In America We Trust - kuidas saime maailma võimsaimaks sõjaliseks riigiks
Võib-olla pole lugejani see fakt veel jõudnud, aga mõne nädala pärast muutub Eesti sõjaliselt üheks maailma võimsamaks riigiks. Tõsi küll, seda vaid pooleks aastaks ning vaid ühes geograafilises punktis - Afganistanis. Ent ometigi! Afganistan on NATO proovikiviks kuulutatud, see on Ühendriikide praeguse presidendi "hoidku-jumal-selle-eest-aga-võibolla-tema-isiklik-Vietnam". Vapper Eesti tõttab appi, vallerii...!
Absoluutarvudes Eesti kontingent suuremate riikidega muidugi ei võistle. Kuid suhtarvult panustame me oma rahvaarvu arvestades kõige enam. Kuidas see niimoodi juhtus, on suur mõistatus.
Kõige aluseks on riikogu otsus 10. juunist 2009, kui meie parlament andis 61 poolthäälega õnnistuse saata Afganistani seal juba teenivale ligi 150 kaitseväelasele lisaks veel kuni 140 Eesti sõdurit.
Seaduse eelnõule on lisatud seletuskiri, mille sisu ei tule välispoliitikast huvituvale inimesele suure üllatusena. Afganistanis toimuvad 20. augustil presidendi- ja provintsivalimised ning nende ohutuse tagamiseks on vaja riiki saata täiendavaid vägesid.
Eelmise aasta detsembris toimus NATO välisministrite kohtumine, kus see kokku lepiti.
Obama viis sammast
Mida me veel teame? Märtsi lõpus kuulutas Ameerika president Barack Obama välja uue Afganistani strateegia. Nagu lubatud. Jaanuari alguses ametisse pühitsemise järel võttis ta endale kuuskümmend päeva aega probleemiga tutvumiseks. Süvenemise tulemuseks oli nn viie samba plaan (ing k Five-Pillar AfPak Plan), millele Euroopas reageeriti üpris entusiastlikult.
Viis sammast on järgmised: 1) Ameerika vägede kahekordistamine Afganistanis, 2) Afganistani sõdurite ja politsenike väljaõppe intensiivistamine, 3) tsiviilse ülesehitustöö tugevdamine, 4) sõjategevuse kandmine Pakistani territooriumile, 5) vastasleerist võimalike läbirääkimispartnerite leidmine.
Viimane punkt on see, mis saadud Iraagi kogemusest. Taliban ei ole ühtne nähtus. Seal on erinevate ambitsioonidega liidreid ja grupeeringuid, kelle hulgast tuleb otsida mõõdukamaid.
Demokraatiat või kodanikuühiskonda või naiste õiguste eest võitlemist uues lähenemises ei mainita. Mis on samuti tuletatav viiendast sambast - puštu pealikuga pole võimalik arutada küsimust, mitmel tüdrukul-neiul ta lubab oma territooriumil asuvas koolis õppima asuda; puštu pealikuga on võimalik rääkida ainult selle üle, et kuidas ja millistel tingimustel ta hoiab oma ala radikaalsetest püssimeestest puhtana.
Eesti välisminister Urmas Paet üllitas 22. mail artikli "Afganistan: neli põhjust jääda", kus esimese põhjusena seisab lause: "Ükski vaba ühiskond ei saa tänases maailmas taluda seda, et kui mõnes riigis puuduvad naistel igasugused õigused...". See oli selleks hetkeks juba anakronistlik väide - Washingtonist puhuvate tuulte järgi ei pea enam sellist juttu rääkima.
Härrased, meil on õues Realpolitik, aga mitte mingi demokraatlik tilu-lilu!
Aga nüüd sellest, mida me ei tea.
Saksa ajaleht Die Zeit uuris märtsi lõpus Saksamaa ja Prantsusmaa saadikutelt Washingtonis, kas Obama administratsioon survestab Euroopa riike saatma Afganistani kriisipiirkonda täiendavaid vägesid. Mäletatavasti oli see kevadel (Lääne-) Euroopas suureks arutlusteemaks.
