Suvest alates kõigile soovijatele avatud otsinguprogramm Google Earth kombineerib maakaarte ja satelliidifotosid, võimaldades kosmilistest kõrgustest “zoomida” ükskõik millisesse maailma punkti. Enamik planeedi pinnast on kaetud küll veel üsna tagasihoidliku lahutusvõimega fotodega, mis jäävad alla isegi parimatele autoatlastele. Näiteks Eesti territooriumi kohal pole vaatlejal mõtet “laskuda” madalamale kui 10 000 jalga ehk 3 kilomeetrit. Sellelt kõrguselt on veel eristatavad Tartu linnajaod ning ümberkaudsed põllud-metsad; allpool muutub kõik aga kiiresti ühtlaseks uduks.

Ent teisiti on lood suurlinnade ning tihedalt asustatud piirkondade puhul. Eestis on nende hulka arvatud Tallinn ja Viimsi, kus pilt on terav veel 300 meetri kõrgusel ning arusaadav isegi 100 meetri kõrgusel. Tallinna tänavatel ja parklates on võimalik kokku lugeda autosid ning märgata üksikuid inimesi. Lauluväljakust on satelliit üle lennanud mingi peo ajal – see kihab rahvast. Viimsi eramute ja aedade kohal lenneldes võib tähele panna kevadiselt üles haritud peenrajuppe.

Terroristi töövahend?

Lääne-Euroopas, USAs ja Aasias on säärase ning veelgi parema lahutusvõimega fotodega kaetud juba märkimisväärne osa territooriumist. Kõige uhkema pildiga võib kiidelda aga üks Bostoni linnajagu: seal saab laskuda koguni 30 meetri kõrgusele. Näha on iga viimane kui põõsas, automargid on asjatundja silmale tuvastatavad ning pildile jäänud inimesed (näiteks oma kodumaja ees) riiete ja figuuri järgi küllap äratuntavad. Tõenäoliselt tuleb selliseid üliresolutsiooniga alasid peagi juurde, sest muidu võib Google alla jääda juba tekkinud konkurentidele, nagu NASA fotode põhjal koostatud World Wind.

Mitmed suletusega harjunud poliitilised režiimid on juba jõudnud Google Earthi süüdistada nende saladuste päevavalgele toomises, kattes oma tegelikud hirmud parema puudusel kinni teooriaga, et värske teenus pakub terroristidele abi uute rünnakute planeerimisel. Lõuna-Korea valitsus nõuab USA-lt aru, miks teeb Google tema sõjaväerajatised nähtavaks ka Põhja-Korea spioonidele (ehkki sama hästi on igaühele vaadeldavad ka Põhja-Korea suuremad linnad ühes militaarobjektide ja vangilaagritega). Tai ja India ähvardavad internetifirmat sanktsioonidega ning Venemaa julgeolekuteenistuste hinnangul pakuvad Google’i pildid terroristidele “kõike, mida nad vajavad, korraldamaks rünnakuid mis tahes maailma osas”. Isegi mõni Hollandi parlamendisaadik näib neid hirme jagavat.

Teletorn või bussiooteputka?

Kujutlus Moskva tänavate kohal liuglevatest ning näiteks Kremli hoonete vahemaid mõõtvatest virtuaalspioonidest võib salastatusest läbiimbunud aparatšikuid mõistagi hirmutada, kuid programmi kasutades selguvad üsna pea ka selle vajakajäämised. Tegemist on ikkagi väga kõrgelt seniidist pildistatud kahemõõtmelise kujutisega ning isegi kõrghoone eristamine madalatest majadest on tihti võimalik vaid maapinnale jääva varju põhjal. Tallinna Tornimäe uusehitised paistavad veelgi mütakamad, kui need tegelikult on, ning teletorni võib kergesti pidada metsatee servas seisvaks seenekujuliseks bussiootepaviljoniks.

Seega: terrorist, kes õpib oma kuriteopaika tundma vaid Google Earthi põhjal, võib lihalikul kujul sündmuskohale saabudes kogeda ebameeldivaid üllatusi – seda enam, et kiiresti arenevas linnakeskkonnas on aasta-paari vanused fotod juba aegunud. Teiseks peab guugeldaja ise väga hästi teadma, mida ja kust vaadata, või vastasel korral asuma otsima nõela planeedisuurusest heinakuhjast. Aadressi või märksõna järgi on võimalik leida vaid pitsarestorane ja muid poode, mis on raha eest oma asukoha kaardile kandnud.

Internetisõltlased üle kogu maailma on aga juba taibanud, et sündinud on uus ja erutav mänguasi. Leidub inimesi, kes ripuvad pikki tunde ja päevi mõne linna või piirkonna kohal, otsides pildile jäänud huvitavaid objekte.

Ülihea lahutusega Bostoni piltidel näiteks on keegi põhjalikult uurinud kiirteel sõitvaid autosid – ning seda pingutust krooniski avastus, et ühe jänkiliku pikapi kastis vedeleb kaks inimest! Kas tegemist on lihtsalt noortepärase sõiduviisiga või laibaveoga?

Lausa kaunis on aga ülesvõte ühe Sahara kõrbeasula tolmuselt tänavalt, kus kaks mõtlikult sammuvat kaamelit on venitanud liivale pikad ja kurvad varjud.

Säärased leiud riputatakse uhkusega üles Google Earth Community foorumisse ning varustatakse otseviitega objekti koordinaatidele, mis võimaldab kõigil imeasju oma silmaga kaeda. Neid on kogunenud juba tuhandeid: allveelaevad kuivdokkides, tankid Iraagis, UFOd Saksamaa kohal, viljaringid Ameerika maisipõldudel ning salapärased lennukid õunaaedades.

Kosmiline põdrajaht

Ja Eesti? Meie saladused – pean silmas mõlemat neist – on ju kõigile teada juba ammu. Ka Google Earthi abil tehtud pildid Tallinna plahvatusohtlikematest objektidest (naftarongid, kütuseterminalid, Stenbocki maja, pronksmees), mis siinkohal ära toodud, veenavad, et vaade maa pealt on märksa parem. Mis juhtuks, kui Eesti otsustaks Google’it hurjutamise asemel hoopis pisut spondeerida ja maksaks kinni kogu oma territooriumi võrku kandmise teravatel fotodel? Selleks oleks vaja teha vaid veidi rohkem tööd, kui Helsingi piirkonna kaardistamiseks on juba tehtud, nii et projekti maksumus ei tohiks olla suur.

Tulemusena saaks Eesti taas kord tuntuks! Me oleksime esimene täielikult Google Earthi kantud riik, liiatigi esimene, kus on korralikult nähtav ka maapiirkond. Objektikütid, kes praegu luuravad USA tanke, hakkaksid otsima põtru meie metsadest ja niitudelt. Igal meie künkal ja allikal on juba nimi, kuid siis lisanduks ka internetiaadress. Ning kõige lõpuks oleks ju lihtsalt tore otse arvutist järele vaadata, kas naabri puukuur on juba valmis.