Ingmar Muusikus: Tigude toimekas elu
Tempo, õigemini aeglus, millega teod omi asju ajavad, on muidugi mõjuv. Põgus vaade nõgeseväljale või takjapuhma alla võib luua petliku mulje, nagu ei toimuks suurt midagi. Kui pikemalt jälgida, näeb, et kojakandjad, enamasti on nad kiriteod (Arianta arbustorum), end vähehaaval ikka liigutavad. Elu nagu aegluubis, tundub inimpilgule. Tigude aegluses on oma võlu. Tegelikult elatakse siin kevadest hilja sügiseni intensiivset ja täisverelist elu, ainult et tigudele omases rütmis.
Flegmaatiline toimetamine näib olevat tigude maailmas ainuvõimalik elulaad. Üks raspeldab auklikuks söödud lehele uusi auke juurde, teine venitab end mööda vart aegamisi ülespoole, kolmas ja neljas on kokku saanud ja amelevad rahumeeli, mõned on kotta sulgunud ja uimerdavad päris liikumatult. Aega on neil kõigil küllalt, keegi ei kiirusta, aga iga oluline asi saab tehtud. Rabeleda pole mingit mõtet, kõik vajalikud tegemised jõuab enne talve tulekut valmis. Alati on jõutud, ja nii juba üle 300 miljoni aasta, kui esimesed teod veest kuivale maale hakkasid ronima. See, et aegade algusest saati tigude välimus ega elukombed väga oluliselt muutunud ei ole, näitab head kohastumisvõimet väga erinevates tingimustes. Isegi teatud väärikust võiks välja lugeda sellest üliaeglasest muutumatust elust, kuigi säärane hinnang on ülimalt antropomorfistlik. Teod vaid elavad oma loomulikku elu, ilma väärikuseta, ilma eetikata, ilma hea ja kurjata, mõtlemata kiirusele või aeglusele. Jah, ega mõtlemine neile tõesti omane ei ole, ainult pikatoimeline tegutsemine.
Kiriteo toimekas aasta algab aprillis. Siis ärkab ta talveunest ja ronib mullast välja. Selleks ajaks on õues toidulaud juba kaetud. Esimesed rohelised taimed sobivad hästi talvest kurnatud keha turgutuseks. Kui kõht täis, kisub ihu imelikuks ning peagi läheb kirglikuks pulmapeoks.
Tigu on loodud harmoonilises tasakaalus, temas on võrdselt olemas nii naiselik kui mehelik pool. Mõlemasuguline ehk hermafrodiitne tigu vajab armuasjades siiski teise omasuguse osalust.
Armumängud kestavad pikalt ja põhjalikult tunde ja nende lõppedes vahetatakse omavahel seemnepakikesi – kummagi teo isasosa viljastab teise teo emasosa. Mõne nädala pärast pannakse mulda esimene portsjon sajakonna munaga. Munemist jätkab täies elujõus tigu sügiseni välja.
Uus põlvkond koorub ja saab jala alla juba kuu aja pärast. Järgneb üks lõputu söömine. Kiriteo menüü on kaunis rikkalik – rohelised taimed ja mahlakad viljad, näiteks aedmaasikad aiapidaja meelehärmiks, kõdunev taimeollus ja seened, aga ka loomsed raiped, muuhulgas surnud liigikaaslased.
Haruharva, kui mõni tigu kõrge vanaduseni ehk kümne eluaastani välja veab. Ikka nopivad huvilised ta enne ära, olgu selleks konn, hiir, rästas, siil, mutt, rebane, mäger või metssiga. Teogurmaane on lõpmata palju. Isegi jaanimardika röövtoidulised vastsed, niikui munast kooruvad, kohe panevad teo limast jälge mööda maitsvat ohvrit otsima. Olla toiduks teistele olenditele on tigudele oluline looduslik roll. Seetõttu on õnnistatud neid ka suure viljakusega. Ka talvine külm ja suvine kuiv palavus hõrendavad tigude ridu. Või astub mõni ettevaatamatu jalg teole peale või lömastavad autorattad asfaldil roomaja.
Kui algaja teovaatleja juhtub olema aga tubli aiapidaja või tõsine põllumees, võib ainuüksi tigude nägemine neil vererõhku tõsta, ja ei mingit tiguteraapiat. Mitut liiki limused (ehk kojaga teod ja ilma kojata nälkjad) on suutnud oma kiire leviku ja suure söögiisuga taimekasvatajates hulga tuska ja viha tekitada. Kiritigu on viimase saja aastaga massiliselt metsadest aedadesse roomanud ja pistab aedniku eest saagi nahka, põllunälkjas rüüstab hektarite kaupa viljapõlde. Selle aasta jahe vihmane suvi oli neile eriti meeltmööda.
Paradoksaalne, et teod, kes liiguvad nii-öelda teosammul, vaid mõne meetri tunnis ja mõnikümmend meetrit aastas, võivad levida suurel kiirusel ja hulgakaupa.
Viinamäetigusid (Helix pomatia) olid mungad kasvatanud ja paastuajal vitsutanud juba ammustest aegadest. Nii toodi see Euroopa suurima kojaga tigu keskajal ka Eesti kloostritesse, kust ta varsti loodusesse roomas ja kodunes. Õnneks pole see sümpaatne tegelane seal mingeid jamasid korraldanud.
Aga suureformaadilised limused võivad vahel isegi ehmatavalt mõjuda, eriti kui kohtumine juhtub olema ootamatu. Oli üks vana, kokkukukkumise lähedal maja Võrumaal paksu metsa sees, hein maja ümber rinnuni, välisuks irvakil, sees madalad laed ja kopituse hais. Ei ühtki hingelist kusagil. Ja korraga oli mu pea kohal laetalal üks jube suur laiguline limukas, nii 20 cm pikk ja 2 cm jäme. Passis seal väljasirutatud asendis liikumatult, nagu limane junn, natuke jube ka oma ebaharilikus suuruses. Hiljem selgus, et oli suur-seatigu (Limax maximus), Eesti suurim kojata tigu. Kogemata kombel on ta kunagi Lõuna-Euroopast istikute ja mullaga sisse toodud. Viimane suurem saabuja on lusitaania teetigu (Arion lusitanicus), kes apla lõunamaise loomana viis aastat tagasi Eestis kanda kinnitas. Skandinaavia on tal tänaseks võidetud. Nii et võib ka aeglaselt elada ja maailma vallutada.
Koduteo pidamise õpetusi
petsnails.co.uk
petsnails.proboards.com
ehow.com/how_2103388_care-pet-snail.html
velvetdragon.com/cyberslugspets.html
snailsandslugs.wordpress.com
