Eesti riigipea esilekerkimine tähendab tunnustust nii talle kui Eestile. Seda ei maksa alahinnata, sest idapoolse Euroopa esindatus ELi tippametites on peaaegu olematu. Seda on tõdenud ka president ise.

Ilvese ja Vi?e-Freiberga äramärkimine osutas, et ida ja lääne vaheline vaimne müür mureneb kiiremini, kui julgeme loota. Rahvast, kelle riigipead nähakse võimaliku Euroopa liidrina, ei või ju pidada harimatuteks postkommunistlikeks metslasteks.

President Ilves võtab “uue” ja “va­na” Euroopa jaotuse kaotamist tõsiselt. Detsembris Varssavis esinedes nimetas ta piirkondliku ebavõrdsuse kadumist koguni Euroopa projekti õnnestumise künnisküsimuseks. Parafraseerides Jacques Chiraci – kes heitis “kasvatamatutele” idaeurooplastele seoses USA toetamisega 2003 Iraagi sõjas ette, et nad jätsid kasutamata hea võimaluse vaikida – märgib Ilves: “Lõpuks oleme me ju üsnagi hästikasvatatud täiskasvanud, kel pole mingit põhjust vaikida.”

Sametrevolutsiooni jälgedes

Lõppev aasta jääb meelde kriisiaastana, aga ka müüride murdumise juubeli­aastana. 1989. aasta murrang tõi ida-Euroopas poliitilise võimu juurde haritlasi – nähtus, mis on ajalooliselt tavatu ja paratamatult ajutine. Ilves esindabki haritlastest poliitikute kaduvat hõimkonda, mistõttu pole üllatav, et ta osales nähtavalt murrangu tähistamises Euroopas.

Berliini müüri murdumise 20. aastapäeva eel esines Ilves Brüsselis koos Ida-Euroopa ajaloo ühe tunnustatuima uurija Timothy Garton Ashiga, müüripidustuste eelõhtul Berliinis andis ta ­Václav Havelile üle ühe viiest Atlandi Nõukogu “Vabaduse väljakutse” autasust.

Havelile pühendatud tervituses kõneles president Võlulaterna teatrist kui vaimse vabaduse oaasist keset totali­taar­­set argielu, ülistas boheemlikku ­vaimu vabadust konformismi vastukaalu­na ja meenutas, et ehkki suur osa Ida-Eu­roo­past on vaba, on vabaduse puudumi­ne paljudele veel tõsiasi, mida varjatakse näiteks sõna “­demokraatia” ette asetatud ­epiteetidega nagu “suveräänne”.

Ilvese esinemised sisaldavad selgeid seisukohavõtte ja mõtteid, mis ärgitavad edasi mõtlema. Välispoliitika raskekaallasena ja intellektuaalina, kes isegi küber- või energiajulgeolekust rääkides tsiteerib ajaloolegende või kirjandusklassikuid, toob Ilves meelde filosoof Hannah Arendti maalitud pildi ideaalpoliitikust, kes pole ­funktsionäär, administraator ega türann, vaid isiksus, kelle avalik roll sisaldab midagi enamat kui lihtsalt ta tööde ja tegemiste summa.

Otsekohese demokraatia kaitsja ja autoritaarsuse kriitikuna torkab ­Ilves silma karjääripoliitika labürindis, kus pahatihti lämmatab pragmatism väärtusi ja kõned koosnevad ümaravõitu sõnadest. Pole siis ime, et “Eesti teravkeelset, Ameerikas haritud presidenti” (nagu Economist Ilvest kirjeldas) märgati Brüsselis ja mujal Euroopas.

Imagovõitlus kodumaal

Eestikeelses avalikkuses on parimat Ilvest – seda, kelle ­sõnavõttudes laieneb julgeolekuanalüüs sujuvalt elegantseks, sarkasmiga vürtsitatud filosoofiliseks ajastudiagnoosiks – vähem näha. Kõrvalseisjal on raske öelda, kas president ise soovib püsida kodus argisemates teemades või puudub Eesti ühiskonnas huvi tema tõlgenduste vastu maailma suurtest küsimustest, aga Ilvese parimate sõnavõttude laiem kajastus koduareenil tooks presidendi kodupublikuni tema võimete täiel kõrgusel ja parandaks siinse avaliku arutelu üldist taset.

