Iga kolmas enesetapja on pensionär
Vana mees elas tüüpilise depressiivse Eesti väikelinna servas tüüpilises kõrge viilkatusega majakeses. Elas üksi, naise oli viinud raske haigus, poja võtnud salaviin, säästud neelanud pank ja puusaluumurd murdnud ta enda tervise. Kaheksakümnele lähenevale mehele polnud muud jäänud kui ta elunatuke – ja selle võttis ta endalt ise. Tõmbas nööri kuuri lakke – seegi oli tüüpiline, sest valdav osa sissekandeid Eesti suitsiidiregistris kannab märget X70: tahtlik enesekahjustus poomise, kägistamise ja lämmatamisega. Lääne-Euroopas tapavad inimesed ennast peenemalt, tablettidega.
Igal aastal otsustab Eestis vabasurma minna umbes seitsekümmend pensionieas inimest. Statistiku pilguga meie suitsiidide kõverat vaadata on puhas rõõm: enesetappude arv on vähenenud lausa kaks korda. Kui 1989. aastal kanti kirikuaia taha 409 inimest, siis 2013. aastal oli neid vaid 209. Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi (ERSI) tegevdirektori, professor Merike Sisaski sõnul tuleb rõõmustada ka selle üle, et vähenenud on just keskealiste ja nooremate inimeste soov endale käsi külge panna. “Keskealiste olukorra paranemine on palju ilmekam – esiteks hõlmab see suuremat rahvastiku osa ja teiseks on muudatus palju ulatuslikum.”