Igavus mõjub lapsele hästi

Värske uurimuse kohaselt vajavad lapsed aega igavlemiseks, et nende kujutlusvõime täielikult välja areneks.

Lapsevanemad, kes tahavad, et lapsed kogu aeg millegagi tegeleksid, võivad panna põõna nende loomevõimele. Äsjasest uurimusest selgub, et lapsed vajavad aega “igavlemiseks” – hetki, mil nende järele ei valvata ja mida ei täida säärased abivahendid nagu teler või arvutimängud. Siis saab nende kujutlusvõime täielikult välja areneda.
Uurimuse autor väidab, et tänu murelikele lapsevanematele ja moodsale tehnoloogiale jäävad lapsed järjest sagedamini ilma eelmiste põlvkondade jaoks tavalisest vabadusest ja sõltumatusest.
Keskklassi pered, kus mitmesuguste organiseeritud tegevuste vahel, nagu balleti- või tennisetunnid, lõbustatakse lapsi televisiooniga, pole väidetavalt sugugi paremas olukorras kui pered, kes ei saa selliseid meelelahutusi endale lubada.
“Kiiruse, sundimatuse, pideva tegutsemise, kohese naudingu ja mitmekülgse meelelahutuse kultuur, mis on kujunenud normiks, on kahtlemata muutnud tegevusetuse hetked raskemini talutavaks, eriti lastele, kes ei tea midagi teistsugusest ajastust, mil lapsed pidid omaenda nõu ja jõuga hakkama saama,” öeldakse uurimuses.
“Televisioon või video on “augutäiteks” tegelikult kogu aeg saadaval... mistõttu lapsed on harva ilma meelelahutuseta ega satu peaaegu kunagi olukorda, kus peavad süüvima omaenda mõtisklustesse või algatama ise mõne tegevuse.”
Uurimuses, mille tegi dr Teresa Belton East Anglia ülikoolist, analüüsiti muu hulgas 400 lühijuttu, mille olid kirjutanud kahte rühma jagatud 10–11aastased lapsed. Osa neist veetis vaba aega iseenda hooleks jäetuna ja teised kasutasid seda peamiselt teleka vaatamiseks.
Belton palus lastel kirjutada “näost aknal” ja jälgis, kas lapsed jäljendasid oma kirjatöödes vaid televisiooni süžeesid või kirjutasid midagi originaalset omaenda kujutlusvõimest lähtudes.
“Ehkki selgus, et ka ekraanimaterjal võib käivitada värskeid mõtteid, esines sääraseid kujutlusvõime puhanguid haruharva,” tõdes Belton. “Lugudes, milles tundus olevat kõige rikkalikumalt ideid, mis olid kõige võluvamad, mis mind kõige rohkem köitsid ja naudingut pakkusid, ei paistnud olevat mingit seost ekraanil nähtavaga.”
Belton jõudis järeldusele, et televisioon pigem lämmatab kui stimuleerib laste kujutlusvõimet ja väljendusoskust.
Jaanuari algul toetasid tema uurimust ka teised asjatundjad väitega, et “igavlemisaeg” annab märkimisväärse panuse lapse arengusse. Mõned leidsid, et heasoovlike lapsevanemate püüded laste elu kõikvõimalike kooliväliste üritustega täita võivad anda vastupidiseid tulemusi.
“Lastele on vaja anda aega eemaletõmbumiseks ja mõtisklemiseks, sest just mõtiskluse ajal tulevad parimad ideed,” ütles laste eelkoolihariduse spetsialist Audrey Curtis. “Inimene ei õpi kunagi iseseisvalt mõtlema ega ideesid genereerima, kui teda pidevalt suunatakse ettemääratud tegevuste juurde.”
Oma seisukoha ilmestamiseks meenutas Curtis W. H. Daviese tuntud luuletust “Jõudeaeg”. Selle avaread kõlavad järgmiselt: “See muret tulvil elu väärt mis oleks, kui aega seisatuda, uudistada poleks?”
Curtis nimetas mõningate vanemate kalduvust suruda laste päevaplaani liiga palju ettevõtmisi “keskklassi sündroomiks”. Selle nähtusega on hästi kursis kolme lapse ema Jane Myerson (45) Lääne-Londonist. Pärast esimese lapse India sündi tundis Myerson “kohustust” panna ta kirja imikute massaaži ja muusika- ning tantsutundidesse – seda kõike enne lapse kolmeseks saamist.
“Alles tagantjäreletarkusega ja pärast nende tundide läbitegemist ning nähes, kuidas laps vaheaegadel ilma nende tundideta õitsele puhkeb, saab inimene aru, et vahest on seda kõike natuke liiga palju,” tunnistab ta.
Seepärast vähendas Myerson sääraste organiseeritud ettevõtmiste hulka oma järgmise kahe lapse, Caspari ja Juno puhul. “Ma usun igavlemisesse, sest igavlemise abil õpivad nad looma oma maailma,” sõnab ta.

Sõber õpetas igavlema

Kui ma väike olin, ei tohtinud me vennaga kunagi nii palju telekat vaadata, kui oleksime tahtnud. Ema ütles tavaliselt, et see ei ole silmadele hea. Ta arvas ka, et me peaksime oma ajaga midagi targemat tegema.
Ühel pühapäeva hommikul tahtsin kangesti mingit lastefilmi vaadata. Aga sain vaatamata kõvale mangumisele vaatamiskeelu – tuba oli koristamata. Lapsest peale on mul kodus olles tunne, et niisama istuda on ebaviisakas. Ema kohe peab kogu aeg midagi toimetama.
Suureks saades olen aga aru saanud, et vahel on hea ka niisama logeleda. Nüüd tuleb ette, et sõidan ilusa ilma puhul keset tööpäeva mere äärde või metsa. Vahel lähen aga poole loo kirjutamise pealt linna vahele jalutama, et hinge tõmmata.
Õppisin seda ühelt sõbralt, kes talitab nii veel sagedamini kui mina. Ega sekretär ja kolleegid tavaliselt teagi, et ta kusagil rannakivide vahel ringi luusib. Arvavad hoopis, et istub mõnel tähtsal kohtumisel.
Mulle tundub, et sellised vaiksed hetked iseendaga on vahel olulisemadki kui mõne tähtsa inimesega lobisemine. Siis saab asjade üle järele mõelda – olgu siis vannis, tugitoolis, metsa all või linnatänaval.

Helen Urbanik