Eesti meedia huvi presidendi ja tema lähikonna tegevuse vastu on paiguti kummaliselt suundunud. Kui Ilves kohtus USA presidendi ­Barack Obamaga tolle ametiaja hakul, teatas meedia sellest nii põgusalt, et kohtumine jäi uudiste tavatarbijatele märkamata. Kui ingliskeelne ­online-meedia spekuleeris Ilvese EL-presidentuuri teemal, rääkis eestikeelne online-meedia hoopis, mida esileedi Evelin Ilves toidupoodi külastades seljas kandis.

Selline tähelepanu jagunemine kõneleb meedia kolletumisest – “­kliki võimust”, nagu president hiireklikkide hulga tagaajamist kahemõtteliselt nimetas. Pidevas intriigide ja ärapanemiste jahis on “kommisõda” või esileedi saapamood meediaseksikamad teemad kui küberjulgeolek või eurokodanike võrdsus.

Iseenesest pole selles midagi kummalist, et seltskonnameedia sarmika esileedi tegemiste vastu huvi tunneb, täidab ju Michelle ­Obamagi lombitaguseid pildilehti. Eestis aga kipub meelelahutuslik meedia tõsisega segamini minema, mis mõjutab presidendi-institutsiooni tegevuse kajastust.

Vahel tundub, et Eesti ühiskond ei suuda otsustada, kas riigipea abikaasa tohib esindusülesannete kõrval olla omaette isiksus. Isegi vabariigi tuntuim feminist Barbi Pilvre kirjutas vähimagi iroonilise varjundita vajadusest esileedit “kontrollida” ja “korrale kutsuda” ning arutas, mida tal võib “lubada” teha – sellist keelepruuki võiks ­oodata Saudi šeikidelt.

Kodanikuühiskonna korravalvur

Presidendi kodumaises agendas on eesotsas masu, solidaarsus rasketel aegadel, põhiseadus ja kodanikuühiskond. Ilves täidab arvamusliidrina omamoodi demokraatia korravalvuri rolli – äsja meenutas ta oma taustaerakonna juhile Jüri Pihlile demokraatliku ­debati elementaarseid reegleid, samas vaimus pani ta rahvaesindajatele sügisesel Riigikogu avaistungil südamele põhiseaduse järgimise tähtsust.

Juunis lükkas Ilves tagasi “märuliseaduse” eelnõu. Ta osutas, et presidendi töö põhiseaduse kaitsjana pole lihtsalt templilöömine. Karistusseadus jätnuks uksed praokile võimu kuritarvitamise võimalusele. Kindlasti oleks aprillimässu järelkajades nii mõnigi tahtnud näha “kõva käega” juhti, kes põhiseaduses näpuga järge ajamise asemel aitaks kiirelt korda majja lüüa. Kuid just sellised ebaglamuursed otsused on need, mille najal noor ja habras demokraatia püsima jääb, kui jääb. Eestlaste teadvuses peaks 30ndate kogemus säilima valusa õpetusena.

Mida madalamale rahvaesindajad oma sõnades ja tegudes langevad, seda küünilisemalt suhtub rahvas kogu demokraatlikku süsteemi – ja majanduskriis väetab niigi soodsat pinnast populismi kasvuks.

Sisepoliitiline Ilves jääb meelde ka avalike arutelude käivitaja ja kodaniku­ühiskonna eestkostjana. Presidendi kärajatel, ümarlaudades ja koostöökogudes räägiti ühiskonna valuküsimustest, nagu usalduse puudumisest ja majanduse väljavaadetest. Sealjuures hoiab president madalat profiili: ta loob foorumeid, pürgimata määrata ära nende sisu.

See on küll demokraatlik lähenemine, kuid võib-olla jääb Ilves liigagi tagasihoidlikuks. Ehk pakuks just sellised üritused talle võimaluse tulla kodupubliku ees välja teemadega, millest rääkides ta hiilgab välismaal?

“Venemaa, Venemaa, Venemaa...”

Nii kirjeldas Soome välispoliitika ees seisvaid ülesandeid Soome kaitseminister Jyri ­Häkämies. Venemaa suunal jätkub peamurdmist ka eestlastel. Kuna Ilves on väljendanud üsna avameelselt oma kriitilist suhtumist Venemaa imperialistlikku hoiakusse, siis on see teema, mis paneb teda intervjueerivad välisreporterid kartlikult neelatama. Neile toob aga kergendust tõdemus, et Eesti ei soovigi Venega tüli norida.

