Kadunud oli summa, mis ületas isegi Avo Viioli pihta pandu.
Neile, kes ei mäleta: Viiol pani salaja mängupõrgutes huugama 545 000 eurot kultuurkapitali raha. Selle teoga jäädvustas endine Tartu ülikooli majandusõppejõud end moodsa Eesti ajalukku riigivarga elava sümboolina.
Kalamees tegi Viiolile ära. Kõrvaldas riigiraudtee süsteemist veelgi suurema summa. EVR Cargo nõuab temalt üle 600 000 euro.

Kalamees oli korralik palgaline, viks ja kraps. Tolli alal ettevõtte parim spetsialist. Kõik tundsid raudteel Ahtot, kõik usaldasid teda.

Usaldus jätkus ka siis, kui temast sai EVR Cargo Lätis asunud tütarfirma Livonia Rail Service juhataja. Keegi ei pannud tähele, et direktorihärra suunas riigile kuuluvast välisettevõttest üha suuremaid summasid lõdva oma erafirmasse. Milleks minna panka laenuametnike ette äriplaanidega alandlikult koogutama, kui saab võtta riigi käest? Enda juhitud riigifirmast “laenamine” pole ju raske, ei määri käsi, ei see käsi väsi. Eriti kui füüri on rohkelt ja ülemused ei oska valskust peljata.
Ka audiitorid ei pannud tema laene tähele. Patsutasid Kalamehele õlale: “Tubli töö!”

Kuidas tema sigadused välja tulid? Mis sai Lätis asunud riigifirmast? Mis sai Kalamehest? Kuhu kadus raha? Miks esinevad selles loos tuntud poliitikute ja kurjategijate nimed?

Pikemalt homses Ekspressis