INDREK TARAND: Ärgem löögem üksteisele kirvega jalga!
Tarand ütleb Tarand intervjuus Askur Alasele, et Brüsselist paistab Pihli-skandaal ja muu taoline kui nõme meestevaheline kraaklemine jaanipäeval kiigeplatsil. Ta kutsub üles rahvast järgmistel valimistel poliitilistele skandalistidele moratooriumi kuulutama. Ärgu nad saagu ühtegi häält!
Lõpetagem lollitamine, ärijuhtide ja politoloogide masstootmine, sest kui igaüks meist oskaks mingit asjalikku tööd teha ja rahuldavalt mõelda, siis ei olekski meie riigil midagi häda, arvab Tarand.
Brüsseli koridorides liikudes tundub talle, et kriteeriumide täitmisel ei tehta Eestile takistusi eurotsooniga liitumisel. Aga millise hinnaga me euro saame? Tarandi hinnangul ohverdatakse eurole ülemineku altarile Eestis 100 000 töötut. Neile tuleks ausammas püstitada.
Kas Eesti paistab Brüsselist nõme või väga nõme? Kui palju Eestist üldse üle horisondi paistma jääb, kui Oleviste torn silmapiiri taha kaob? Jõuluturg?
Paistab armas tegelikult. Isiklikus plaanis. Tegelikult on välismaal töötamise juures alati väike koduigatsus, nii mulgi.
Eks seal ole mitu aspekti. Ühed on asjatundjad, kes peavad silma peal hoidma, mis Oleviste all tehakse. Aga Brüsseli inimene - ma ei tea. Ja kolmas - eestlased, keda Brüsselis juba paari tuhande ringis, kas ja kuidas seal välja paistab, kas toimub läbikäimine-asjade arutamine - raske öelda, ma v e e l ei tea.
See, et üks Briti ajaleht nimetab Tallinna jõuluturgu parimaks jõuluturuks, siis come on, Strassburgis on 13 sellist väljakut, kus pole sugugi halvemad turukesed, ehk hinna poolest isegi paremad!
Aga kui juhtud lugema mõnest järjekordsest skandaalist, Pihli omast näiteks?
Jüri Pihli juhtumit ma rahvusvahelises meedias, peavoolumeedias tähele ei pannud. See on ju nagu stiilis, et mehed läksid jaanipäeva hommikupoole kiigeplatsil tülli. Aga isiklikus plaanis tuleb siiski ahastus peale, kui mehed üksteisele kirvega jalga löövad.
Ja veel üks moment. Saarlaste - Pihli - tugev külg ei ole huumor. Benita Ferrero-Waldner, kes saadeti volinukuks, sest oli kõigil Austrias jalus, ütles kuskil Brüsseli koridoris, et Ummi-nummi, võta sel pätil sissesõidukeeld maha. No tere hommikust. Mitte ükski Brüsseli eluga kursis olev inimene ei hakka tema jutu peale midagi tegema. Isegi ametliku kirja peale ei hakka!
Kogu selle uskumatu jama taustal: kas Jüri Pihl on rumal, kogenematu või mõlemat?
Minu jaoks ei tundu see uskumatuna. Vaadakem lähiajaloo poliitfondi. Kuidas lekkis rublatehing? Omad mehed kaebavad! 10 miljoni tehing? Jälle samamoodi. Kogu aeg on mehed üksteise peale politseisse kaevanud. Selles osas polegi Pihli puhul midagi üllatavat. Vastupidi - ta käitus uustulnukana poliitiliselt väga korrektselt, jätkates vana traditsiooni.
Selle case´i puhul Reformierakond alustas: palus politseil ise asja uurida. See on ka poliitilise taktika näide: ei oota, kuni teised teevad, vaid palud ise iseennast uurida. Pihl tegi täiesti loogilise käigu: algaja maletajana e2-e4 käigule vastataksegi e7-e5! Ta pole midagi avastuslikku teinud, vaid lisas ühe spinni veel.
Lang aga haaras seepeale kõige raskema viguri ja viskas vastast, kuulutades 5-aastase salastatuse nulliks. See on voluntarism! Vana bolševik Lang kindlasti mäletab selle sõna tähendust. (muigab)
Üldiselt peaks olema nii, et kes rikub reegleid, läheb platsilt minema, saab võistluskeelu. Isegi kulturist, musklipunnitaja, viiakse võistlusmajast ära kui ta dopingut pruugib.