Die Zeiti kohaselt vastasid mõlemad saadikud sellele küsimusele eitavalt - Ameerika administratsioon ei survesta ked agi. Küll aga rääkisid Ühendriikide eksperdid, et kui Euroopa riigid ei panusta lisajõududega, siis muutub Afganistanis toimuv NATO-missioonist USA-missiooniks. Mis ei oleks soovitav.
Meeldimise poliitika
Edasi tulevad juba spekulatsioonid. Eesti peaminister Andrus Ansip peab Ameerikast väga lugu. Sellest riigist peab lugu kogu Reformierakond. On alust arvata, et Ameerikast peab lugu ka meie president. Kõik märgid näitavad, et Ameerikat hindab ka meie saadik NATO juures.
Hoomatav on ka meie kaitseministeeriumi juhtivametnike Ameerika-sõbralikkus.
Iraagi missiooni enneagne lõppemine (siin keeras meile käru Iraagi parlament), kus me olime valmis koos ameeriklastega lõpuni minema, jättis meie Ameerika-sõprade südamesse ja hinge haigutava tühiku. Afganistanis Helmandi provintsis tegutseda koos brittidega on muidugi tore, ent koos ameeriklastega oleks seda teha mitu korda vahvam. Ikkagi ameeriklased, you know...
Õnneks otsustasid amid saata Helmandisse oma jalaväebrigaadi. Presidendivalimiste puhul.
Ameeriklased võtavad oma vastutusalaks Helmandi lõunapoolse kolmandiku, ehk siis selle ala, mis on vastu Pakistani piiri. Kui me oletame, et ameeriklaste kavatsus on teha piir "vettpidavaks" nii, et sealt ükski relvastatud roju ei tuleks Afganistani valimisi segama, siis me oleme tõele lähedal. Eesti kompanii hakkab seda tõrjet tegema Ameerika brigaadi koosseisus.
Mobiilise üksusena.
Helmand on maailma suurim oopiumitootja, Helmand on Afganistani rahutuim provints. Riik, kes aitab ameeriklastel muuta Helmandi piir vettpidavaks, saab kõvasti "reiti" ja isegi "feimi". Selle riigi peaministril on ameeriklastega kohtudes selg väga sirge. Selle riigi NATO saadikul on järgmised pool aastat small talk'i käigus nagu muuseas hea poetada "te ikka teate, et Eesti panustab Afganistanis kõige enam...?". Ja Eesti sõdurid on tõesti head, olgu meenutatud.
See on ilmselt põhjus, miks me saadame Afganistani terve kompanii. Oleks need mingid britid või kanadalased, kellega koos midagi teha, siis piisaks ehk rühmastki.
See kõik on oletus. Riigikogu kaitsekomisjoni esimees Mati Raidma (reform) suutis 10. juunil oma kolleegide ees seistes kanglaslikult mitte vastatata järelepärimistele, et miks ikkagi terve kompanii aga mitte rühm ja kes võttis vastu sellise otsuse ja miks ta selle vastu võttis.
M nagu "missioon"
Oletame korraks, et talibite juhi Mulla Omari ähvardus korraldada ameeriklastele verine aasta pole niisama suurustamine. Oletame korraks, et Eesti sõdurid hakkavad kandma tuntavaid kaotusi. Hoidku selle eest, aga Afganistanis on sõda ja mida rohkem meie sõdureid seal on, seda suurem on tõenäosus. Kellest tehakse patuoinas? Tõenäoliselt kaitseministrist. Oma osa saab ka kaitseväe peastaap.
Aga need mehed, kes on "feimi" ja "reiti" peal väljas ning kes riputavad endale mõttes rinda medaleid "Helmand 2009", need pääsevad puhtalt. Nad on teflonmehed.
Muidugi me loodame väga, et Afganistanis läheb suhteliselt valutult. Ja kõik eelnev on spekulatsioon.
Ent üks asi on kindel - hoolimata veel mõne aasta tagustest kinnitustest on meie riigikaitseline kontseptsioon üha enam missioonikeskne. Meie käime missioonidel kusagil seitsme maa ja mere taga ning ootame omakorda, et kunagi tuleb keegi vastutasuks missioonile meie juurde. See keegi on Ameerika Ühendriigid.
In America we trust!
