08.01.2009, 00:00
Hukkunud tüdruku kallis viiul
Copterline’i õnnetuses uppus koos 14 inimesega pea 200 000 kroonine viiul.
10. august 2005, kolmapäev. Linnahalli kai juures lõõtsub
tuul, tibab vihma. Liisa Suuster ja Carolina Kremenetski, kaks noort andekat
muusikut, hakkavad kopterile minema.
“Sul vihmavarju ei
olegi!” on Liisa ema just hüüdnud.
Liisa viipab. Ei
ole. On ainult viiul ja kott.
Klienditeenindaja Kaspar Reili,
ontlikult valge särgi ja tumedate viigipükstega, tõmbab halva
ilma tõttu jope selga ja astub tüdrukutele vastu.
“Andke palun oma viiul!” naeratab Kaspar Liisale. “See
läheb pagasiruumi.”
“Ega seal äkki midagi ei
juhtu?” on Liisa murelik.
Kaspar rahustab, et paneb viiuli
kõige peale ja ei juhtu sellega midagi.
Veerand tundi hiljem
kaob kopter Naissaare juures silmist ja vajub koos 14 inimesega
meresügavusse.
Kui viiul restauraator Aaro Altpere
kätte jõudis, olid liimitud detailid kõik lahti ligunenud.
Viiul on olnud kolm päeva kopteri pagasiruumis vee all, 40 meetri
sügavusel neljakraadises vees. Pill on 54 või 55 tükiks. Varem
paindes olnud detailid on vormist välja läinud.
Aaro
Altpere on Eesti parimaid pillimeistreid, aga selle viiuliga ta mässama ei
hakanud.
“Muidugi! Kõike saab parandada. Aga kas sellel on
mõtet?!”
Juunikuus 2005 sõitis Liisa koos
sõbranna Mari-Liis Uiboga Saksamaale Mannheimi viiulimeister Scharffi
juurde viiulit valima.
Kell kaksteist pidid tüdrukud kohal
olema, aga eksisid võõras linnas ära. Ülearu nad ei
muretsenud. Käisid ringi, kaart käes, limpsisid jäätist ja
kella 12 asemel jõudsid kohale kell 3.
Viiulimeister Wolfgang
Scharff valiti seetõttu, et härra Scharff oli Mari-liisi isa
Andres Uibo vana tuttav.
Kuulus viiulivirtuoos Shmuel Ashkenasi
ütleb Scharffi kodulehel, et “Wolfgangi viiulite kõla on nagu
sild Itaalia legendaarsete meistripillide tippudeni”.
Scharff
kasutab oma viiuleid tehes Põhja-Itaalia ränirikastel muldadel
kasvanud puitu ja viiuliselg tehakse kindlasti saja-aastasest vahtrast.
Scharffi viiulitel on tugev kõla ja nad on suurte kontsertlavade
pillid.
Liisa ja Mari-Liis uudistasid Scharffi pillipoes kuulsate
interpreetide pilte, kes on siin viiuleid proovinud. Liisa proovis üht ja
teist. Milline on järelkõla, kuidas võiks olla kõla
väikeses ruumis ja suurtes saalides. Kuidas lõua alla sobib.
Viiul tahab sissemängimist, nagu auto tahab sissesõitmist.
Alles siis, kui oled kuus aastat mänginud, hakkab viiul näitama,
milleks ta võimeline on. Scharffi viiul, mille Liisa valis, oli tehtud
1999. aastal, seega oli ta 2005. aastal juba enam-vähem valmis.
Scharffi viiul maksis 160 000 krooni. Seda pole palju. Aga
ka mitte vähe.
Liisa leppis härra Scharffiga kokku, et
harjub pilliga paar kuud. Ja kui sobib, siis ostab ära. Tehti
kindlustusleping ja lepiti kokku, et augusti teisel nädalal helistab
Liisa, kuidas tundub. Ja vajadusel pikendatakse lepingut.
Liisa ei
olnud väga kindel, kas ta selle pilli endale jätab. Liisal oli teine
pill veel silmapiiril, ERSO viiulimängija viiul, mis maksis umbes sama
palju, aga oli samas hoopis vanem.
Scharffi viiul oli Liisal
neljas pill. Esimesed olid muusikakooli omad, kolmas osteti viiulimeister Aaro
Altpere käest, see maksis 40 000 – 50 000.
Muidugi
oli Liisa koos oma sõbranna Mari-Liisiga küll ja küll
arutanud, et kust saada endale hea viiul. Nad pidasid plaani, et
sõidavad Itaaliasse, võtavad kohe pikemalt aega, käivad
mööda Cremonat ja proovivad viiulimeistrite juures viiule
id. Vahel võib leida uskumatult hea kõlaga pille, mis polegi nii
kallid.
Ei peagi tingimata olema sada, kakssada või kolmsada
aastat vana.
On tore öelda, et mul on viiul, mis on tehtud
aastal 1770 – kui sündis Beethoven (Mari-Liisil on selline kodus).
