Inimesed, kes on meile määratud
Eelmine valitsusjuht Mart Laar tegi ametit maha pannes kadedusest kantud avalduse, kinnitades, et uuel valitsusjuhil tuleb meeldiv ja kerge aasta, sest tema saab noppida need viljad, mida Laar oma pikaajalise ja kannatliku tööga kasvatas. Korras majandus, liitumisläbirääkimised Euroopa Liidu ja Põhja-Atlandi Liiduga heas seisus, Eesti rahvusvaheline kõrge maine.
Tundub, et Laar sõnus ära. Meie eduartiklid toimivad inertsi mõjul küll edasi, ent kui kaua veel?
Riigipea - mees minevikust
President Arnold Rüütel võiks siseriiklikus perspektiivis näida muhe ja lausa koomiline vanahärra, kuid välissuhtluses on ta suur õnnetus. Rüütel elab minevikus. See on teada.
Millest eriti pole räägitud, on see, et ka teiste riikide juhtidega kohtudes näeb Rüütel vaid minevikuvarje. Tema lemmikteemaks põllunduse kõrval on üheksakümnendate aastate vabanemisprotsess, milles meid toetas ? olenevalt sellest, millises riigis Rüütel seda öeldes parasjagu viibib ? Norra, Soome või Poola (lähemas tulevikus siis Suurbritannia, ja hoidku jumal selle eest, et ka Ukraina). Rüütel räägib pikalt vanadest asjadest, räägib ja heietab. Ega jõua mineviku kuulsusrikastest päevadest aktuaalsete teemadeni.
Kui on vaja hetkeseisust rääkida, delegeerib ta küsimuse mõnele temast paremal või vasakul istuvale Eesti delegatsiooni liikmele. Mõnele ministrile, kes siis räägib liitumisprotsessist ELi ja NATOga, meie majandussidemetest, meie reformidest.
Kui Rüütel teatas soovist minna Prahasse esindama Eestit NATO tippkohtumisel, tabas asjatundjad ?okk. Siinkirjutaja tegi, nagu mõned teisedki ajakirjanikud, omal ajal vea, arvates, et kuna Eesti vastuvõtmine on juba otsustatud, siis muutub Praha kohtumine vaid seltskondlikuks ürituseks. Ükskõik, kes meid esindama läheb. Peaasi, et tunneb lauakombeid.
Tegelikult tuleb Prahas teha ränka tööd. Istuda üksi silm silma vastu küsimusi esitavate NATO juhtidega, ilma et paremal või vasakul oleks toetuseks mõni tark mees taskus. Prahas peab aru saama, mida küsitakse, ja andma küsimustele ammendavaid vastuseid. Üksinda, tõlk selja taga. See pole meie presidendile jõukohane. Rüütel õnneks taganes. Au talle.
Oleks hea, kui president välissuhtlusest üldse eemale tõmbuks. Aga ei, silmapiiril on uus katsumus. Rüütel kipub Ukrainasse. Kui keegi arvab, et mis seals ikka, las läheb, las räägib vene keeles Ukraina suhkrupeedikasvatusest ning annetab medaleid, siis ? ettevaatust! Ukraina president Leonid Kut?ma on juba pikemat aega rahvusvahelises isolatsioonis. Riigid, keda me peame enda toetajateks või isegi liitlasteks, ei pea temaga suhtlemist võimalikuks, sest loetakse tõestatuks, et Kut?ma on lasknud mõrvata poliitilisi vastaseid ning müünud Iraagile radareid. Põletav küsimus on seegi, kas Ukraina kunagisest tuumaarsenalist on tõesti 200 pommi jäljetult kadunud, ja kui jah, siis kuhu need pommid on ladustatud.
Ukraina on muutumas paariariigiks. President Kut?mad pole viimase aasta jooksul kusagile kutsutud ega ole keegi ka tema juures käinud. Ent Eesti Vabariigi presidendil pole suures ilmas toimuvast justkui aimugi. Rüütel tahab minna Kiievisse. Ja nagu hea tava ette näeb, võib kutsuda Kut?ma vastuvisiidile. Mis edasi? Rüütel Minskis? A?abadis? SRÜ riikide tippkohtumisel Moldaavias?
Normaalne, kuid igav Kristiina
Eelmise presidendi Lennart Meri ajal oli Eesti välissuhtluses topelttugev, sest hiilgava Meri kõrval soleeris sama hiilgav Toomas Hendrik Ilves. Saatuse irooniana oleme praegu topeltnõrgad ? murettekitava Rüütli kõrval on meie välissuhtluse esileediks problemaatiline Kristiina Ojuland.
