Rangelt võttes saab värske uuringu põhjal rääkida ainult inimsoo emaliinide eraldumisest ja taasühinemisest, sest teadlased ­uurisid just niisugust pärilikkusainet, mitokondri-DNAd, mis kandub lastele üksnes emadelt. Aga üsna suure tõenäosusega võib väita, et samamoodi eraldusid ja taasühinesid ka inimkonna isaliinid.

"Khoisanide emaliinis on pilt selge," ­ütleb rahvusvahelise uurimistöö üks ­põhiautoreid, Tartu ülikooli evolutsioonibioloog ­Richard ­Villems. "Põhiline hulk nende emaliinidest lahknes ülejäänud maailma elanikkonna emaliinidest ligikaudu 120 000 -130 000 aastat tagasi, kui meil kella kalibreerimine on õige."

"Kell" pole sisuliselt midagi muud kui seesama ainult emaliini pidi päranduv DNA ise, mis asub rakkudele energiat tootvates mitokondrites. Erinevalt rakutuuma-DNAst ei segune mitokondri-DNA põlvest põlve pärandudes isa geenidega ja nii saab temasse kuhjunud muutuste hulga järgi uurida inimkonna emaliinide arengumustreid väga kaugesse minevikku tagasivaatavalt.

Inimsoo lõhenemise põhjust muidugi geenidest välja ei loe. Aga võib oletada, et süüdi on viimase jääaja tõttu Aafrikat tabanud ülipikk põuaperiood, mis tegi suurema ringiliikumise ja naaberrahvastega suhtlemise raskeks.

"Imetajate puhul peab isolatsioon kestma miljoni aasta ringis, enne kui uus liik välja areneb," selgitab Villems. "Teisest küljest oleks võinud ühes eraldunud pooles äkiliselt tekkida ja üldiselt levida mingi mutatsioon, mis teinuks taassegunemise võimatuks."

Ent kaua aega enne seda, kui uus inimliik pisitasa tekkida jõudnuks, sai Aafrika põuaajastu läbi. Vähemalt on teada, et Malawi järve vesi tõusis 60 000 aasta eest taas enam-vähem praegusele tasemele. Siis taastus taimkate, sigis juurde loomi ning ka inimeste arv hakkas tõenäoliselt kiiresti kasvama. Kaua lahus elanud grupid hakkasid jälle kokku puutuma ja segunema.

Arvatavasti sundis just seesama arvukuse kasv inimesi hõlvama uusi maid väljastpoolt Aafrikatki ning avastama Euraasia tohutuid avarusi. (Praeguseks kadunud inimliike oli Aafrikast välja rännanud varemgi.)

Akadeemik Villems, tema Tartu ülikooli kolleeg Ene Metspalu ning veel üle kümne teadlase mitmelt maalt kirjutavad oma uurimistööst maailma juhtivas inimgeneetikaajakirjas American Journal of Human Genetics.

Tartu inimevolutsiooniuurijatel on viimastel aastatel valminud koos välispartneritega põhjalikud artiklid nii Austraalia, Uus-Guinea, India kui ka Ameerika kohta. Ja nüüd, mil kõik see eeltöö tehtud, julgeti viimaks pöörduda otse Aafrika, inimkonna hälli poole, tõdeb Villems.