“Tunnistan, olen kõige ehtsam nohik! Ent praegune aeg, küll see on minusuguste jaoks põnev!” Nii ütleb eelmisel nädalal Tallinna väisanud tehnoloogiaguru, IBMi juhtivteadurist “hull professor” John Cohn.

“Minu nooruspõlves polnud nohikud eriti popid. Arvati, et neil pole naistegi hulgas lööki. Aga praegu on väga cool olla nohik!”

Kui teen välimuselt Albert Einsteini meenutava karismaatilise teaduri jutu peale mõistmatu näo, kurdab too hapu näoga: “Oh, oleksid mul vaid mu mänguasjad siin, teeksin sulle asja puust ja punaseks...”

Mänguasjad?

Nojah. Ma konstrueerisin kõrgtehnoloogilise hularõnga. See oli mul pagasis, kuid läks lennul kaduma. See rõngas on ehe näide tänapäevase tehnoloogiamaailma kultuurist, kus üht ideed arendab mitu tihtilugu üksteisele võõrast inimest.

Rõngas ise on valmistatud tavalisest voolikust. Selle sees on 108 LED-lambikest koos protsessorikiipidega. Slliseid LEDe kasutati Hiinas majaseinasuurustel teleritel. Ostsin mõned, nokitsesin natuke, kodeerisin ümber – ning hakkasin siis nendega rõngaid tegema. Ent päris lõpuni ma nende tööpõhimõttest aru ei saanud. Panin internetti küsimuse: kas keegi oskaks mind edasi aidata? Keegi tundmatu Californiast haakus asjaga, panime koodi ka avalikult üles ja hulk inimesi töötas selle kallal edasi.

Point on selles, et tänapäeval on inimesed valmis koostööd tegema, sest see on fun.

Asjad ei käi üldse enam nii nagu vanasti?

Jah, vanasti käisid asjad ülalt alla. Boss ütles alluvatele, millega peab tegelema. Kolme kuu pärast oli asi valmis ja võeti ette uus bossi ülesanne.

Uue mõtteviisi kohaselt tuleks ideid spontaanselt välja käia ja lasta teistel, keda sa võib-olla ei tunnegi ja kes elavad teises maailma otsas, nende kallal töötada, neisse panustada.

Selline lähenemine murrab vaikselt sisse isegi IBMi, mis on olnud traditsiooniliselt “betoon”. Nüüd on meilgi häkkerite kokkutulekud – häkatlonid.

Mõni ütleb, et mis neist häkatlonidest kasu on, kui luuakse asju, mida keegi ei vaja.

Innovatsioon ei toimi käsu peale, et nüüd ja kohe. Ma ei arva, et päriselu probleeme saab lahendada 48 tunni ja hulga Red Bulliga. Aga ma olen kindel, et majatäis inimesi ja kastitäied Red Bulli kütavad inimesed üles ja loovad innovaatilise keskkonna, kus ideed hõljuks nagu hulgakaupa õhus.

See võib kõlada veidi naiivselt, kuid leiutatatakse ikka leiutamise rõõmu pärast. Kui su eesmärk on tulla miljard dollarit väärt idee peale, siis suure tõenäosusega sa selle peale ei tule. Küll aga võid sa selle otsa kogemata komistada.

See on omamoodi uus ideemajandus.

Kui mina olin noor, hoidis iga mees oma ideed kiivalt saladuses, tahtis sellega ise miljonäriks saada. Tänapäeval valitseb meritokraatlik kord: mida rohkem sul on teistega jagatud häid ideid ning mida väledam ja nutikam sa oled, seda kõrgemasse hinda tõusevad sinu aktsiad ja seda rohkem kaasatakse sind põnevatesse projektidesse.

Ajad, mil teadlased ja insenerid sulgusid ühe ideega mitmeks aastaks laborisse ja tulid siis lagedale ahaa-avastustega, on möödas.