Võib-olla peaks neile kõigile moratooriumi kuulutama. Esimene võimalus selleks on 2011. märtsis. Võiks ju teha nii, et ei annagi neile ühtegi häält.
Kas europarlamendi valimistel oleks Sinu asemel võinud saada sama palju hääli ka rääkiv laternapost, kui see oleks ümbritsenud end protestihäälte aura ja vastandumisega senisele poliitilisele kultuurile?
Võimatu. Selles seisnebki rääkiva laternaposti ja minu vahe. (Paus) Protestihäältega ümbritsesid end paljud. Meil oli vaat et 7 üksikkandidaati, kes kõik üritasid midagi justkui protestihäältega saavutada. Võib-olla oleks üks veel võinud olla, näiteks rääkiv laternapost, aga ta poleks ikka sisse saanud.
Partokraatia püüdlused selgitada minu mandaati, täpsemalt kahte mandaati, protestihäältega, on õiged ainult osalised. Kui parteid viitsiksid ausamat analüüsi teha iseenda tarbeks - muidu on need ju avalikkuse mõjutamiseks - siis nad näeksid, et protest on liikumapanev jõud, aga ainult sellest ei piisa. Peab olema ka selliseid pakkumisi, mis kodanikele korda lähevad ja neid mingil moel kõnetavad. Ma olen kindel, et laternapostil poleks õnnestunud seda teha.
Kas Sa tunnetad, kui palju Sulle antud üle 100 000 hääle hulgas oli neid, mis ei olnud niivõrd Sinu poolt kui Reformi, Savisaare, Isamaa ja teiste jurakate vastu?
Kõik need 102 000 häält olid minu poolt, seda esiteks, ja teiseks - seda me ei saa iialgi teada, kes ja mis motiivil kellegi poolt oma hääle andis. Politoloogid võivad teha pakkumisi, aga tõsiseltvõetavalt ei ole seda võimalik kontrollida. Loevad pooltantud hääled.
Miks teised nn protestikandidaadid edu ei saavutanud?
Ma arvan, et põhjused on igaühel paljuski individuaalsed, aga üldiselt parteide ringkaitse tõrjus kõigi vahenditega üksikkandidaate. Kui see sai läbi murtud, oli edasi juba lihtne.
Naljatamisi pakkusin muidugi isale, vennale ja naisele, et nad tuleksid minu nimekirja. Mõttemänge võib harrastada, aga see oli seaduslikult võimatuks tehtud - valimisliite ei tohi olla, peab olema partei, ja demokraatia maskeerimiseks jäeti ka üksikkandidaadid.
Kohe pärast valimisi läks riigikogus lahti seadusemuutmiseks, et nimekirjad lahtiseks teha. Esitati uus eelnõu, aga siis avastati, et Väino Linde kapis on säärane eelnõu. Ma polegi märganud, mis neist plaanidest siis saanud on...
Kui nimekirjad on lahtiseks tagasi tehtud, siis pole minu elu olnud asjata.
Et meil ei ole nii, et parteid ütlevad: meil on siin 12 jüngrit, Peetrus on kõige pikem, ja tema saab esimese asetuse. Mis siis et ta sisse ei pruugigi minna, vaid jääb hoopis ust valvama.
Kui palju Sind sõimatakse, et näed: võtsid meie hääled, aga midagi ei tee?
Mõlemad väited on valed. Ma ei võtnud nende hääli, vaid valimisaktiivsus tõusis üle 16%, ja see ongi ühe mandaadi jagu hääli. Ülejäänud olid ehk tõesti nende hääled. Aga see oli siis ka nende enda süü.
Teine väide on samuti vale, et ma ei tee midagi. Eks juba tööl käimine ole töö. Aga kui tähelepanelikult kuulati, siis ma ei öelnud, et toon päikese või kuu alla või viin teid 15 rikkama inimese sekka või hakkate 25 tuhat krooni palka saama. Lubasin, et minu igapäevase töö tulemusel paraneb kokkuvõttes eestlaste ja Eesti maine, kuvand, staatus, kuidas iganes seda nimetada, Euroopa parlamendis. Väide, et ma seda tööd ei ole teinud on kas ignorantne või sihilikult vale.
Kuidas tunned oma sobivust Europarlamendi struktuuridesse? Nii vanuse kui temperamendi poolest?
Eks seal ole ka päris noorukesi, näiteks Taani esindaja, 25-aastane Emila Turunen või 26-aastane Lilja Morkunaite Leedust. Ja teises otsas on näiteks 80 aasta vanune Itaalia endine peaminister Ciriaco de Mita. Tunne Kelam on ju ka ka 73.