Omamoodi kuulub Eesti väljakutsete hulka ka Põhjala. Tänavust Läänemere strateegia vastuvõtmist ELi makro­regionaalse programmina võib pidada Ilvese töövõiduks, sest tema pani omal ajal projektile aluse koos Soome praeguse välisministri Aleksander Stubbiga.

Et Ilvese Põhjala-visioon on sisukam kui küüniliselt parodeeritud fraas “mis pagana Baltikum”, nähti kevadel Turu ülikoolis, kus ta pidas väga hea loengu meie kultuuriajaloost, põhjamaise identiteedi loomisest – ka ­Soomes, mida veel sajandi eest peeti neljandaks Balti­maaks – ja rahvustundest, mille peale kortsutatakse kulmu ainult väikerahvaste puhul: “Kui me märkame suurte rahvuste jõhkrat šovinismi ja avalikult agressiivset natsionalismi, siis öeldakse meile, et meil tuleb seda mõista ja sellega arvestada.”

Et Venemaa soove tuleb mõista ja arvestada, kuuleme aeg-ajalt nii võõrsil kui kodus. Eesti väärtuspõhist välis­poliitikat, mida Ilves omamoodi kehastab, ei vaadata Venemaal hea pilguga. Kui mullu sai idasuhete proovikiviks Gruusia sõda, siis tänavu oli selleks Nord Streami gaasitoru. Ilves toetas Eesti valitsuse kriitilist liini ja juhtis tähelepanu toruprojekti ­vastuoludele ELi konkurentsiseadustega.

Pärast seda, kui Põhjamaad projekti heaks kiitsid, süüdistati Eesti juhte nii toru ülepolitiseerimises kui liiga vähestes pingutustes sellele vastu seista. Toru politiseerimist aga võib tõlgendada mitmeti. On ju selle keskkonnamõjudest raske ausalt rääkida, kui toru vajalikkus on poliitiliselt ära otsustatud. Nüüd muretseb Riigikogu gaasitoru keskkonnamõjude pärast, kuid näiteks Soomes, kus see pidi olema keskkonnaküsimus, on arutelu sel teemal vaikselt sumbunud.

Naabrisuhted idaga jäävad probleemiks niikaua, kuni Venemaa pole oma ajaloole ausalt näkku vaadanud ega õigusriigi aluseid jalule seadnud. Kui siiralt sõbralikud suhted on välistatud, jääb oluliseks vaidlusküsimuseks, kui järeleandlik peaks meie lähenemine olema majandussuhete hõlbustamiseks. Vahe Soome lahe kallastel on märgatav. Soome president Tarja Halonen kohtus idanaabrist kolleegiga sel aastal kolm korda, Eesti ja Vene riigipead omavahel ei kordagi.

Ometi eksivad need, kes arvavad, et probleemid kaoks, kui Eesti inimõigus- ja välispoliitilistes küsimustes Soome kombel vaikiks. Eesti ja Soome idasuhte erinevuse taustad on keerulisemad kui isikute valmidus läbirääkimisteks. Suhete parandamise võimalikkusest rääkides tõdeb Ilves, et tango tantsimiseks vajatakse kaht partnerit. Idast sõbrakätt naljalt ei ulatata.

President Dmitri Medvedev teatas hiljutisel meediafoorumil, et ta usub heade suhete võimalusse Baltimaadega. Kuid ta asetas suhete normaliseerumise tingimuseks, et me ei tohi “ajalugu ümber kirjutada”. See tähendab, et suhete paranemist pole loota, kui Baltimaad ei eita omaenda okupatsiooni. Niikaua kui Venemaa sellest imperialistlikust hoiakust ei tagane, pole suhete jahedusse suurt muutust loota ning mõttetu on süüdistada olukorras Eesti juhte.

Inimõiguste kaitsja

Sergei Kovalev, kes inimõigusorganisatsiooni Memorial nimel võttis ­vastu tänavuse Sahharovi mõttevabaduse auhinna, kurtis eurooplaste vähese huvi üle inimõiguste olukorra vastu tema kodu­maal: “Kahjuks esitab Euroopa Vene­maale demokraatia ja inimõiguste osas soovitusi üha harvemini, eelistades vahel neid asju üldse mitte mainida.”

