Ideepe: 12 mõtet Eesti elust
“Loll-Eesti”
Vabariik viis eestlasi moraalselt alla, demoraliseeris neid, tegi nad lodevaks. Vabariigi eestlased olid pääliskaudsed, edevad, snoobid. Ma nimetasin neid ja nimetan yha edasi “Vabariigi lollideks” ja seda Eestit “Loll-Eestiks”.
Jõhkrad maainimesed
Jutt tublist ja tervest Eesti talopojast on suur liialdus, pidokõne fraas. Talopoeg on kõlbeliselt veel madalam kui haritlased yldiselt. Talopoeg on jõhker. Suur osa talopoegi on jõhkrad, toored, petised, äärmiselt materialistlikod.
Koolivägivald
Klassidistsipliini kysimusele koolides on meil vähe rõhku pandud. Õpilased on julmad ja armoheitmatomad. Nad tunnustavad ainolt võimo. Kui nad märkavad, et õpetajal seda ei ole, lähevad nad varsti ylekäte.
Degenerantide linn
Hiljoti jõudsin tabavalt karakteriseeriva epiteedi mõttele Kuressaare kohta: degenerantide linn. Tõepoolest, Kuressaare haritlasist ei tule yldiselt midagi silmapaistvat ja isegi mitte normaalset välja: nad enamasti ei võta osa avalikost elust, ei evi ideelisi harrastusi, vaid kuhnitsevad ainolt omaette elada. Nad ka ei abiellu, vaid jäävad vanoks poisteks. Ja kui nad ongi abielus, siis ei ole neil lapsi või parimas juhtumis ainolt yks-kaks. Ka ma ise olen yks tõendus: ma abiellusin hilja ja mul on vaid yks laps.
Vähenõudlikud eestlased
Eestlaste yks iseloomuline joon on kõhelemine ja viivitlemine. Oma vähese aktiivsuse tõtto lepib ta kaua teatavi halbuste ja ebakohtadega. Ta ei nurise ega protesteeri. Mustus, myra, halb toit, halb kaup jne. – oma vaimses törguses ta suuremat ei tajugi neid halbusi. See nõuaks peenemaid värve. Seepärast eestlaste yle on kerge valitseda. Ta ei nurise halva valitsuse üle.
Edevad naised
Ka Eesti naine on yldiselt vähe kõrgelseisev kõlbeliselt ja vaimselt: ta on edev, pääliskaudne, moodsust tagaajav; ta tahab kaua magada; ta ei taha paljo töötada; ta mõtleb vähe iseseisvalt.
Lätlased on paremad
Meil vaadatakse lätlaste pääle ylalt alla. Neid peetakse tyhisemaks. Eestlased olevat tublimad. Aga just vastupidi: lätlased on enimais asjos meist ees. Nende pääajud ja mõtlemine näib olevat yldiselt tihedam; neil on rohkem mõtlemise ja arusaamise peenust.
Sellest johtub ka nende kaugelt suurem rahvustunne. Nad on ka aktiivsemad, agaramad, nobedamad, osavamad. Igast raskest olukorrast tulevad lätlased tervema nahaga välja kui eestlased.
Ülehinnatud Tammsaare
See, et meil hinnatakse nii kõrgelt Tammsaare, Gailiti, Visnapuu ja veel mitme teise ilukirjaniko “loomingot”, on ka yks meie pääliskaudsuse nähtus. Kes nende isikote tööd ja tegevust kõrgelt hindab, selle vaimses peenuses ma kahtlen.
Eesti kirjandus ei ole kuigi hea. See on vaid yles puhutud tähtsaks ja väärtuslikoks. Iseseisvuseaegne kirjandus peegeldab teatavat lodevustumist, pohmeluslikkust, ulakust. Selle taga on kirjanike saagitsemise, raha-ahnitsemise, Kultuurkapitalist osasaamise vaim.
Jaan Tõnisson
Eestlased on vähenõudlikod oma avalike tegelaste ja riigimeeste suhtes. Muude seas on Jaan Tõnisson (pildil) mulle juba ammosest ajast paistnud ylehinnatuna. Ta tegevus rahvajuhina oli võrdlemisi hõre, sellepärast et kogu ta mõtlemine oli hõre.
Õpetajale palka juurde
Gymnaasiumiõpetajate palko tuleb märksa tõsta. Nii madalate palkade juures, nagu need olid Eesti Vabariigi ajal, ei tulegi andekamad mehed õpetajaiks, vaid lähevad muudele aladelle, ja koolid naisestuvad.
Tartu Ülikool Tallinna!
Et ylikool meil ei ole päälinnas, vaid provintsis, on suur ebakoht meie rahvuskultuurilises elus. See lõhestab meie kultuurelu; päälinna kultuuriline atmosfäär on seetõtto õhedam ja hõredam. Tekib ka vastolu administratiivse ja haridusliko keskuse vahel. Seepärast peaks ylikool tingimata Tartost Tallinna yle toodama, kui riigil yle jõu käib asutada teine ylikool Tallinna.
Rahvas ei oska juua
Jah, eestlane tahab end ikka purju juua. Tema ei taha, ega oskagi, alkoholi nautida nagu lääne-eurooplane seda teeb, vaid ta tahab sellest end purju juua ja purjus olla ja siis purjus inimesena käituda: lärmitseda, laulda joriseda, sidetond juttu ajada, ropuks ja häbematomaks minna.
■ Johannes Aavik (1880–1973) oli keeleteadlane, haridusametnik, tõlkija ja visionäär.
■ Aastatel 1942–1943 pidas Aavik süsteemsemat ideede päevikut nimega “Ideepe”, kuhu pani kirja oma mõtteid kõige kohta.
■ TEA Kirjastus avaldas “Ideepe” sel sügisel rohkem kui 700leheküljelise luksusköites raamatuna 300eksemplarises tiraažis.
