Autor: Tiina Joosu

Kui tihti kohtute ja millest räägite?

Henrik: Telefonis räägime peaaegu iga päev. Eks ma ikka küsin temalt nõu. Mõnikord võib nädal vahele jääda, et me ei näe, aga üldiselt ikka iga nädal. Me elame üksteisest 15 minuti jalutamise kaugusel.

Gunnar: Me kohtume ja arutame teatud teemasid. Ta küsib, mida isa arvab, aga lõpliku otsuse peab ikkagi tema tegema. Aga seda ma tahan küll öelda, et rahvaga tuleks rohkem arvestada, ja seda ma ei poolda, et suured objektid, raudtee ja elektrijaamad, jagatakse võõrastele. Need peaksid kuuluma riigile.

Miks ei jätkanud Henrik isa tööd?

H: Ma oleksin alati jäänud Hololei pojaks ja teda spordikommentaatorina ületada oleks suhteliselt võimatu. Ma oleksin kindlasti läinud ajakirjandust õppima, kui seda oleks saanud teha Tallinnas. Tartusse ma ei tahtnud minna. Ja ainuke, mis Tallinnas oli minu meelest õppimist väärt, oli majandus.

G: Ma ei kahetse, et Henrik spordiajakirjanikuks ei saanud. Tal oli küll suur huvi spordi vastu. Väiksena ikka ütles, et lähme, teeme koos sporti. Siis me tegime maadlust ja suvilasse panime korvpalliväljaku püsti ja seal käis suvi läbi naabripoistega jõukatsumine. Kooli ajal mängis ta korvpalli, tegi kergejõustikku, käis kooli eest võistlemas. Kui ma käisin ringrajasõite kommenteerimas, siis oli Henrik mul kaasas. Istus mu kõrval ja aitas arvet pidada. Ta oli kõvasti abiks, sest ta oli väga täpne. Teiselt pool jällegi olen ma lõpetanud Tallinna tehnikaülikooli nagu Henrik, kuigi olen eluaeg spordis töötanud.

Kuidas isa teid mõjutas?

H: Isa mõju on olnud väga suur. Eelkõige huvi spordi vastu ja eriti spordi jälgimise vastu. Lapsepõlves tähendas see mõttetut väravate ja tulemuste üleskirjutamist sajandiksekundite täpsusega igasugustelt võistlustelt. Mul on kümneid kaustikuid, mis seisavad kuskil tolmukorra all ja mis on spordivõistluste tulemusi täis.

Isa käis tõesti palju ringi, aga kui ta kodus oli, olime kogu aeg koos. Me oleme siiani väga lähedased. Teine inimene, kes mind lapsena palju mõjutas, oli mu vanatädi - temalt olen ma palju õppinud. Laias laastus huvi maailma asjade vastu.

G: Minu isa oli metsateadlane. Tülisid meie perekonnas ei olnud, olime väga lähedased. Aga 1941. aastal ta arreteeriti NKVD poolt ja lasti maha. Ma olin siis ainult 14 aastat vana. Eks tal jäi mulle palju rääkimata-õpetamata, aga ega isa saagi kõike õpetada, midagi peab ka elult õppima. Siis 1948. aastal arreteeriti mu ema, sai 25+5 ja viidi Siberisse. Mina jäin Eestisse ja see oli väga raske aeg. Tuli isegi metsas redus olla.

Esimesed muljed majandusministri ametist?

H: Esmaspäeval andsin ametivande ja see oli kolmapäeva õhtul, kui ma kell 19 läksin tagasi ministeeriumisse. "Kuhu teie nii hilja lähete," käratas tusane valvur. Läksin siis, terekäsi ees, ja tutvustasin, et mina olen majandusminister. Tädi värvus juuksejuurteni punaseks. Samasugune naljakas lugu oli teede- ja sideministeeriumis, kus turvamees küsis, kas ma lähen ministri juurde töö pärast või isiklikes asjus.

G: Ma soovitasin tal kõvasti järele mõelda, enne kui ministriks saab, ja arvestada, et majandusministeeriumil ei ole praegu head mainet ja olukord seal on raske. Põhimõtteliselt andsin talle vabad käed, tehku nii, nagu õigeks peab.

On teil hüüdnimesid?

H: Eelmise nädala Kranaat näitas, et olen nagu kaks tilka vett kopraonuga. Ega nad väga mööda ei pannud, sest kopraonul on sellised natuke ettepoole ulatuvad valged säravad hambad nagu minul. Koolis on mind kutsutud Jänkuks või siis Hainz või Holokas.

G: Gunn põhiliselt ja Hollu või Holl.

Kes on iidolid või eeskujud?

