02.05.2008, 00:00
Iidsetel aegadel oli inimkond veel lõhestunum kui praegu
Geenianalüüs näitab, et nüüdisinimese eellased olid kümneteks tuhandeteks aastateks jagunenunud kahte rühma, kes omavahel läbi ei käinud ega segunenud.
Lõhe tekkis enam kui 100 000 aasta eest, mil meie esivanemad elasid
kõik alles Aafrikas.
Aafrika lõunaosa khoisani
rahvaste (veidi vananenud nimetust kasutades bušmanite ja
hotentottide) esiemad ühinesid ülejäänud inimkonnaga alles
40 000 aastat tagasi. Vahepeal oli suur osa neist teistest juba muudesse
maailmajagudesse laiali rännanud.
Rangelt võttes saab
värske uuringu põhjal rääkida ainult inimsoo emaliinide
eraldumisest ja taasühinemisest, sest teadlased uurisid just
niisugust pärilikkusainet, mitokondri-DNAd, mis kandub lastele üksnes
emadelt. Aga üsna suure tõenäosusega võib väita,
et samamoodi eraldusid ja taasühinesid ka inimkonna isaliinid.
“Khoisanide emaliinis on pilt selge,” ütleb
rahvusvahelise uurimistöö üks põhiautoreid, Tartu
ülikooli evolutsioonibioloog Richard Villems.
“Põhiline hulk nende emaliinidest lahknes ülejäänud
maailma elanikkonna emaliinidest ligikaudu 120 000 –130 000 aastat
tagasi, kui meil kella kalibreerimine on õige.”
“Kell” pole sisuliselt midagi muud kui seesama ainult emaliini
pidi päranduv DNA ise, mis asub rakkudele energiat tootvates
mitokondrites. Erinevalt rakutuuma-DNAst ei segune mitokondri-DNA
põlvest põlve pärandudes isa geenidega ja nii saab temasse
kuhjunud muutuste hulga järgi uurida inimkonna emaliinide arengumustreid
väga kaugesse minevikku tagasivaatavalt.
Inimsoo
lõhenemise põhjust muidugi geenidest välja ei loe. Aga
võib oletada, et süüdi on viimase jääaja
tõttu Aafrikat tabanud ülipikk põuaperiood, mis tegi suurema
ringiliikumise ja naaberrahvastega suhtlemise raskeks.
“Imetajate puhul peab isolatsioon kestma miljoni aasta ringis, enne kui
uus liik välja areneb,” selgitab Villems. “Teisest
küljest oleks võinud ühes eraldunud pooles äkiliselt
tekkida ja üldiselt levida mingi mutatsioon, mis teinuks taassegunemise
võimatuks.”
Ent kaua aega enne seda, kui uus inimliik
pisitasa tekkida jõudnuks, sai Aafrika põuaajastu läbi.
Vähemalt on teada, et Malawi järve vesi tõusis 60 000
aasta eest taas enam-vähem praegusele tasemele. Siis taastus taimkate,
sigis juurde loomi ning ka inimeste arv hakkas tõenäoliselt
kiiresti kasvama. Kaua lahus elanud grupid hakkasid jälle kokku puutuma ja
segunema.
Arvatavasti sundis just seesama arvukuse kasv inimesi
hõlvama uusi maid väljastpoolt Aafrikatki ning avastama Euraasia
tohutuid avarusi. (Praeguseks kadunud inimliike oli Aafrikast välja
rännanud varemgi.)
Akadeemik Villems, tema Tartu ülikooli
kolleeg Ene Metspalu ning veel üle kümne teadlase mitmelt maalt
kirjutavad oma uurimistööst maailma juhtivas inimgeneetikaajakirjas
American Journal of Human Genetics.
Tartu inimevolutsiooniuurijatel
on viimastel aastatel valminud koos välispartneritega põhjalikud
artiklid nii Austraalia, Uus-Guinea, India kui ka Ameerika kohta. Ja
nüüd, mil kõik see eeltöö tehtud, julgeti viimaks
pöörduda otse Aafrika, inimkonna hälli poole, tõdeb
Villems.