Ojulandi muutumine kollase ajakirjanduse lemmikuks pole ehk peamine mure. Kuigi mure see muidugi on ? mitte tema (Ojulandi tugev külg on, et ta ei lase end ajakirjandusest absoluutselt häirida), vaid rohkem ühiskonna oma. Kunagi võeti ajakirja Favoriit peatoimetaja maha põhjendusega, et temasugune inimene ei tohiks olla pilalehe Kranaat püsirubriigis, Miki-Hiire kõrvad peas. Ojuland ka ei tohiks. Ei tohiks ex officio.
Reformierakonna aseesimees Meelis Atonen teatas hiljuti Ojulandi kaitstes, et ta on hea välisminister. Selle lause põhjal võib järeldada, et Atonen on hea aseesimees. Ent irooniat jättes ? kas Ojuland on hea minister? Tema aparaadis öeldakse, et rahuldav. Ta on külm ja väljapeetud. Igav. Sisemise särata (see pole soospetsiifiline hinnang ? meessugu Ilves oli kuulus oma kõikevõitva sarmiga), aga korralik. Loeb meeskonna koostatud paberid ette. Vastab nii, nagu peab. Ei rohkem ega vähem.
Ojulandi täht lõi särama alles kantsler Indrek Tarandi vallandamisega. Ojuland on kindlasti võimekam kui Riivo Sinijärv (Islandi väljakul vaieldakse, kas nende kahe ametiajad on võrreldavad, ja mõned ütlevad, et praegu on raskem). Ent Ojuland tahtis algselt oma komeedi taevavõlvile vuhistada hoopis teises valdkonnas. Märtsis tekitas ta elevust avaldusega, et välisministeeriumi senine töö Moskva suunal on olnud ebarahuldav. Enamgi veel ? meie senine kontseptsioon Venemaa suunal ei kõlba kusagile. Ojuland kuulutas valmisolekut murranguks.
Avaldus ajas tema aparaadi marru, sest ajal, kui Ojuland oli veel ENPA liige ja inspekteeris Monaco vürstiriigi kõlblikkust Euroopa Nõukoguga ühinemiseks, tegeles Eesti välisministeerium Moskva-suhte kolmeaastase perspektiivi sõnastamisega. Ei saa öelda, et Monacost saabunud Ojuland paljastanuks talle juhtida antud institutsiooni juhusliku võimetuse. Juhuslikku polnud seal midagi.
Teiseks rikkus Ojuland oma avaldusega rängalt alluvusvahekordi, sest uue Venemaa-poliitika väljakuulutaja saab olla ainult Eesti Vabariigi valitsusjuht. Siim Kallas kutsus ülemeelikuks muutunud Ojulandi korrale ja nii jäigi uue komeedi tõus rahvusvahelisse taevasse ära. Välisminister pühendus personalipoliitikale.
Islandi väljakul, kus Ilvese ajal toimus vilgas suhtlemine mitteametlikul tasandil, on Ojulandi ajal jäänud vaikseks. Eestisse akrediteeritud välisesindajad suhtlevad meie välisministeeriumiga vaid nii palju, kui see on hädavajalik, eelistades taustinformatsiooni ning pikemate plaanide selgitamiseks külastada Toompea kokteiliõhtuid. Mida huvitavamaks muutub meie välisminister kollase pressi silmis, seda vähem tunneb tema vastu huvi diplomaatiline korpus.
Valed inimesed kuni lõpuni
Teine imetlusväärne inimene meie valitsuses on sotsiaalministeriumi juhtiv Siiri Oviir. Ta on Raudne Leedi, kelle üks omadusi on küsida nõu valedelt inimestelt. Ja seda kuni lõpuni. Ka siis, kui ta ise juba aru saab, et need on valed inimesed.
Selle artikli ilmumise päevaks on Eesti ühiskond ilmselt hoomanud, milline õnnetus on meid tabanud uue ravikindlustusseadusega. Seadust hakati välja töötama 2001. aasta alguses. Tollane sotsiaalminister Eiki Nestor jättis selle asja täielikult Haigekassa tehnokraatide mureks. Nestoril oli siin kaks kaalutlust ? esiteks ta teadis, et sotsiaalministeeriumil puudub vastav oskusteave, ja teiseks andis Nestor Haigekassale sihilikult suure otsustusõiguse. Nestor on avalikõiguslike organisatsioonide veendunud pooldaja. Tema kontseptsioon oli anda sotsiaalsfääri juhtimine kahe võrdselt tugeva organisatsiooni kätte, kes omavahelistes vaidlustes elimineeriksid ohtlikud lollused.