H: Neid, kellelt õppida, on palju. Kas või mitte just väga särava inimesena tuntud, aga väga osav ja andekas poliitik Paavo Lipponen. Tõsta Soome Euroopa perifeeria staatusest Euroopa keskel olevaks riigiks, kellega arvestatakse! Hoida kaks valimisperioodi koos valitsust, mis koosneb kommunistidest kuni konservatiivideni välja!

G: Igaüks peab ise olema endale iidol. Mis seal teistest.

Nali, mis alati töötab?

H: Standardnalja ei ole, mis alati töötaks. Aga ühe ingliskeelse ma räägin. Riiki siseneb kodanik. Migratsiooniametnik võtab ankeedi ja näeb, et sinna on jäänud märkimata kodaniku sugu. Kodanik on pikkade juustega, ametnik ei näe ka hästi ja küsib laisalt: "Sex?" Mõeldes selle all sugu. Mille peale kodanik elavneb ja vastab: "At any time" (igal ajal). Selle peale mühatab migratsiooniametnik: "Male or female?" (mees või naine?) "It does not matter" (vahet pole), vastab kodanik.

G: Minul lemmiknalja ei ole.

Millised raamatud ja filmid on mõjutanud?

H: Raamatutest on mõjutanud "Kuristik rukkis" ja "Shvejk" - künism ja reaalne elu. Mulle meeldivad õudselt loomad ja lapsepõlves jätsid mulle sügava mulje Dr Doolittle'i lood.

Filme ma ei viitsi väga vaadata. Omal ajal meeldis mulle väga Chariots of Fire (Tulevankrid) kahest tippjooksjast, Eric Liddellist ja Harold Abrahamsist, kes mõlemad võitsid kulla 1924. aasta Pariisi olümpiamängudel. Aga teist korda ma seda üle ei vaataks.

G: Otseselt lemmikuid ei ole. Aga meeldivad ajalooteemalised raamatud ja tõsielul põhinevad filmid või dokumentaalfilmid. Näiteks Teisest maailmasõjast, mida pragu päris palju televiisorist näidatakse.

Milline oli lapsepõlveunistus?

H: Saada hokimängijaks. Eriti meeldis Kanada jäähokimeeskond, kelle poolt ma alati olin ja kelle nimesid tean siiani. Ma mäletan, et esimeses klassis, kui pidi joonistama, kelleks tahad saada, mu pinginaaber joonistas bussijuhi ja mina jäähokimängija.

G: Mis sa seal unistasid. Oli sõda, isa oli tapetud. Pidin vaatama, kuidas ära elada ja õppida, et mitte Siberisse või vangi sattuda. Mul on hea meel, et mulle ei tehtud takistusi, et sai Tallinnas kooli ja instituudi ära lõpetada. Ankeet oli ju must.

Elu eredaim hetk?

H: Tütre sünd.

G: Positiivset on palju. Esimest korda lasti mind kapriiki 1964 Innsbrucki talimängudele. Eesti Raadio omaaegne juht Endel Jaanimäe ütles enne: "Vaata, et sa ära ei hüppa, mul on naine ja kaks last kodus." Aitasin seal vene mehi, kes olid väga halvad keelemehed, ja asi läks korda. Kokku olen käinud viitel talimängudel ja viis korda ka suveolümpiamängudel.

Kui Praha sündmuste ajal toimusid Stockholmis jäähoki maailmameistrivõistlused, oli olukord nii terav, et Tshehhi mängijad sülitasid Liidu meestele mängu ajal näkku. Hakkasin hokiväljakul otsima, et kus see Liidu reporterikabiin on, sest mina sain sealt oma töid saata, kui see vaba oli. Ja siis ma näen kabiini, kus on silt "Radio Estonia". Oi-oi, ma mõtlesin - olukord isegi hull, mõni järsku lükkab Moskvasse kaebuse, et Eesti tahab eralduda. Kõik läks libedalt. Töötada oli väga hea.

Kuidas kasvab Helene Brit?

H: Helene Brit on minu kahe aasta ja nelja kuu vanune tütar. Tüdrukut ja poissi peab vist eri moodi kasvatama, aga eks ma püüan anda talle edasi neidsamu põhiväärtusi, mida isa mulle õpetas: lähedastega kokkhoidmine, ausus, sirgjoonelisus, tahtekindlus.

G: Ta on minu ainus lapselaps, keda ma näen kohe päris tihti. Juunis sai ta kaheaastaseks ja me otsustasime, et lasteaeda veel ei pane. Minu abikaasa koos teise vanaemaga kahekesi jagavad, kes parasjagu last hoiab. Aga väga asjalik ja tore laps, räägib palju. "Taadu, lähme maale," ütleb ta. Ta teeb palju rõõmu.

