulluisud, võrksukad, kuldsed liibuvad lühikesed püksid või miniseelikud – unustamata igeme- ja põlvekaitseid ning kiivreid – ja ongi teil ettekujutus ühest kõige kiiremini kasvavast kontaktspordialast, rulluisu­võidusõidust.

See ala kasvab sedavõrd kiiresti, et konkureerib 2016. aasta olümpiamängude kavas klassikalisemate ja märksa vägivallatumate aladega nagu golf ja squash. Ning tuleva laupäeva õhtul sõidavad piletiärikad kokku Tottenhami – mitte võiduajamisteks White Hart Lane’il, vaid sealsesse vabaajakeskusesse, kus täissaali ees toimub Ühendkuningriigi esimene rahvusvaheline rulluisuvõidusõit Londoni Rollergirlsi ja Kanada esinduse vahel.

Esimese Briti rulluisuvõidusõiduliiga asutamisest möödunud kahe aasta jooksul on kõik võistlused toimunud väljamüüdud saalides, vähemasti Londonis, kus leidub umbes 50 eri kehakuju ja kaaluga ning eri vanuses ja eri rahvusest naist, kes kihutavad ovaalsel rajal punktide peale, mida annab möödasõit vastastest. Veel parem, vastase võistlejate tõukamine või koguni uperkuuti löömine. Mängus on küünarnukid ja põlved, sinikaid tuleb ohtralt. Siin ei näidata ainult kiiruisutamist, vaid iseloomu. Naistel, kes päeval kontoris võivad olla leebed raamatupidajad või psühholoogid, tuleb rajal ette nii mõnigi vähem daamilik jõukatsumine.

Retromaigulised võitluskostüümid selga tõmmanud, võetakse üle ka vastav alter ego ja seda tähistav esinejanimi. Londoni tegijate esiritta kuuluvad Sleazy Rider, Bette Noire ja Grace of Wrath.

Need daamid tulevad mürinal. Võib-olla ei hõlju selle kõige kohal just kuigi suur olümpiavaim, aga kuna Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Jacques Rogge räägib uuest rõhuasetusest “noortepärasusele” ja tahab esile tõsta mängude naiselikku poolt, siis võib aeg küps olla ka rulluisuvõidusõidu jaoks...

Spordiala, mis leiutati kriisiaegses Ameerikas segaalana, kuid mida nüüd harrastavad USA 135 liigas eranditult naised, kogub populaarsust ka Euroopas – näiteks Inglismaal on naiskonnad juba umbes tosinas linnas.

Miks hakata rulluisuvõidusõitjaks? ­Stephanie Ross alias CorrectionalFelicity Prestonist selgitab: “27aastaselt polegi naistel, kes tahaksid spordiga tegelema hakata, eriti muid valikuid. Ja kuna see on tüdrukute ala, siis ei tule kutid ka näitama, et nad on paremad. Siin saab täiega panna.

Kui andmiseks läheb, siis kõigest jõust, nii et agressiivsust maandab see kõvasti.

Põhimõtteliselt sõidetakse terve kehaga sisse, ainult pähe ja selga või allapoole põlve lüüa ei tohi. Tuleb tabada õlga või rinda. Tõeline adrenaliinilaks. Alguses klohmime üksteist ja siis läheme koos ja teeme ühed dringid – umbes nagu ragbis, ma arvan.”

Endine iluuisutaja TJ Usher (Dot Slash, 29) hakkas alaga tegelema pärast seda, kui nägi USAs sellest tehtud dokfilmi. “Minu jaoks on see treening, hea võimalus vormis püsida ja leida uusi sõpru. See võimaldab ohutus vormis oma agressiivsust välja elada. Mulle ei meeldi jõusaalid, seal on igav, ja ükski teine ala ei huvita mind ka. Vormi hoidmine on põhiline, ma usun, et sellega põletab tunnis umbes 500 kalorit, mis mõjub igale naisele hästi. Tähendab, et pärast võid nii palju kooki süüa, kui tahad. Väga lahe sport.”

Sugugi kõik rulluisuvõidusõitjad pole amatsoonid. Mõni on üpris õbluke, nagu Jess ­Holland (Sky Rockit), 24aastane ajakirjanik Londonist. “Ülikoolis ma mängisin rulluisuhokit ja siis lugesin poolteist aastat tagasi Time Outist London Rollergirlsi kohta. Mulle meeldib, et see on tüdrukute värk ja et saab ennast natuke üles lüüa ja esineda enda väljamõeldud tegelasena. Pealegi ei küsi siin keegi su kehalistest eeldustest, selliseid harilikke sportlikke tüüpe siin eriti polegi.

Meil on päris palju austraallasi ja ameeriklasi, aga tundub, et etniliste vähemuste hulgas pole see veel levima hakanud. Aastaid tagasi olid ka mõned meeste võistkonnad, aga nüüd on ainult naised jäänud. Asi pole üksnes feminismis – ma arvan, et see on seotud naiste suurema iseteadlikkusega üldse.”

Ehkki mehi uiskudele ei lasta, võivad nad kaasa lüüa kohtunike, masseerijate ja meditsiinipersonalina – kriimustused on üsna tavalised ja ka luumurrud pole haruldus.

“Meie võtame seda kui tõsist sporti,” ütleb Jane Mahoney (Fox Sake), kelle abikaasa Dave on Londoni võistlustel teadustaja. “Ja kui mul on olnud paha päev, siis pole midagi paremat kui uisud alla panna ja kellelegi kitli peale anda.”

Artikkel on ilmunud 1. juunil ajalehes The Independent.

Roller Derby

• Võistlus: rulluisuvõidusõit toimub kahe võistkonna vahel, mis koosnevad viiest liikmest (neli segajat ja “jämmer”). Uisutatakse vastupäeva väikesel kitsal siserajal. Jämmerid püüavad jõuga teistest ette sõita, punkte saab iga vastasvõistkonna liikme eest, kellest möödutakse või kes rajalt välja tõugatakse. Vastasvõistkonna segajad püüavad seda ära hoida.

• Kestus: raund kestab tunni ja koosneb kas kahest 30minutilisest poolajast või kolmest 20minutilisest kolmandikust. Võistkonnad vahetavad iga kaheminutilise “jämmi” järel rida.

• Lubatud: jõumäng, puusa- ja õlatõuked, mõnes liigas ka küünarnukiga ründamine.

• Keelatud: kukutamine, rusika ja peaga ründamine.