HOMSES EKSPRESSIS: Kuidas käib elu päris-Süvahavval

Ekspress käis Põlvamaal Veriora vallas Süvahavva külas ja uuris, kas siinne elu on sama hämar ja huvitav nagu teisipäevases Süvahavva-õudukas.

Süvahavva külas Põlvamaal, seal kus Võhandu jõgi aastatuhandete jooksul liivakivisse sügava sängi on uuristanud; kus keset küla on senini maaliline veskihoone; kus tegutseb Eesti vanim villavabrik; ja kus kahelpool jõge elab tänapäeval ehk veel 40 inimest; lülituvad televiisorid teisipäeva õhtuti pool kümme kõik ühele kanalile. Süvahavva inimesed vaatavad „Süvahavvat“.

Istuvad diivanitel, vaatavad, arutavad. Ükski tegelane ei tundu tuttav. Pole Süvahavval sellist tütre ja pojaga peret. Pole pikkade jalgadega ilusat kultuuritegelast, ega ära keeranud kirkuõpetajat.

Seriaali sündmustik on Indrek Hargla looming, võtted toimuvad Järvamaal Amblas. Aga surma, õnnetust ja hämaraid lugusid on juhtunud Süvahavvalgi läbi aegade küllalt.

Pimedal talveõhtul sõitis keegi tudeng, tekkel peas, Süvahavva Maanaiste Seltsi aastavahetuse peolt reega kodu poole nii et lumi lendas. Silm ei seletanud pimedas hästi ja hoog oli kõva. Süvahavva teelt tuli ära keerata, aga noorhärra kiskus vasakut ohjaharu liiga vara ja põrutas täie lauluga metsa. Regi regi jäi kahe männi vahele kinni ja sõitja viga ei saanud, aga hobune tormas edasi ja kukkus kõrgelt liivakaljult jõejääle surnuks.

See juhtus esimesel Eesti Vabariigi ajal, aga see on kõikidel meeles. Kui siin Kalmeta mäe pohlavaret vahel seistes 12 meetri kõrguselt alla jõesängi vaadata, on kindlam, kui hoida .

Tibab udupeent vihma, kui Kiisa talu vanaperemees Heino Palopson, Süvahavva villavabriku teenekas ketraja, tuleb toast välja juttu ajama. Õues on veel kaks hane, kolm traktorit, kaks kassi, koer, ja kuskil on suitsusaun ja selle taga tiik ja heinamaal on lehm Sirel.

„Heino, issand, pane teised püksid!“ Heino minia Külli jookseb mööda, ämber näpus.

„Mis neil viga on, need on mu naisevõtupüksid!“

Heino kummardab ennast üle värava ja räägib, kuidas ta 1966. aastal metsavend Sabbega kokku sai. Tegi metsas sanitaarraiet, läks põõsa taha asja õiendama, ja järsku – okste vahelt sihib püstol. Heino taipas kohe, et kes see muu on kui viimane metsavend Sabbe.

Midagi Sabbe Heinole häda ei teinud. Kuu aega hiljem sattusid mehed jälle kokku, aga siis Sabbe enam tukiga ei ähvardanud. Tehti koos isegi väiksed tropid ja söödi suitsuliha peale.

Edasi loe 11. oktoobri Eesti Ekspressist