Hoolimise jõud tuleb naistelt
Sotsiaaldemokraatiliku Erakonna naised on tuntud kui jõulised naiste õiguste eest seisjad. Marianne Mikko, Urve Palo, Heljo Pikhof, Barbi Pilvre ega Maimu Berg ei häbene oma feministlikke vaateid. Samuti on nad väsimatud töö- ja pereelu ühitamise teema “suurde” poliitikasse toojad.
Samal ajal naiste arv esinduskogudes ei kasva, vaid kahaneb.
Tänu naistele on sotside valimisprogrammis sees vaesusriskis perede ja üksikvanemate toetamine, uue lastekaitseseaduse väljatöötamine ning eakate ja erivajadustega inimeste toetamine. Samuti soolist võrdõiguslikkust toetav osa. Just naised nõudsid lapsetoetuse kolmekordistamist: 19 asemel 60 eurot kuus lapse 19aastaseks saamiseni.
Programmitoimkonna töös osales erakordselt palju inimesi, kellel endal on väikesed lapsed. “Isegi konkureerivad erakonnad kiitsid meie perepoliitilisi seisukohti,” kiitleb Urve Palo.
Naised olid aktiivsed ka majandus- ja maksupoliitika ning hariduspoliitika väljatöötamisel. Kuna kandidaatide hulgas oli mitu omavalitsusjuhti (Marge Kannel, Etti Kagarov, Sirje Tobreluts jt), tõusis esile ka regionaalpoliitika ja haldusreformiga seonduv. “Regionaalpoliitikasse suhtutakse meil kui naljanumbrisse, ehkki maapiirkonnad jäävad noortest järjest tühjemaks, kuna riigitöökohad on valdavalt linnadesse viidud,” ütleb Reet Kokovkin Hiiumaalt.
“Siiani on loomata riiklik alimendifond, et tagada elatis lastele, keda isa ei toeta,” ütleb Barbi Pilvre. “Samuti tahavad sotsid taastada riikliku lasteaiakohtade programmi.”
Kindlasti oleks ilma naissotsideta platvormist välja jäänud nõue “võrdse töö eest võrdne palk”. Punkt, et Tööinspektsioon vastavat järelevalvet teostaks, sest võrdõiguslikkuse volinikul puudub ressurss, vajas mitmeid kordi selgitamist. Samuti oli naispoliitikute ettepanek anda kodanikeühendustele sõnaõigus Riigikogu komisjonide töös.
Riigikogus on naised läbi aegade pigem sotsiaalprobleemide eest seisjad ja kasutavad retoorikas rohkem mõisteid, mis puudutavad inimese tundeid, näiteks seoses töötuks jäämisega, üksi laste kasvatamisega jne.
Marianne Mikko: “Üldiselt katsuvad naised sõlmküsimusi lahendada empaatilisemalt. Ikka nii, et ühiskonna võib taandada perekonnale, kus on nõrgemad ja tugevamad, nooremad ja vanemad, vaesemad ja rikkamad. Naised näevad pooltoone pisut paremini kui mehed. Seega, kui poliitikas on rohkem naisi, siis on ülerullimist ja ärapanemist vähem.”
Kuna Eesti on ka Euroopa Liidus kõige suurema meeste-naiste palgalõhega riik ja see näitab naiste alavääristamist, siis on loogiline, et naisi usaldatakse ka poliitikas vähem.
Reet Laja põhjendab naiste vähesust riigikogus järgmiselt: “Kõigepealt erakondade juhtimine ja sisedemokraatia vähesus. Teiseks naispoliitikute vähesem koostöö. Eestis tegutsevad erakondade naisteühendused, erakondlike vaadetega naiste ühendused, Naiste Koostöökett ja Naisteühenduste Ümarlaud. Ka nemad ei seisnud naiste poliitikasse jõudmise eest nii palju kui varem.”
Samas hoiatab Barbi Pilvre, et “naispoliitikute getostamine perepoliitika ja sotsiaalhoolekande juurde võib olla hoopis lõks poliitilises karjääris”.
