“Kõigil hüpetel on oma baashinne,” ütleb Glebova Premia jäähallis ja loetleb kiirelt: “Kõige vähem punkte annab kahekordne axel (3.50), sellele järgneb kolmekordne toeloop (4.40), salchow (4.50), loop ehk rittberger (5), flip (5.50) ja kõige raskemaks hüppeks peetakse lutz’i (6). Hüpped on kas kahe- või kolmekordsed, meesüksiksõitjad teevad ka kolmekordset axel’it ja neljakordseid hüppeid.”

“Tähtsad elemendid on ka spiraalid, piruetid ja sammukombinatsioonid.

Spiraalid on siis tegelikult “pääsukesed”, sõidetakse ühel jalal, teine jalg kas sirgelt taga, üles painutatud ja käega kinni hoitud või siis otsejoones üles tõstetud ja samuti käega kinni hoitud. Hinnete tabelites on kasutusel näiteks sellised lühendid nagu SpSq4, see tähendab spiraalide kombinatsiooni.

Number neli lõpus näitab levelit ehk elemendi raskusastet. Leveleid ehk tasemeid on neli ja neljas annab kõige rohkem punkte. Piruettidest on olemas püstipiruett ehk vint – inglise keeles upright spin, painutuspiruett – layback spin, siis liibeluu – camel spin, madalad istepiruetid – sit spin ja Biellmanni piruett (šveitsi iluuisutaja järgi, kes seda esimesena tegi), kus uisutaja hoiab pea kohale painutatud jalga kahe käega üle pea.”

“Spiraalid peavad olema kaare vahetusega, neid peab tegema nii vasakul kui paremal jalal, otse ja tagurpidi sõites ning need peavad olema raskes positsioonis, mis nõuab lisapainduvust, mitte tavaline “pääsuke”, mida igaüks oskab.

Piruettides tuleb pöörelda nii vasakul kui paremal jalal, näidata kahte rasket positsiooni, võib uisukanti vahetada: kõigepealt pöörelda väliskandil ja siis sisekandil. Kaheksa ringi raskemas positsioonis annab lisaks plusspunkte. Positsioone peab piruetis olema vähemalt neli, maksimumi ei ole ja kombinatsioonipiruett on kokku umbes nelikümmend ringi.”

Iluuisutamise hindamine on läbi käinud kaks etappi: endise kuue palli süsteemi asendas hooajal 2004/2005 küllaltki keeruline, väga paljudest elementidest koosnev hindamissüsteem. Uues süsteemis hindavad uisutajaid üheksa kohtunikku ning lisaks veel kolm tehnikaspetsialisti.

“Milline süsteem sulle rohkem meeldib, kas vana või praegune?”

“Muidugi praegune,” ütleb Glebova veendunult. “See on ju palju õiglasem.

Igal elemendil on oma kindel punktide arv. Vanasti pani üks kohtunik näiteks kellelegi 5,8, talle lihtsalt tundus nii ja ta ei pidanud pärast midagi selgitama, miks ta niisuguse hinde pani.”

“Hindamisel on kaks poolt: elementide – hüpete ja teiste kohustuslike elementide sooritus ehk Total Element ­Score – see on see, mis vanasti oli hinne tehnika eest, ning komponentide hinne ehk Program Component Score – vanasti oli see hinne artistlikkuse eest,” räägib Glebova.

“Tehniline hinne antakse hüpetele, piruettidele, spiraalidele ja sammukombinatsioonidele. Iga elemendi juurde käib GOE – see on Grade of Execution ehk soorituse hinne, ning sõltuvalt sellest, kas hüppel või elemendil oli viga – komistus maandumisel, maandumine kahele jalale, puudujäägid sissesõidul jne –, võib saada kas miinuspunkte või siis plusspunkte, kui hüpe oli sooritatud puhtalt ja eriti hästi.

Programmi komponendid koosnevad sellistest osadest nagu skating skills – uisutamisoskused, transitions / linking footwork – üleminekud ühelt elemendilt teisele, siduvad sammud, performance ehk esitus, kava koreograafia ja lõpuks interpretation ehk kogu kava interpretatsioon.

Hinnete kokku arvutamisel ei lähe arvesse kõige kõrgem ja kõige madalam hinne. Ülejäänud hinded liidetakse kokku ja jagatakse kohtunike arvuga.

Tehnilised spetsialistid märgivad kõik sooritatud elemendid üles ja kontrollivad üle. Kogu esitus salvestatakse ja kui vaja, vaadatakse videokordusest üle.”