Oviiril on teistsugune kontseptsioon ? üks keskus, üks juht. Tema esimeseks sammuks oli teatada, et ta ei kavatse Haigekassa kiiluvees ujuda. Ta võttis ravikindlustusseaduse väljatöötamise oma haldusalasse. Oviir rääkis sellest triumfaalsel toonil, jättes avalikkusele mulje, et asjade niisugune käik riivab valusalt Maris Jesse ambitsioone. Tegelikult oli Jessel 16tunnistest tööpäevadest villand ja tal polnud iseenesest midagi selle vastu, kui keegi teine võtab koorma enda kanda. Seaduse eelnõu oli selleks hetkeks tegelikult valmis (nn normaalsetes riikides tehakse neid asju viie aasta jooksul, aga Eesti pole normaalne) ning põhiliseks mureks jäi võimalike huvigruppide eemaletõrjumine seaduse lõppredaktsioonist ning vajalike määruste ettevalmistamine.
Kuna ülesanne langes Oviirile, läks kõik ümberpöördult. Huvigruppidele löödi uksed valla, aga määruste ettevalmistamine jäeti unarusse. Oviir oli juba Riigikogus töötades kogu problemaatikast loonud endale täiesti vale pildi. Pole saladus, et Oviiri ideed langevad kokku parteikaaslase ning Ravimitootjate Liidu tegevdirektori Eve Karmo ideedega. Oviir keevitas uue seaduse kehamisse mitmesuguseid uudsusi, mis sihtisid nii valimisi kui ka olid ilmselt innustatud erasektori huvidest. Minister keeldus kuulamast inimesi, kes üritasid tõestada tema sammude hukatuslikkust. Nagu ta ei uskunud sedagi, et töötama peab küll meeletult, kuid kiirustada ei tohi mingil juhul. Oli olemas konsensuslik arvamus, et Oviiriga saab kõik ainult paremaks minna, sellal kui Haigekassa võimutsemine tähendab Eesti rahva genotsiidi. Raudne Leedi Oviir oli kutsutud rahvast päästma. Nüüd on aktuaalsemaks muutumas päästmine päästja käest. Ootuspärane, kui kogu see asi päädib valitsuskriisiga.
Aasta üllataja
Rüütli, Ojulandi ja Oviiri negatiivsete vektorite kõrval on aasta üllataja heas mõttes kaitseminister Sven Mikser. Viimane asi, mida me Mikserist kuulsime, oli aprillikuu skandaal talle omistatud kavatsusega saata laiali Kaitseliit. Mikser dementeeris selle kiirelt ja pärast seda pole ta enam ajakirjanduse veergudele sattunud. Ent see ei tähenda, et Mikserist poleks midagi kirjutada.
Luureandmed kaitseministeeriumist, peastaabist ja ka välisministeeriumist kinnitavad, et Mikser on tõhus minister. Kuidas ta selle saavutas? Rakendades sama meetodit mis Saksa välisminister Joschka Fischer, kelle kunagine ametissenimetamine põhjustas Saksa diplomaatides suurematki ärevust kui Mikseri nimetamine Eesti kaitseministeeriumi ametnikes ja sõjaväelastes. Fischer üllatas oma aparaati esimestel kuudel sellega, et erinevalt eelmisest Saksa välisministrist, kes suhtles nõuküsimise eesmärgil vaid oma ministeeriumi kahe-kolme ülemise tippametnikuga, kutsus tema enda juurde osakonnajuhatajaid ning isegi lihtsaid lauaülemaid. Saksa välisminister tegi endale ministeeriumi töö ning probleemid sammhaaval selgeks. Nii ka Mikser.
Mikseri teine hea omadus on veenev esinemine välissuhtluses. Jüri Luik oli Eesti kaitseministriks saades 26aastane (Mikser on kaks aastat vanem) ja see mälestus ? aga Luigest peetakse asjaomastes ringides lugu ? oli kohanemisperioodil Mikserile kindlasti abiks. Öeldi, et eestlastele ongi noored kaitseministrid kombeks. Tänaseks on Mikser Luige varjust väljunud, tõestades, et ta on iseseisev suurus. Avalikel esinemistel ta ei närvitse. Ta vastab segadusse sattumata väga keerulistele küsimustele. Kuluaarides toimuva lobitöö ajal on ta hinnatud vestluskaaslane, kes suudab endast kaks ja pool korda vanemaid inimesi üllatada diplomaatia- ning sõjajaloo ootamatute faktide väljavõlumisega.
Võibolla teeb Mikser kunagi tulevikus oma haldusalas suuremaid muudatusi ja karme ümberpaigutusi, aga ta teeb seda täiesti pädeva inimesena. Erinevalt Ojulandist ja Oviirist, kes alustasid suure hurraaga valest otsast. Aga mis puutub Rüütlisse, siis temast saaks pädeva pensionäri.
