Europarlamendi saadik Indrek Tarand: "Parlamendis oli uudis kohe teada, esmalt muidugi prantslastele, siis üldiselt. Näiteks Marju Lauristin tuli eesti MEPide lõunale ja küsis kohe, et mis on juhtunud, et prantsuse sotsialistid kõik läksid grupi koosolekult rutuliselt minema...Ja teised eestlased briifisid siis niipaljust kui tolleks hetkeks kuulnud olid...Neljapäeval korraldas president Martin Schulz mälestus/solidaarsusmiitingu parlamendi ees, kus oli arvukalt ametnikke ja ka päris mõnigi MEP kohal.Kindlasti pole see parlamendi viimane tegu antud asjas, ilmselt tuleb edaspidi ka seadusandlikke ja niisama vaidlusi ikka selsamal teemal, et kuhu tõmmata sõnavabaduse ja poliitkorrektsuse vaheline piir ning mida teha sisserännanutega."

Kui palju on Euroopa parlamendis teie teada islamiusulisi saadikuid ning millised on teie enda kokkupuuted islamiga?

"Euroopa Parlament lähtub enamasti prantsuse revolutsiooni traditsioonist ja igaühe usk jääb era-asjaks. Meie hulgas on küll saadikuid islamimaade taustaga (valitud Suurbritanniast, Prantsusmaalt ja ehk veel kuskilt), kuid keegi neist pole oma usulisi asju minuga küll kõneks võtnud. Minu kokkupuuted selle religiooniga on pinnapealsed, proovisin kunagi eestikeelset koraani lugeda, aga ei suutnud ennast finishini sundida...ei meenu ühtegi aktiivselt seda usku harrastavat sõpra ka..."

Kui palju -- kui üldse -- Charlie Hebdot lugesite enne Pariisis juhtunud sündmusi?

"Mina olin sellest lehest kuulnud tänu oma prantslannast assistendile Julie Clancier`le, aga ise lugeja polnud. Arvan, et prantsusekeelset meediat jälgib 1/3 eesti saadikuist, mitte rohkemad. Kuid et ma olin omal ajal Jyllands Posteni sündmuste järgselt Danebrogi heiskamiskampaaniat korraldanud Tallinnas, siis olin ka tegelikult sedakaudu ajalehe nime lugenud. (Muide ka sellest taani lipust on Eesti Ekspressis pilt ilmunud)...Eestlased suhtusid minu üleskutsesse leigelt ja palju tuli ka vastukaja, et muslimite üle ei maksa nalja heita ja et taanlased on ise süüdi..."

Kuhu tõmbaksite teie piiri sõna- ja satiirivabaduse ning usuliste tõekspidamiste austamise nägeluses?


"Ma tõmban piiri pigem sõnavabaduse absoluutse kaitse juurde, ehkki ma ei soovita kellelgi ka päris lolli (nn kukrõnikside stiilis) nalja teha. Aga head nalja peab saama teha tsensuurivabalt ajakirjanduses. Samas on loomulik, et ei rooma- ega kreekakatoliiklaste pühakotta nende kogudusi "naerutama" minna ei tohiks. Ruth Wisse on kirjutanud väga hea raamatu juudi huumorist, kus ta peene nüansitajuga käsitleb ka küsimust, et kas juutide üle võivad nalja visata üksnes juudid või on see muile ka lubatud...

P.S. Eesti on tegelikult Charlie Hebdo juhtumi tagasihoidlikul moel läbi elanud, sest mis muud kui vaimne terrorism oli Kaur Kenderi sissemarsitamine ajalehe "Sirp" toimetusse...:)"

Intervjuu Indrek Tarandiga jäi 14. jaanuari numbrist tehnilistel põhjustel välja