Üksiksõidu lühikava peab sisaldama kohustuslikke elemente: naiste üksiksõidus kahekordne axel, üks kolmekordne hüpe vabal valikul ja hüpete kombinatsioon, mis koosneb kas kahest kolmekordsest või kolmekordsest ja kahekordsest hüppest. Kombinatsioon kahest kolmekordsest hüppest on jõukohane väga vähestele.

“Sinul on ju see raske element olemas,” küsin.

“Jah, see on üks minu trumpe.”


Hüpete ABC
Kõige lihtsam on hüppeid eristada selle järgi, kuidas hüppele minnakse.

Axel’it hüppas esimest korda 1882. aastal norra iluuisutaja ja kiiruisutaja Axel Paulsen. Axel on ainuke hüpe, kus minnakse hüppele, vaadates ette, teistele kõigile minnakse tagurpidi sisse sõites. Seetõttu sisaldab see hüpe alati pool ringi rohkem kui teised hüpped, ta on siis kas kaks ja pool või kolm ja pool pööret õhus.

Axel algab vasakult jalalt ja maandutakse paremale jalale.

Toeloop’i leiutas 1920. aastal ameerika show-uisutaja Bruce Mapes, kuid hüpet tema nime järgi kutsuma ei hakatud. Kui axel’ile minnakse uisukaare pealt üles hüpates, siis toeloop’is tõugatakse end õhku uisusakiga vastu jääd lüües. Hüpe algab vasaku jala uisusakilt ning maandutakse paremale jalale.

Loop on hüpe, mida Euroopas kutsutakse ritt­berger’iks tema leiutaja, saksa iluuisutaja Werner Rittbergeri järgi. Mujal on kasutusel nimetus loop (ehk eesti keeles sõlm), sest sooritus meenutab sõlme. Loop algab uisukaarelt, hüpatakse paremalt jalalt. Ta on sarnane salchow’iga, aga salchow’ile minnakse vasakult jalalt. Selle hüppe tunneb veel ära selle järgi, et enne hüppele minekut uisutaja ristab hetkeks jalad.

Salchow’it hüppas esimest korda 1909. aastal rootsi iluuisutaja ­Ulrich Salchow. Salchow algab ka vasakult jalalt, aga sissesõit on uisukaarelt. Erinevus axel’iga on see, et axel’it hüpatakse otse ette, aga salchow’it valmistatakse ette tagurpidi sisse sõites.

Lutz’i looja on austria iluuisutaja Alois Lutz, kes hüppas seda esmakordselt 1913. aastal. Lutz sarnaneb flipiga, erinevus on aga see, et enne sõidetakse pikalt tagurpidi, valmistatakse hüpet ette ja tõugatakse ennast hüppele paremalt uisusakilt. Ja veel üks erinevus on see, et flippi hüpatakse uisu sisekandilt, aga lutz’i väliskandilt.

Flipi täpne päritolu on teadmata. Tema leiutaja on kas ameerika show-uisutajat Bruce Mapes või siis ameerika balletitantsija ja iluuisutaja ­Jackson Haines. Flip on sarnane toeloop’iga, ainult flipis minnakse hüppele paremalt uisusakilt, toeloop’ile vasakult.


Keda Glebova soovitab EMil tähelepanelikult jälgida?

■ Kaks väga head uisutajat on Itaaliast, eriti Carolina Kostner, kes on kahekordne Euroopa meister ja ka
maailmameistrivõistlustel pjedestaalil olnud.

■ Valentina Marchei ei ole veel palju võitnud, aga on sel hooajal väga hästi võistelnud.

■ Tugev on vene tüdruk Aljona Leonova, kes ainsana Euroopa iluuisutajatest sai Grand Prix’ võistlussarja finaali.

■ Medalipretendendid Soome uisutajad: eelmise aasta Euroopa meister Laura Lepistö, Kiira Korpi ja Susanna Pöykiö.

■ Pjedestaalil on olnud ka šveitslanna Sarah Meier ja
ungarlanna Julia Sebestyen, kes on 2004. aasta Euroopa meister.


Naiste üksiksõidu skoorid

■ Maailma rekord: Yu-Na Kim (Lõuna-Korea) 210,03

■ Võit viimasel EMil Helsingis: Laura Lepistö (Soome) 167,32

■ Eesti rekord: Jelena Glebova 148,71