Aga uued pillid seisavad paremini hääles, on stabiilsed. Vanad
pillid on küll hea kõlaga, aga tundlikud ja kapriissed nagu
reumahaiged vanainimesed. Nende kõlavärv ei talu külma ega
niiskust ega reisimist. Viirusi ega baktereid ega...
Samuti
nagu unistuste pillidest rääkisid Liisa ja Mari-Liis unistuste
orkestritest. Kui oled teinud aastaid tööd, õppinud
metropolides, nuusutanud, missugune on õhk Viini Musikvereini või
Peterburi Maria Teatris, pole ehk Estonia ooperimaja lavaauk see kõige
suurem unistus, millega oma loominguline elu igaveseks siduda.
Juunis 2005 oli Liisal Eesti Muusikaakadeemia lõpukontsert
Estonia kontserdisaalis. Esinema olid valitud parimad lõpetajad, kes
soleerisid koos Muusikaakadeemia sümfooniaorkestriga, dirigendipuldis oli
Paul Mägi.
Liisa mängis Sibeliuse viiulikontserdi teist ja
kolmandat osa. Ja pill, millega ta mängis, oli Scharffi viiul.
Liisa ise ei olnud päris rahul. Ütles, et oli saanud pilliga
vähe kohaneda. Eesti Muusikaakadeemia lõpetas Liina
kuldmedaliga ja koos Sten Lassmanniga käis ta presidendi
vastuvõtul Kadriorus.
Muusikaakadeemia sai
lõpetatud, aga aasta varem oli Liisa astunud St-Peterburgis
Rimski-Korsakovi-nimelises konservatooriumis professor Anatoli Reznikovski
viiuliklassi. (Peterburi kooli pidi ta lõpetama 2006. aastal.)
Korraks jõudis Peterburi linna ka Liisa Scharffi viiul. Liisa
käis seda oma õpetajale näitamas. Ema mäletab, et
Reznikovski viiulist just vaimustuses polnud.
9.
augustil, päev enne Soome-lendu oli Liisa õhtul Mari-Liisi juures.
Koos püüti helistada Wolfgang Scharffile, et pikendada kindlustust,
mis oli vahepeal ära lõppenud.
Scharffi automaatvastaja
ütles, et pood on esmaspäeval-teisipäeval suletud,
võetagu ühendust kolmapäevast reedeni. Kolmapäeval pidi
aga Liisa juba Helsingisse sõitma. Liisa oli murelik, aga mõtles,
et mis siin ühe päevaga ikka juhtuda saab.
Eestis ei
kindlusta viiuleid ükski kindlustusselts. Välismaalgi mitte. Viiuleid
kindlustab Inglise kindlustusselts Lark Insurance.
Viiulit saaks ka
Eestis kindlustada, aga siis ei tohi teda kodust välja viia.
“Täitsa hullumaja on see Eesti kindlustussüsteem! Täitsa
karauul!” hüüab vahele orelikunstnik Andres Uibo.
Liisa ja Mari-Liis kallistasid ja Liisa hakkas kopteri peale minema.
See, mis juhtus, oli šokk kõigile. Liisa ja
Carolina mälestuseks toimus mitu kontserti.
2005. aasta novembris
korraldasid Liisa õpingukaaslased Peterburi Konservatooriumis kontserdi,
mis pühendati Liisale. Kõik, kes esinesid, kandsid mõnd
Liisa riideeset – salli, särki, mütsi vms.
Mälestuskontserdid peeti ka Tallinnas ja Helsingis. Mari-Liis Uibo
mängis Artur Lemba “Armastuse poeemi”, mis oli Liisa üks
lemmiklugu. Viiul, millel Mari-Liis mängis, oli samuti Scharffi viiul.
Vettinud viiulikohver Scharffi viiuli tükkidega seisis hulk
aega garaažis, kuni ta lõpuks minema visati. Vett saanud lakk haises nii
vängelt, et seda oli võimatu majas pidada
Viiuli hind tuli
Liisa Suusteri emal meistrile tasuda.
Viiulimeister Scharffi poes on
nüüd tähtsate interpreetide fotode hulgas seinal pilt se
llest, kuidas Liisa Suuster seal viiulit proovimas käis.
Liisa Suusteri ja Carolina Kremenetski mälestusfond
- Liisa ja Carolina emad asutasid 2005. aastal mälestusfondi Rahvuskultuuri Fondi juures.
- See fond toetab viiuldajate ja pianistide täiendusõpet välismaal.
- Ühel aastal antakse välja preemia viiuldajale, järgmisel pianistile ja nii edasi.
- Esimesed laureaadid on olnud pianist Maria Aru ja viiuldaja Juta Õunapuu.
- Et toetada Eesti noori andekaid muusikuid, saab annetusi teha Eesti Rahvuskultuuri Fondi arvelduskontole Swedbanki 221001101347.
- Juurde tuleb märkida “Liisa Suusteri ja Carolina Kremenetski mälestusfond”.