Möödas on needki ajad, mil inimesed tegid 40 aastat ühte ja sama tööd ning läksid siis pensionile. Nüüd peab igaüks meist olema nutikas ja paindlik, avatud uutele väljakutsetele ja pidevalt teistega loovuses võistlema. Stabiilsus on kadunud – see on miinus. Aga kadunud on ka jäikus.

Kes ei suuda selle uuega kohaneda, on omadega mudas.

Kui paljud inimesed õpivad ebavajalikke ameteid ja oskusi?

Vastamiseks oleks tarvis ajamasinat, millega saaks ajas edasi liikuda ja mõista, mida õpitust on tarvis läinud.

Ida-Euroopas on reaalained üldiselt koolides tugevalt esindatud. Leidsin andmed, mille kohaselt said 9,8 protsenti Eesti ülikoolilõpetajatest inseneridiplomi, neist 34 protsenti olid naised. USAs on vastavad näitajad kõigest 4,6 ja 20 protsenti.

Võiks arvata, et praegused noored vanuses 20+ pole just väga idealistlikud, kuid ometi on: neil on tohutult võimalusi, aga nad ei taha tegeleda asjadega, mis on liiga abstraktsed. Nad ei taha teha suvalist tööd, vaid tegeleda maailma muutvate asjadega.

Kes leiab huvitava töö, on tänapäeval õnneseen?

Minulgi pole roosasid prille: majandus on praegu väga raskes seisus ja ilmselt läheb asi veelgi hullemaks. Paljud peavad tööle minema McDonald’sisse, et leib laual oleks.

Aga töö puhul on mängulisus siiski väga oluline ja seda mängulisust peab hoidma!

Kõik minu vanemad kolleegid IBMis ja mujal, kellel on olnud edukas insenerikarjäär – kõik nad on võtnud oma tööd vabalt, lustliku meelega. Kui lased tööl endast kogu rõõmu nagu sidrunist välja pigistada, ei jõua kusagile. Siis lohistad terve elu lihtsalt sussi järele. Ja siis pole sa ka loov.

Ühes uuringus jagati tudengid kahte gruppi ja paluti neil välja mõelda nutikaid kasutusvõimalusi tellistele. Seejuures ühel grupil paluti mõelda end ülesande lahendamisel seitsmeaastasteks. Tulemus: sellel grupil oli loovus mitu korda parem.

See tähendab, et kui sa oma töö üle ei muretse, ei püüa end ette hinnata ja võtad rohkem riski, on tulemus parem ja protsess lõbusam. Kahjuks on haridussüsteemis see põhimõte kaduma läinud.

Mõned leiavad, et areng tegelikult toppab. Nutividinad, geneetika ja biotehnoloogia on arenenud viimase poolsajandi jooksul vaid horisontaalselt ja kvantitatiivselt, mitte kvalitatiivselt.

Vahel on nii, et inimeste arvamused oma tahtmistest ei kattu sellega, mida nad tegelikult tahavad.

20. sajandi alguses köitsid inimesi lennukid, nendega sai kiiresti suuri vahemaid läbida. Lennundus arenes ja lõpuks tuli Concorde – lendamine aga muutus tavaliseks ja igavaks. Lennata üle Atlandi viie või kolme ja poole tunniga – sellel pole ju suurt vahet.

Arvutite võimekus on samuti meeletult kasvanud. Ma mäletan oma esimest 10 Mhz arvutit. Hiljem tulid juba mitmegigahertsised raalid ja ma isegi ei tea, mis nende sees tänapäeval on. Pöörane areng? Jah! Aga kui me arendaks arvuteid sama jõudsalt edasi, oleks see tehniliselt ja majanduslikult ebamõistlik, kas või seetõttu, et akud ei arene järele. Lihtne on joonistada kasvukõveraid ja öelda, et innovatsiooni pole. Tegelikult on, ja kuidas veel: meditsiinis, nanotehnoloogias ja mujal. Või mõtleme kas või ärimudelite innovatsioonile. Kes osanuks arvata, et millegi tasuta jagamine võiks olla suurepärane äri? Google oskas.

Paeluvad sind uued udupeened nutividinad?

