Kui ma esmaspäeva hommikul Dublini kohtumajas saali nr 11 ukse taha jõudsin, leidsin eest tühjuse. Polnud kedagi ega midagi. Kõigi teiste saalide uste kõrval rippusid selle päeva kohtualuste nimekirjad.

Guinnessi õlletehase lähedal asuva kriminaalkohtu ümmargune hoone on suur ja uhke nagu ooperiteater. Mõtlesin, et pean neljal korrusel kõik uksetagused läbi käima. Võib-olla toimub istung mõnes teises saalis?

Koridori ilmunud naisametnik tegi mulle asja selgeks. „See on kõrgema turvalisusega kohtusaal,“ viitas ta ainult selle ukse juures seisvatele toigastele. Need osutusid turvaväravateks, nagu lennujaamas.

Peagi saabusid sinises vormis mees- ja naispolitseinik. Nad seadsid üles oma erivarustuse, mis koosnes mitmest sinisest plastkarbist ja pruunide, täissoditud ümbrikute kuhjast.

DUBLINI KRIMINAALKOHUS: Hoone meenutab pigem uhket kontserdimaja.

Turvaväravate juurde hakkas vaikselt rahvast kogunema. Kõik tõsised iiri näod, nii mehed kui naised. Ilmselt tulid nad kaasa elama mõnele omakandimehele, kelle istung pidi järgnema Arakale.

Politseinikud alustasid turvakontrolli. Meespolitseinik tõmbas kätte sinised kindad ja kobas mind õlgadest kingadeni läbi. „Siin taskus on kindad? Ja siin müts?“ küsis ta lukuga suletud taskuteni jõudes. Kuna kohtus polnud garderoobi, polnud talvejopet jätta mujale kui selga.

Nagu kõik teised, pidin loovutama oma mobiiltelefoni. Naispolitseinik pistis selle pruuni ümbrikusse ja kirjutas peale minu nime. Ümbrikut oli korduvalt kasutatud, selle esikülg oli mahakriipsutatud nimesid täis. Mobiiliga täidetud ümbrik leidis koha sinises plastkarbis. Kogu protseduur oli professionaalne ja sõbralik.

Kohtusaalis ootas ees inglise krimisarjadest tuttav atmosfäär. Pruuni mööbliga ruum oli avar ja valgusrikas. Tallinnas Liivalaia tänava kohtumaja umbsetes saalides töötavad kohtunikud tunneks oma Iiri kolleegide vastu kadedust.

Saalis viibis umbes nelikümmend inimest. Keda ei olnud, olid Arakas ja kohtunik.

„All rise!“ kõlas järsku tugev mehehääl, mille omanik marssis seinal rippuva harfiga Iiri vapi alla ja võttis istet. Istusid ka kõik saalisviibijad, kes hääle peale olid püsti karanud.

Kell 10.42 toodi eraldi uksest saali Arakas, kes seadis end sisse publikust läbipaistva turvaklaasiga eraldatud nurgas. Tema pikad hallid juuksed olid kammitud üle pea selja taha, külje pealt vaadates meenutas ta elus palju näinud indiaanlast. Seljas kandis Arakas tumedat jopet, mis oli eest lahti, alt paistis hall särk või pusa. Ta vaatas saalis ringi ja märkas siis saali kõige tagumises, pealtvaatajatele ette nähtud reas mind.

Me pilgud kohtusid ja Arakas andis rõõmsa muigega märku, et tundis mu ära. Viimati Tallinnas kokku saades käisime koos läbi tee, mida mööda ta 1979 tollal Stenbocki majas asunud Kalinini rajooni rahvakohtust põgenes.

Pärast istusime Toompeal kohvikus ja rääkisime Ekspressi artikli jaoks tema elust. „Kas sa elad jätkuvalt ohtlikku elu?“ küsisin.

„Natuke võib-olla jah,“ vastas Arakas. See oli üle kahe aasta tagasi.

Mullu aprillis võttis Iiri politsei ta Dublinis kinni. Kõik suuremad Iiri ajalehed teatasid väidetava eestlasest palgamõrvari tabamisest. Esimestes artiklites tituleeriti teda rahvusvaheliselt tagaotsitavaks, sõjaväe eriüksuse tippkoolitusega veteraniks, mida ta ei ole.

Mul pole õrna aimugi, mis asju Arakas Iirimaal ajas. Selle nädala algul Dublinis viibides tabasin end mõttelt, et Iiri ajalehtede pajatatud lood meenutavad üht mu lapsepõlve lemmikraamatut „Torupill, haldjad ja hiiglased“. Iiri rahvajutte sisaldavas kogumikus olid hoopis teistsugused tegelased ja süžeed kui Eesti muinasjuttudes. Nagu lugu kolmest hiiglasest, kes lasid endale sülelapsest pirukat valmistada ja hoidsid keldris laipu tulel küpsetamiseks.