Vanuse mõttes on seega nii minust nooremaid, vanemaid kui minuvanuseid.
Küsimuse teine osa, et kas see on minu temperamendiga kooskõlas, siis jah, kohati on. Kohati on see nagu kulgemine, sündmused tulevad vastu nagu merelained, igas neist on erinev maitse või põhikomponent. Tegevusvaldkondi on ju 360 kraadi, katoliiklustest jumaleituseni, põllumajandusest nanotehnoloogiani. Aga kohati muidugi kohtab ka sellist parteilist jäärapäisust.
Kas paberimajandusele on vaja palju aega kulutada?
Aga loomulikult on seal väga palju tekste, mis erinevad üksteisest vaid sõnajärjestuse poolest, erinevad parteid on esitanud samateemalise eelnõu. Sinna taha tungida, et kindlaks teha, miks see on nii, on väga vaevarikas.
Ükskord näiteks vaieldi ühes komitees pikalt selle üle, kas kasutame sõna „robust" või „comprehensive". Ühed toetasid tulihingeliselt üht, teised teist.
Kuivõrd on siis Euroopa struktuurid efektiivsed?
Kui me mõtleme tekstitöötluse poole pealt, ja võrdleme päevalehega, siis see on muidugi ajaraiskamine. Aga teiselt poolt oleks alternatiiv see, mida me 20. sajandil kaks korda nägime - tüli ressursside pärast viiakse kõrgemasse vormi ehk sõjani. Ja siis tuleb tunnistada, et nendest institutsioonidest on mingisugune kasu.
Paremini ja pädevamalt saaks muidugi alati, siin ma ei pea silmas vaid europarlamenti (kus on valitud esindajad), vaid ka Komisjoni (kus on nimetatud ametikandjad) ja Nõukogu (kus liikmesriikide ministrid käivad).
Euroopa läheb paremaks. Varem oli nii, et Nõukogus võis üks liikmesriik vastu olla ja siis kukkus eelnõu läbi. Nüüd peab olema nö qualified majority. See on keeruline mehhanism. Ettekujutuse loob ehk kirjeldus, et kolm suuremat majandusjõudu peavad poolt olema, samas olgu see 70% rahvastikust ja siis tuleks täita veel lisatingimusi, alles siis läheb eelnõu läbi. On ka blokeeriv vähemus võimalik. Aga ei ole nii, et Vaclav Klaus ütleb, et ta ei leia pastakat üles ja siis midagi ei toimugi.
Kuidas Brüsselis asjad toimivad?
Seal ei tööta asjad nii, et tulen üleni valges ja panen hammasrattad tagurpidi käima. See on ikka palju keerulisem.
Palju asju käib läbi ürituste. Lugesin oma töökoha juures kokku, et nelja päevaga oli plakatiga reklaamitavaid üritusi 34. Kes pidas seminari, kes tegi üleskutse, kes tutvustas raamatut, kes reklaamis parteiüritust - kogu inimtegevuse ampluaa. Ja plakateid vahetati kaks korda päevas, sest liftide sisemus oli mitu korda üle kleebitud.
Pead ära jagama, kas see on sinu agendaga kooskõlas, kas on kellegagi asju ajada. Kõigil on taga mingid esindused, lobigrupid jne.
Kui palju Eesti tegemisi Brüsselis jälgitakse?
Üldiselt jälgitakse Euroopa institutsioonides olukorda väga tähelepanelikult. Info otsuste tegemiseks on võimul olemas. Näiteks, kui kirjutasin Eesti Ekspressi veebiväljaandesse artikli Lissaboni lepingust, siis kolm nädalat tagasi oli Euroopa Parlamendi presidentide koosolek. Asepresidente on 14, nii et see on nagu Riigikogu juhatuse koosolek. Seal öeldi, et tuleks teha steering committe, nö tüürimeeste komitee liikmesriikide parlamentidega suhtlemiseks, kus igast fraktsioonist oleks esindaja. Rohelistele oli üks koht ette nähtud, ja mulle öeldi: kas sa ei taha sellele kohale kandideerida, sa ju kirjutasid artikli selle kohta. Seal on inimesed, kes vaatavad, nö skriinivad, ja raporteerivad, ja otsustajad saavad info kätte.
Muide, committe on ju „komitee", aga tõlgitud on „komisjon", et oleks analoogia riigikogu komisjonidega. Aga seal mõeldakse, et komisjon on see, kus Barroso istub, teised on aga komiteed. Alati pead teadma, millega tegu, ja vahel ütlema, et meil Eestis on komitee komisjon.