Ühena vähestest Euroopa tipp-poliitikutest pööras sellele tähelepanu Ilves. Maikuises Raadio Vaba Euroopa intervjuus pani ta kuulajatele südamele jälgida, mis autoritaarsetes režiimides toimub, ning mõelda järele, milliseid tehinguid nendega teha ja millistel tingimustel. Eesti riigipea tõdes, et “inimõigustest ja sõnavabadusest rääkimist peetakse kuidagi iganenud või kohatuks teemaks”.

Ilves on analüüsinud külma sõja järgset maailma oma kõnedes mitmel pool Euroopas – Münchenis, Berliinis, Prahas, St. Gallenis, Varssavis. Üks ta keskseid sõnumeid on, et pärast kommunismi kokkuvarisemist konkureerib vaba maailmaga ideoloogilise totalitarismi asemel autoritaarne kapitalism, kus inimõiguste rikkumine võib olla endisestki jõhkram ja häbematumalt avalik. “Kui kommunismil oli ­ideoloogiana vaja tekitada illusioon seaduslikkusest, siis mitteideoloogilisel autoritaarsel võimul see vajadus puudub,” tõdes president maikuus Prahas.

Euroopa kõnepruuki ilmunud terminid “berlusconism” ja “schröderism” viitavad ilmingule, kus ebademokraatlik võim imbub ärihuvide kaudu demokraatlike riikide poliitikasse.

Piiride avanemine toob Ilvese sõnul kaasa “jõuka, korrumpeerunud ja kleptokraatliku autoritaarsuse vaba liikumise”, mis võimaldab autoritaarsetel võimuritel mõjutada Lääne poliitikat Lääne enda reegleid ja institutsioone ära kasutades. Sellise, äri ja poliitika segunemisega kaasneva hiiliva korruptsiooni eest tuleks Ilvese meelest õigusriiki ja sõnavabadust aktiivselt kaitsta.

See jutt ei ole pragmaatilisemalt meelestatud ringkondadele läänes alati meeltmööda. Ka Eestis on neid, kes suhtuvad põlglikult peenutsemisse väärtuste teemal, kui see tundub ohustavat ärihuve. Miks ajavad Eesti liidrid taga mingeid väärtusi, kui Soomes isegi ei arutatud, kas endise peaministri Paavo Lippose roll Nord Streami konsultandina mõjutas tema sobivust ELi eesotsa?

Ometi pole Soome pragmatism kaotanud puutolle ega rekkajärjekordi. Konverentsil “Eesti pärast eurot” meenutas Ilvesega vesteldes ajakirjanik Edward Lucas, et ka Läti ega Moldova suurem kompromissivalmidus pole toonud neile Eestiga võrreldes suuremat majanduslikku edu.

Ilvese üleskutse mõelda järele, mis on müüdav ja milliseid väärtusi tuleks lühinägeliku kasulootuse eest kaitsta, on sõnum, millest loodaks ja ootaks enam arutelu ka koduses meedias. Väikeriigi seisukohalt pole demokraatia ja solidaarsuse kaitsmine snobistlik analüütiline harrastus: iga väikeriigi olemasolu sõltub paratamatult suuremate solidaarsusest.

President, mitte tsaar

Ilves on riigimees, kes ei karda arvustada idanaabri mõjupiirkonnapoliitikat, pilgata lääne-eurooplaste ülbust oma idapoolsete kolleegide vastu või võtta tagasi Eesti riiklikku aumärki seda rüvetanud importnatsilt. Tundliku demokraatliku närviga president võõrastab nii umbset kolkanatsionalismi, küünilist kaubitsemist õigusriigi alusväärtustega kui ka massidele apelleerivat populismi. See tähendab, et kõigile ta ei saagi meeldida.

Osa eestlasi ootab presidendist Suurt Isa, kõikjal ja kõigest nõu andmas. Ilves ei ole selline rahva isa: ta on president, mitte tsaar. Ja isegi kui raskel ajal rahva igatsus hea tsaari järele kasvab, on siinkirjutaja veendunud, et Eesti vajab rohkem juhti, kes aitab demokraatial kanda kinnitada ja tugevdada meie majanduslikku ja vaimset positsiooni läänemaailma osana. Öeldakse, et iga rahvas väärib oma liidreid. Eestlased saavad oma presidendi kombel nõuda ja luua endale kohta Euroopas – mitte uus- ega idaeurooplastena, vaid tavaliste eurooplastena, inimestena inimeste hulgas.