In memoriam - Sepa baar
Rumal on see supiköögiuudise vormistanud Postimehe ajakirjanik, kes ütles, et Sepa baar sai kuulsaks pärast seda, kui seal napsutas ja räuskas kurikuulus keskerakondlasest võsareporter Peeter Võsa. Sepa baar, hea sõber, oli kuulus ammu enne seda, kui maailm kuulis midagi Võsa Petsi nimelisest telefenomenist. Ammu enne.
1987. aasta sügisõhtul, veidi varem, kui Kopli koolis pidi algama rock'n'rolli pidu, tahtis üks venkude gäng mul Sepa baari ees nina peast keerata. Ega ma tea, kas juba siis ses hoones asus baar või mitte. Sees ei käinud. Põhiline, et pääsesin, sest head koolivennad-rokimehed tulid appi. See oli imelisel kombel viimane kord, kui ses kandis vägivalla nägu nägin.
90.ndatel, mil ise pikemalt Koplis elasin ja sageli Sepa baaris peatusin, ma peksa ei saanud, kuigi hoiatati ja manitseti, sest kohal olla ses mõttes halb kuulsus.
Minu mälus oli Sepa baar mõnus ja taskukohane võimalus kogeda omamoodi eksootikat. Selliseid kohti polnud ega ole Tallinnas palju, kus nii kerge vaevaga oleks saanud end tunda justkui Tambovi jaamapuhvetis. Vast Merihunt Paljasaarel evis sarnast lõhna ja aurat. Ka õllekas Sitsi mäel ja endine Kalinka baar, Kopli ja Sõle tänava nurgal hoidsid tublit taset. Ent Sepa baar oli neist siiski üle.
Seljanka ei olnud seal linna parim. Kaugeltki mitte. Ent neil kordadel, kui olin pikemalt nn liinides konnanud, sealsete möödunud sajandi alguse töölisbarakkide hingeõhku välja hinganud, kole-kenade puitmajade vahel uidanud ning suures osas alkoholist tumedate liinielanike hinge piilunud, oli see Sepa baari soe seljanka siiski hea. Üllatavalt hea.
Ka hilistel öötundidel, mil ühest liinides asuvast ööpäevases baaris manitseti mind jumalakeeli lahkuma, sest vormis politseinikud võtsid seal koos paari kõõluselise kriminaaliga viina ning õhus aimdus hirmsa roima lõhna, oli Sepa baaris rahulik. Mäletan hästi neid öid, mil võtsime hea sõbraga heeringa-leivad ja kerged viinad ning filosofeerisime. Magus slaaviestraad mängis taustal ning õnnetu mirrorball moodustas ruumi hulga liikuvaid täppe.
Eesti Vabariik külastas Sepa baari üsna harva. Ilmselt istus seal kusagil seltskond Balti laevaremonditehase heapalgalisi keevitajaid. Mõnes teises nurgas imes suitsu väsinud prostituut, kes kunagi võis ju olla kenam naine. Ootas, mil ta sutenöör, kes üldiselt Kopli vahel lühemaid taksootsi tegi, tooks kohale mõne tööotsa. Nii näis see tandem töötavat.
Sepa baar, kuigi temast räägiti tihtipeale hirmulugusid, oli siiski üks tore koht. Sel ajal kui kesklinnas joodi 35 kroonist õlut, maksis vana hea Saku hele seal poole vähem.
Ma väidan, et Sepa baaris oli rohkelt päriselu, millest lehed ei kirjutanud (va juhtum, kui seal käis kuulus Peeter Võsa) ja võim ei teadnud.
Ta väärinuks mõnd särtsakat dok-filmi samavõrd kui Valli baar.
Nüüd on pidu läbi. Sepa baaris asub supiköök. Varsti on meil kõikjal supiköök. Aga supiköögis pole öösiti võimalik filosofeerida.
„Monument allakäigule," ütleksin nagu Mart Kalm, kuigi tema rääkis muidugi hoopis teisest asjast.
Loe lisaks: Õlleralli Tallinnas (Raul Ranne, Eesti Ekpress, 08.06.2004)