Ma ei tea, kas Arakas ka seda raamatut luges. Kui see 1978 ilmus, üritas ta paadiga Nõukogude Liidust põgeneda, seejärel röövis Kadriorus miilitsa lasketiirust relvi, jäi vahele, põgenes kohtust, saadi 87 päeva hiljem uuesti kätte ja saadeti 15 aastaks Venemaale vangi. Välis-Eesti ajalehed ja BBC rääkisid tema poolt Eesti kompartei juhile Karl Vainole tehtud atentaatidest, mida tegelikult ei toimunud. Nii sai Arakast oma põlvkonnale elav legend.

Iirimaal on Arakas sattunud reaalajas toimuvasse verisesse reality show’sse. Ajalehed trükivad üksteise võidu uudiseid kahe suure suguvõsa, Kinahanide ja Hutchide vastastikustest tapatalgutest. Sündmustik ja tegelased oleks võetud nagu iidsetest keldi muistenditest ja ajamasinaga meie aega toodud.

"ERIÜKSUSLANE EESTIST": Kohalik press ootab Dublini ringkonnakohtu ees Imre Araka saabumist. Foto tehtud möödunud aasta alguses. Foto: Daily Mirror

Kinahanid ja Hutchid olid sõbrad, kes teineteist ei seganud. Ühed kauplesid uimastitega, teised röövisid raha vedavaid inkassaatoreid. Mõne aasta eest jooksis nende vahelt läbi must kass, keegi tegi mingi vea ja vabandusest hoolimata löödi ta Hispaanias maha. See käivitas vendeta, kus mõrtsuka kuul ähvardab isegi suguvõsa kriminaalsest tegevusest eemalolevaid liikmeid. Need õnnetud on sunnitud ennast varjama ning tavalisse ellu naasmine on nende jaoks nähtavas tulevikus välistatud. Võitlus ei käi territooriumi ja tulude, vaid elu ja au pärast.

Kinahanid on rahvusvaheliselt ülikõvad tegijad, küll erialal, mida ühiskond lugupidavalt ei tunnusta – nimelt narkoäris. Nad on ehe näide läbi ajaloo virelenud ja alles Euroopa Liidu ajal haljale oksale jõudnud iirlaste läbilöögivõimest. Kartelli äri väärtust hinnatakse miljardile eurole.

Igas korralikus Dublini raamatupoes on riiulijagu Inglise seltskonnaajakirju, mille esikaasi kaunistavad Briti printside naised ja mõrsjad, nende kleidid, pulmad ja lapseootel kõhud.

95 aasta eest Inglismaa küljest lahti rabelenud ja vabariigi loonud iirlastel sellist aadlit ei ole. See-eest täidavad Iiri lehti pildid Kinahanidest ja Hutchidest, peaaegu kõigil on oma hüüdnimed. Neist on kogu aeg midagi kirjutada. Iiri kollasele ajakirjandusele on nad õnnistus, nentis minuga rääkinud kohaliku meedia asjatundja.

Pühapäevase The Irish Sun on Sunday esikülg andis teada, et nüüd on Kinahanidele kuulutanud sõja ka USA föderaalne juurdlusbüroo FBI ja narkovastase võitluse agentuur DEA. Dubaist oma äri juhtiva kartelli jalgealune tahetakse kütta tuliseks. Juba spekuleeritakse nende kolimisest Lõuna-Ameerikasse või Lõuna-Aafrikasse.

Mis saaks olla ühiskonnale ja võimule vastu hakkavale iiri mässajale veel suurem tunnustus kui see, et temaga tegeleb FBI isiklikult? Oleks nagu tõeliselt karm keldi muistend võitlusest üleloomulike jõududega.

59aastane eesti mees Imre Arakas esineb Iiri politsei meelest selles pöörases loos ühe tegelasena. Peale ajalehtede on ta jõudnud ka raamatu „The Cartel. The Shocking Story of the Kinahan Crime Cartel“ äsja ilmunud täiendatud väljaandesse. Tuntud kirjastuse Penguin Books avaldatud teose kaanel ilutseb kiri „The No.1 Bestseller“. Arakale on antud raamatus ruumi rohkem kui lehekülje jagu.

LÕBUMÄE:  Mountjoy vangla, mis töötab 1850. aastast. Kuninganna Victoria ajal hoiti seal sunnitöölisi, kes ootasid väljasaatmist Austraaliasse.

­Esmaspäevasel kohtuistungil ei küsitud Arakalt midagi. Kohtunik kuulutas välja, et annab ­kohtualusele neliteist päeva oma alibit kinnitava tunnistaja esitamiseks. Samuti määrati süüdistuse sisulise arutelu aeg.

Protsess Araka üle algab Dublini erikriminaalkohtus jaanuaris 2019. Nagu ajakirjanikud pärast oletasid, kestavad istungid kolm-neli nädalat järjest. Nad olid veendunud, et siis kohtus toimuv pälvib Iirimaal veel suurt tähelepanu.

Viie minutiga sai esmaspäevane istung läbi. Arakas tõusis püsti. Enne ukse taha kadumist jõudis ta turva­klaasi tagant korraks käega lehvitada.