21. mail suunati 72aastane Miina* Tartu onkoloogiakliinikust Rõngu hooldusravikeskusesse järelravile. Seni üksi elanud ja endaga hästi hakkama saanud vanaproual lubati istuda ja kõndida, kuid lihasjõudluse languse tõttu vajas ta abi tõusmisel.
Järgmise päeva hommikul oli Miinat unine ja jõuetu ega suutnud selgelt rääkida.
„Mõtlesin, et emal on ajuverejooks, tema keel oli pehme, nagu oleks ta purjus,“ kirjeldab tütar ema kõneraskusi. Õhtul oli ema taas aktiivne, tõusis poja abiga voodiservale istuma, kuid pärast ravimite võtmist muutus taas peaaegu suhtlemisvõimetuks. Kuna sama kordus järgmistel päevadel, tekkis arstist tütrel kahtlus, et emale antakse salaja rahusteid. Tütar rääkis haigla arstiga, kes kinnitas, et Miinal on kasutusel tugevad valuvaigistid, nendega koos rahusteid anda ei saa. „Pole ka ühtegi põhjust, miks peaks niigi rahulikku patsienti veel vaiksemaks tegema,“ teatas arst.
Ent Miina kummaline loidus ei kadunud. Esimene füsioteraapiaseanss 25. mail jäi ka viimaseks, sest naine oli nii uimane ja loid, et ei suutnud harjutusi teha. „Ta tahab ainult magada, ta ei tee midagi kaasa,“ kirjeldas füsioterapeut Miina seisundit.
Tütar hakkas aimama, et asjad pole hooldekodus korras. Majas oli alati haudvaikne, ühtegi inimest liikumas polnud. See tekitas temas kahtluse, et patsientidele antakse valimatult rahusteid. Kui ta julges oma kahtlustest rääkida haiglaõele, väitis õde, et Miina mõistus polevat korras: „Ta kolistas öösel tassiga, hõikas abistajat ja sõi korraga mitu kodust toodud kohukest ära.“

Loe edasi tasulisest versioonist

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel