Ikka peab sambat tantsida saama
Aga mina ka ei teadnud, milline Hardi Volmer tegelikult välja näeb, kui Eesti Riikliku Kunstiinstituudi bänd Turist mingil 80ndate esimese poole suveõhtul Viljandi lauluväljakul esines. Habemega noorepoolne mees laulis, hoides käes kladet või kirjaplokki laulusõnadega. Pärast levis üsna veenev kuulujutt, et see polnudki Volmer, see oli asendaja, ilmselt praegune kuulus maalija Jaak Arro. Prille tal vist polnud jah. Hardi Volmer oli juba siis kuulus.
Ma olin liiga noor ja provintslane selleks, et näha igasuguseid atraktsioone ette võtnud grupeeringu Päratrust või Turisti tähtsaid etteasteid Tallinnas, Eesti rockkultuuri, absurditeatri, amatöörfilmi või varase performance'i 80ndate alguse seisu võib-olla olulisi koostisosasid. Ja kui Turist Viljandisse jõudis, oli perestroika juba peaaegu alanud....
Kuid tänavu suvel tähistab Päratrusti ja Turisti otsene järeltulija Singer Vinger oma kahekümnendat aastapäeva. Hobibändi, mis sest, et väga kuulsa kohta on seda ikka palju küll.
Kui ma Hardi Volmerile teisipäeva lõuna paiku helistan, on ta kuskil leviaukude ja Vene piiri vahel Setumaal. Koos Ain Mäeotsaga tehtav muusikaline mängufilm Setu lauluemast Hilana Taarkast vajab võttekohti ja stsenaarium viimistlust. Tüüpiline intervjuu jääb tegemata. Kõik on täpselt nagu nukufilmilavastaja, mängufilmilavastaja, teatrikunstniku ja Kunstiakadeemia õppejõu Volmeri meediaimago seda pakub: erinevad tööd ajavad üksteist taga, vahele jäävad harvad Singer Vingeri kontserdid, nii palju kui "äralõhutud" - nagu Volmer ise väljendab - hääl lubab. Erinevalt tüüpinimesest ei varja ta oma tööhulka ja erinevate asjade kuhjumist, tundub mulle.
"Ma olen püüdnud elu enda jaoks rõõmsaks teha," kommenteerib Volmer ja räägib, kuidas tal on vedanud, sest ei ole pidanud raha pärast iial midagi ebameeldivat tegema.
Mul on kahju ühest asjast. Minu arust pole ta pärast Jakob Karu lookeste lahkumist Ekspressi telekavast enam illustraatori või karikaturistina tegutsenud. Volmer ise ütleb, et tahaks maalida, kui aega oleks.
Katsume noort juubilari Singer Vingerit lahterdada.
Punk, ütleb eestikeelne Wikipedia. No ma ei tea. Lööv ja omal ajal skandaalnegi, nagu punk kui nähtus muidugi oli, aga kuhu jääb kohmakus? Rämedus? Oskamatus pilli mängida? Hardi Volmer seostab pungiga võib-olla algperioodi, kus pillimänguoskust tõesti polnud. "Me olime siiski pigem paroodiabänd," meenutab pealik. "Punk oli pigem nutikate töölisnoorte kui meiesuguste haritlaste ettevõtmine."Kitarrist Mihkel Raud arvab, et bändi muusikalised juured on hoopis 70ndate heavy metalis. See, kui hästi läks Tanel Padaril ja Erkki-Sven Tüüril Õllesummeri juubelikontserdil korda vanade lugude metaliks väänamine, toetab seda mõtet. Või siis see, mis järgnes pungile? Post-punk? Talking Heads kui kunstipärase ja lööva popi esindaja võib ju mõnel puhul isegi meelde tulla, David Byrne ja Hardi Volmer on mingi nurga alt võrreldavalt laiahaardelised ja mida iganes ette võtvad tüübid.
Helistan Tõnis Kahule, kes on juba tükk aega süvenenud kodumaisesse muusikasse. "Oma kõrgajal oli Singer Vinger kõlalt peaaegu et kõige moodsam Eesti bänd," räägib kriitik. "Nad kuuldusid kui 80. aastate stiilis post-punk ja "uus laine" ning polnud enam 70ndate keskpaiga eeskujude moodi. Mõnes mõttes see kukkus vist pooljuhuslikult nõnda välja. Lihtsalt selleks, et irvitada tolle sovetliku ühiskonna sotsiaalse absurdi üle, nood vanad mudelid päriselt ei kõlvanudki - vaja oli midagi pilklikumat, toonilt mõrkjamat ja eneseiroonilisemat."
Ja kuulake laulusõnu. Ega me ei saa alati aru, millest käib jutt, aga need sõnad räägivad millestki, mis ei ole tavaline poplüürika. Iroonia, hämar huumor, mitmemõttelised vihjed. Midagi, mis sai tekkida vist vaid 80. aastate Nõukogude Eestis, tundub mulle, kes ma kahtlustan juba tükk aega, et iroonia ja mitmemõttelisus on meie hulgast lahkumas.
Ma ei küsi sõnade autorilt Villu Kangurilt, millest ikkagi räägib võibolla nende kõige võimsam lugu üldse, progekallakuga "Sängselgsilm". On see maskeeritud KGB-vihje või hoopis mingi veider, kergelt pervo erootika?
Ikkagi, kas on midagi, mida me ei tea? Hardi elukaaslane, TV-Ekspressi toimetaja Kersti Trull kirjeldab teda kui inimest, kes aeg-ajalt kokandusega tegeldes mõtleb selle käigus pidevalt oma tööprobleemidele. Gurmaanlus on nagu enda väljaelamine. Hardi ei ole enamikus asjades eriline viimistleja, ka koduseid remonditöid tehes lööb vahel teatrikunstniku meetod välja. Küsin Kerstilt, kas ta Singer Vingeri kontsertidel käib. "Väga harva. Aga kui ma vaatasin juubelikontserti, siis üllatusin ise, et fännan nagu teismeline."
Ma küsin Hardilt, kas ta tunneb end rockstaarina. "Laval, kui mikrofon on nina ees, tunnengi. Aga paar tundi pärast lavalt alla tulekut läheb üle." Mihkel Raua sõnul on Singer Vinger tegelikult ikka üks vana tudengite sõpruskond, mitte tüüpiline kalkuleeriv bänd. Mis sest, et vaatajale tundub Hardi Volmeri isik hiiglaslik.
Singer Vinger on kultusbänd, nähtus, mis toob alati kohale spetsiifilise publiku. Jah, üks leht kirjeldas Singer Vingerit kui 35aastastele mõeldut; nostalgia, igatsus vanade heade 80ndate või lihtsalt nooruseromantika turvalise taasläbielamise või meenutamise järele on muidugi jõud, mis paneb massid liikuma. Õige, kuigi natuke liiga lihtne. Hardi Volmer arvab, et suur osa kuulajaid on tema põlvkonnakaaslased või nende lapsed.
Mihkel Raud lükkab kujutluse Singer Vingerist kui nostalgiamasinast ümber. Lavalt on näha igasuguseid inimesi, iseäranis noori. Vanad "protestilaulud" resoneerivad noore publikuga, kuigi ei oska öelda, miks, arvab Raud.
Kodumaise poptööstuse tekke järel jääb Singer Vinger jäänukiks üheks teisest ajast, mil kuulus bänd võis olla ka isetekkeline. Ma liialdan, muidugi tekib uusi ja häid koosseise pidevalt ja mõned neist saavad ka üldtuntuks.
Näiteks Smilers või Genialistid on oma publikusuhte poolest kahtlemata sama kategooria tegijad, kuid pärit hoopis teisest, uuemast ja rahulikumast ajast. Nende maai l m on teistsugune.
Hardi Volmeri eestlauldud projektide puhul mängib aga möödapääsmatult kaasa mälestus stagnast, 80. aastate alguse totrustest, perioodist, kus korraga olid võimul Poliitbüroo gerondid, sinised ja roosad riided, seakõrvad lihaletis, Luksemburgi raadio, peapaelad, KGB ja futupop.
Mis saab edasi? Kas 30. ja 40. aastapäeva pidustused tulevad?
"Kui midagi hullu ei juhtu, siis jah," ütleb Hardi Volmer. "Murdepunkt on ületatud. Olemata turumajanduse apologeet võin öelda, et tegutseme seni, kuni nõudlust jätkub."
Miks minna otse, kui saab ringi?
1977. aastal, kui tutvusin Hardiga, läksime novembri lõpul temaga koos külla Vilele (Villu Kangur). Vile sai nimelt kahekümneseks. Sel ajal sõitsid praeguse kolearhitektuuri (Viru keskus) kohalt marsruuttaksod ehk kutsikad ja sussaanin Volmeri eestvõtmisel istusime ühte neist. See oli nr 2, mis sõitis Pirita-Kosele. Volmer loomulikult jäi koheselt magama (olime eelmisel ööl veidi pidutsenud). Raputasin ta ärkvele, kui olime jõudnud üles Lasnamäele.
Volmer hindas kiiresti olukorda ja nõudis kõlaval häälel peatust. Lahkuva marsa tagatulede valguses adusin meid seisvat keset tühermaad. Volmer fikseeris ära taamal Nõukogude sõjaväe lokaatorid ja näitas suuna kätte. Komberdasime lokaatorite suunas ja sealt avanes meile vaade kaugusesse ja sügavusse. Seisime nimelt Lasna- ja Maarjamäed eraldava pankranniku serval. Vile maja oli all ja väike.
Sealt me siis laskusime, kuidas saime, raske on kirjeldada seda libisemist ja korduvat kukkumist. Igatahes olime mingil hetkel Vile juures, läbikülmunud, räsitud, niutsuvad. Läks aega, enne kui retkest üles soojenesime. Siis tutvusin Vilega esimest korda. Ja ei kahetse. Tänu Hardile.
Aavo Ermel