Kaua kujutad end Brüsselis ette? Kas kavatsed seal karjääri teha?
Mandaat on mulle antud selle koosseisu viieks aastaks. Peab olema väga kaalukas põhjus, et ma seda aega lühendaksin. Aga mis tähendab karjäär? Et lihtsalt nühiksin miskil ametnikupostil ja varitseks järgmist ametnikuposti? Kas ma näen niisuguse tüübi moodi välja? Arvan, et selle tarvis on teistsugused inimesed. Ma ei ole tüüpiline eurokraat, olen lihtsalt demokraat.
Mida arvad Tallinna esindusest Brüsselis? On sel mõtet, et härra karu seal nii elegantselt toimetab ja Allan Alaküla vaatab pealt?
Tallinnal võib esindus olla. Aga kui ma oleks linnavalituses mingi tegija, analüüsiksin cost-efficiency't. Reeglina on näiteks alla nelja inimesega esindused mõttetud, sest neil läheb kogu energia iseenda majandamise peale. No näiteks kui Don saabub kohale, peavad nad autoga vastu sõitma, aga kas selliseks logistikaabiks esindust pidada tasub...
Kuidas Brüsseli koridoridest kuulukse, kas euro tuleb Eestisse?
Eurotsoonil on praegu muidugi märksa suuremad mured kui võimalik uus liituja. Küsimus on reeglite täitmisest. Kreeka puhul on tegemist karikatuurse näitega. Niipalju, kui olen aru saanud, siis šansid, et Eesti liitub eurosüsteemiga, on täiesti arvestatavad. Minu meelest tahet meid kiusama hakata, kui me nõuded täidame, ei ole. Täitsite - tulete sisse.
Prantsusmaa, Saksamaa ja Portugal rikkusid defitsiidikriteeriumi, kuid trahvi tehti ainult Portugalile. Et ega eurotsoon pole probleemivaba paik. Ent on väga vähe alatuid võimalusi keelduda Eestit sisse laskmast.
Pärast võivad meil mõned hakata huilgama, et näete tänu minule saime euro. Aga juhin tähelepanu, et oleksime võinud juba aastaid tagasi saada eurotsooni. Siis aga leiti, et 12-protsendiline inflatsioon on üks väga hea asi.
Võib muidugi küsida ka, mis on Brüsseli koridorid? Sisuliselt on parlament ja komisjon nagu Haapsalu ja Pärnu linnatäied inimesi koridoridesse ja kabinettidesse mahutatud.
Mida arvab sel aastal rahvalt kõige võimsama usalduse pälvinud mees, kas Eesti peaks Afgaanimaalt oma sõdurid tagasi kutsuma?
Mul on peavoolule vastakas arvamus jah. Et mitte Eesti ei peaks eraldiseisvalt omi mehi välja tooma, vaid kogu see Allianss peaks tegema usutava ähvarduse India, Iraani aga ka Hiina ja ennekõike Venemaa suunal: et tuleme ära ja vaadake siis ise, mis te oma tagahoovis toimuvaga peale hakkate. Muidu on nii, et USA, Inglismaa ja teised, sealhulgas Eesti rebivad end ribadeks ja Venemaa teeskleb justkui poleks see tema kohustus üldse. Ja norib veel mingit uut Euroopa julgeolekuarhitektuuri. Ei peaks nii olema. Muidugi esmapilgul kõlab mu jutt macchiavellistlikult, kuid selles on oma sügav mõte. Mõelge kaasa!
Kuidas hindad 2009. aastat poliitiliselt ja majanduslikult? On kuulda arvamusi, et see oli taasiseseisvumise raskemaid...
(ohkab) Ega ikka ei olnud küll. 1993. aastal oli pensionivärk palju hullem kui praegu, venelased tahtsid autonoomiat Narvas ja Sillamäel, tööpuudus oli kõrge, ja organiseeritud kuritegevus möllas, Vabaduse väljakulegi pandi pomm. Aga peame vaatama ka sellise fatigue võtmes, et kui ühed ja samad tegelased, kes on vedanud Eestit servast serva valdkondades läbi aastakümnete, siis ühel hetkel hakkab tekkima väsimus.