Millega tegeleb teie naine?

H: Maarit on Nordea panga osakonnajuhataja. Me pole abielus. Lisaksin, et tänapäeval on 50 protsenti noortest paaridest vabaabielus.

G: Mina olen oma abikaasa Marget Hololeiga olnud abielus 32 aastat. Marget on Tallinna Inglise Kolledzhi inglise keele õpetaja.

Mida kinkisite kaasale eelmise aasta jõuludeks?

H: Ehte.

G: Ridiküli.

Kuidas suhtute suveaega?

H: Suveaja taaskehtestamine ei olnud minu idee. Minule ei ole see ei sümpaatne ega antipaatne. Mina kordasin lihtsalt seda, mida majandusministeerium ütles juba augustis, kui peaminister Laar palus ministritel seda arutada. Kaks aastat mittesuveaega ei olnud mitte midagi hullu. Välja arvatud see, et pidi 5.30 lennuki peale minema. Ma pole selle ideega veel fraktsioonis ja erakonnas käinud.

G: Minu meelest on praegune aeg hea küll. Mind ajavahe ei häiri.

Suhe kaalujälgimisse?

H: Kaks kuud tagasi oleksin vastanud, et ma imetlen neid tahtekindluse pärast. Täna ma seda enam ei ütle, sest olen tõdenud, et ka kaalujälgijaks hakkamata on võimalik kaalu jälgida. Viimase pooleteise kuuga olen ma kümme kilo maha võtnud.

Paljudes asjades ma olen sihikindel, aga selles vallas mitte eriti. Sügisel ma lihtsalt otsustasin märgi maha panna ja kontrollida, mida, millal ja kui palju ma söön.

G: Mul pole iseloomu, et lugeda iga grammi, nagu kaalujälgijad teevad, aga rasvasest püüan hoiduda. Henrikule ütlesin ka, et ta peab kaalus maha võtma, rohkem kui mina.

Mitu õlut on teie külmutuskapis?

H: Kolm pudelit.

G: Õlut ei ole, aga mul on mahla külmutuskapis.

Mida eelistate lõunaks, kas liharooga õllega või salatit veega?

H: Eelistaksin mingit idamaist restorani: hiina, tai, india jne.

G: Salatit ma söön hea meelega, aga rasvasest ja õllest ma loobun.

Kas ostaksite uue korteri või uue auto?

H: Uue korteri. Muide, mul ei ole autojuhiluba. Eriti puudust ei ole selle järele tundnud, aga nüüd, kui on laps, pole vabadust nädalavahetustel kuhugi sõita. Naine ka ei sõida. Kõige naljakam on see, et üks tuntumaid liiklusspetsialiste Johannes Pirita on eluaeg minu naaber olnud ja tema pole ka suutnud mind innustada autokooli minema.

G: Korterit ei jõua osta. Ma tahaksin üldse teada, kas kõik need lossid ja suuremad majad on ehitatud palgast. Minu meelest peaks seda kontrollima.

Kas läheksite naisega kinno (2x100 EEK) või ostaksite pudeli head veini?

H: Pudeli veini ja vaataks kodus telekat.

G: Nüüd tahaks rohkem kodus olla ja televiisorit vaadata. Kuigi professionaale jääb järjest vähemaks. Lembitu Kuuse teeb head tööd, väga professionaalne. Marko Kaljuveer ja Ivar Jurtshenko on hästi edasi läinud. Helar Osila on väga täpne statistikas ja liiga vähe emotsionaalne.

KATSE: Kes loeb rohkem sõnu minutis?

Tuntud kiirrääkija Gunnar Hololei ja majandusminister Henrik Hololei on lustiga nõus proovima, kumb neist suudab ühe minuti jooksul anda rohkem infot Markko Märtini kohta. Selleks saavad nad endale teisipäevase EPL loo "Märtini laual viis pakkumist".

Henrik on esimene. Ta hääl ei värise, sõnadega koperdab vaid korra. Diktsioon on laitmatu. Nimed õigesti hääldatud. 195 sõna minutis! Tulemus on nii hea, et kui isa seda hiljem kuuleb, kostab ta suust "Ohhoo".

Gunnar paneb prillid ette ja esitab teksti tuntud headuses. Paneb sisse ka emotsiooni ja tulemus on 155 sõna minutis. Vanameister ei ole rahul.

"Teeme uuesti," soovib ta tungivalt. Teisel katsel jätab Gunnar emotsioonid ja vuristab teksti ette. Ja edastab poega napilt nelja sõnaga - 199 sõna minutis.

Legend naeratab rahulolevalt.