Mulle pigem meeldib ise vidinaid luua. Mul on palju “mänguasju”, mida lõhkuda. Näiteks kasutasin hiljuti Androidi telefoni mobiiliga juhitava leegiheitja loomiseks!

Millele sa rohemajanduses oma raha panustaksid?

Kord jõuab kätte aeg, kus kõik need taastuvad energiaallikad muutuvad fossiilsete kütustega võrreldes majanduslikult tasuvaks. Suurim läbimurre oleks võimalus salvestada tuule- ja päikeseenergiat. Meil on selline patarei laboris olemas, kuid turulejõudmiseks kulub veel 5–10 aastat.

3D-printimine näib toovat samuti fundamentaalsed muutused. Selle asemel, et vedada vidinaid ühest maailma otsast teise, võib need toota naaberlinnas. Mõtle, kuidas planeedi Maa koormus väheneb!

Milleks IT veel võimeline on?

Sellest sõltub, kuidas toodame energiat, kui turvaline meil on elada, kuidas liiklus toimib jne. Räägid kellelegi arvutisüsteemide arhitektuurist ja ta ei saa sinust aru. Aga räägid liiklusest või veemajandusest – kohe selge.

Vanades Euroopa linnades läheb statistika järgi kuni pool veevärgiveest leketega kaduma. Aga puhas vesi on aina väärtuslikum ressurss. Meie leidsime viisi, kuidas andmeanalüüsi abil reguleerida pumpade tööd ja torustiku survet lekete vähendamiseks.

Vermontis, kus ma töötan, on suur kiibitehas. See kasutab rohkem energiat kui ükski teine hoone terves osariigis. Lihtsa analüüsi abil tarbimist optimeerides vähendasime energiakulu hetkega 20 protsenti. Kui oleksime pannud igasse Vermonti koju LED-lambid, poleks kokkuhoid nii suur olnudki.

Enne elektrienergia nutiarvestite kasutuselevõttu toodeti elektrit prognoositud nõudluse alusel. Nutiarvestitega on võimalik tootmist ja nõudlust palju efektiivsemalt ühildada – sealt tuleb jälle 15–20 protsenti kokkuhoidu.

Rohelisest mõtteviisist räägitakse palju, aga see võib olla bullshit.Kasuta natuke matemaatikat-füüsikat – ja oledki tegelikult roheline. Palju rohelisem kui endale vastu rinda tagudes ja öeldes: ma panen koduhoovi päikesepatarei!

On sul mingi hea nõu väikeriik Eestile?

Minu arvates on teil kõik eeldused olemas: avatud meelega, hea hariduse ja keeleoskusega inimesed. Innustaksin kõiki noori teritama oma pliiatsid ja kaevama välja sügavaimad loovusvarud, et sukelduda üleilmsesse innovatsioonikultuuri. Oi-oi, kui palju on seal veel tooteid luua ja koodi kirjutada!

John Cohn (53)IBMi tippinsener, töötanud ettevõttes 31 aastat. Varem konstrueeris kiipe suurtele serveritele, nüüd tegeleb projektiga The Smarter City, kus IT abil üritatakse linnaelu ja -liiklust paremini planeerida. Cohnil on insenerikraad Massachusettsi tehnoloogiainstituudist ja Carnegie Melloni ülikoolist. Cohni nimel on kümneid patente.

2009. aastal osales Cohn telekanali Discovery tõsielusarjas “The Colony” (Koloonia), milles simuleeriti elu Los Angelese kesklinnas pärast ülemaailmset katastroofi. Cohnil ja teistel osalistel tuli imemees MacGyveri kombel nappides oludes ellu jääda. Muuhulgas valmistati saates käepäraste vahenditega trafo, seep, sädesaatja, päikesepatarei, puugaasigeneraator, elektrisõiduk, leegiheitja ja palju muud.

Oma elektrisõuga “Jolts and Volts” on Cohn tuuritanud USA koolides, muuseumid+es ja tele-eetris (CNN, CBS jt), eesmärgiga tekitada noortes huvi teaduse ja insenerikutse vastu.