Ühe olulise möödalaskmisena hariduspoliitikas oleme koolitanud tarbetu haridusega mitte midagi oskavaid inimesi, nagu ärijuhte, politolooge. Meil on ärijuhid Berman, Pärnits, Luman jne. Nad ei vaja mingeid ärijuhte, nad vajavad insenere ja kellumehi, laevamehi ja teisi meistrimehi. Kui meie ärijuhtide koolitus oleks nii hea, siis Wall Street januneb ju uut tüüpi ärijuhtide järele, aga ma ei ole kuulnud, et meie omad seal laineid lööks.
Lõpetagem lollitamine ära, oleks tore, kui igaüks oskaks ikkagi midagi teha ja rahuldavalt mõelda, siis ei olekski meie riigil midagi häda.
Tööpuudus ja eurotsoon?
Tööpuuduse võtame justkui eurole ülemineku hinna sisse. Pikaajalised töötud kaovad masendusse, nendega on raske, aga ka need, keda võiks aidata... Selge on see, et mida vähem inimesi kaob ära, seda parem. Ega töötud ei moodusta mingit ametiühingut.
Nemad ongi suure tõenäosusega need kangelased, kes meile euro võimaldavad. Äkki tuleks ka neile kusagile kesklinna platsile klaasist rist panna.
Äkki nad peaksid tegema partei?
Aga miks mitte. 100 000! See on suur jõud. (muigab)
Keegi on öelnud, et sa oskad olla õigel ajal õiges kohas. Samuti, et murrad lahtisest uksest sisse. Kuidas kommenteerid?
Kas ütleja on üks ja sama inimene? (naerab) Ei oskagi kommenteerida, erakondade rahastamise küsimuses ei ole ma muidugi mingi leiutaja Edison, aga ma ise usun, et pretsedendina on oluline fakt. Nimelt jääb faktiks, et mina sain oma praeguse töö 50 tuhande eraisikliku krooni eest, iga parteilane seal maksab 5 miljonit maksumaksja raha! Aga kas see oli õige aeg ja koht? Arvan et oli viimane aeg midagi demokraatia kaitseks partokraatliku kägistuse vastu ette võtta. Ja kus mujal kui Eestis, mis on ju põhiseaduse järgi iseseisev demokraatlik vabariik.
Kes olid selle aasta võitjad ja kaotajad poliitikas, peale su enese, muidugi: Ansip, Savisaar, Pihl, Reiljan, Laar...
Individuaalarvestust ma pole pidanud. Eesti ei liikunud siiski avatud ja liberaalse ühiskonna suunas, vaid pigemini tammus paigal sellises parteilises olelusvõitluses. Viimase tõttu kaotab kogu kodanikkond tegelikult. Aga oli ju ka rõõmustavat: Minu Eesti mõttekojad, palju muusikat, kunsti, SiniMustValge 125. aastapäev. ..
Mida ootad presidendi aastalõpukõnest?
Ühte kolmandikku konservatiivset osutust. Sõltumata kõigest on mõned asjad väga hästi, näiteks Eesti on iseseisev riik, mida viimase sajandi jooksul pole just liiga pikalt olnud. Ta võiks panna asjad 1000 aasta perspektiivi.
Teine kolmandik: et ta näitab arbiitrina kellelegi kollast kaarti. Toob välja need, kes on sohki teinud, ja karistab neid kogu oma intellektuaalse krutskivenna säravusega. Kohati võiks isegi lajatada.
Ja kolmas: mis meid algaval aastal ees ootab.
Mida ootad ise uuest aastast, poliitiliselt, majanduslikult, ühiskondlikult?
Minu enda jaoks on oluline, mida me teeme haridusega, teaduse ja innovatsiooniga Eestis. Soovin, et see oleks lahti parteistatud. Et ei oleks nii, et see mõte on hea ainult sellepärast, et ta on meie partei oma. Olema peaks nii, et head mõtet toetame kõik.
Teine asi, kuidas me endale sooja ja elektrienergiat toodame. Sellega on seotud ka prügimajandus. Meil on selline monopolistlik mõtteviis, et on üks elektrifirma, üks või kaks prügifirmat ja ongi kõik. Aga kuidas me kogu seda nõiaringi veame? Peame silmad lahti tegema, et ees ootab mittemonopolistlik energiaajastu.
Ja viimaks, ent mitte vähemtähtsana, arvan, et 2010. aastal tuleks tajuda, et 2020. aastal möödub 100 aastat Tartu rahust, kui lõppes Vabadussõda. Lennusadama ja Patarei võiks selle auks välja ehitada. Ei mingid Saaremaa sillad ega viierealised maanteed ei asenda seda.
