Tõenäosus, et tegite seda viimase viie aasta jooksul, on väike, kuigi olemas.

Videokassette võis nõukaajal pidada teatud mõttes isegi staatust näitavaks nn Vebleni kaubaks (USA majandusteadlase Thorstein Vebleni kohaselt ei osta ülirikkad luksusasju mitte vajaduse pärast, vaid selleks, et näidata oma jõukust), sest videomakid olid tollal defitsiit, neid said soetada vaid ladvikusse kuuluvad või heade tutvustega inimesed. Eesti aja tarbimisühiskonna tekkides muutusid videomakid laiatarbekaubaks, kuni DVD-mängijad nad välja sõid.