Puudub terviklik ja süsteemne ülevaade nii Nõukogude
militaarrajatistest Eestis kui ka eestlastest Nõukogude Liidu
relvajõududes. Selle lünga täitmiseks käivitas Eesti
Sõjamuuseum 2005. aasta suvel projekti “Eesti sõdur
võõras mundris”. Internetiaadressil
saab iga
Nõukogude sõjaväes olnud eestlane täita ankeedi, kus
küsitakse teenimisaja ja -paiga, auastme, toidu ja riietuse ning suhete
kohta teisest rahvusest teenistuskaaslastega.
Teise maailmasõja lõppedes oli
Eesti oma “sõjavägi” Eesti 8. Laskurkorpus, mis oli
üks Punaarmee rahvusväeosadest. Valdavalt eestlastest koosnevad
väeüksused eksisteerisid 1956. aastani, viimane neist kandis nime
118. Kaardiväe Eesti Tallinna Punalipuline Laskurdiviis. Kõik
rahvusväeosad saadeti laiali pärast seda, kui Gruusia rahvusdiviis
keeldus märtsis 1956 välja astumast rahva vastu, kes oli tulnud
tänavatele protestima Stalini hukkamõistmise vastu. Tallinna
laskurdiviis likvideeriti mais 1956. Edaspidi hakati siinseid
noorsõdureid saatma suure kodumaa avarustesse.
Sõjaväeteenistus ei olnud eestlaste seas populaarne. Keegi ei
tahtnud minna kaheks aastaks kusagile Venemaa kolkasse venekeelsesse
jõhkrasse algeliste olmetingimuste ja nigela toiduga keskkonda. Sestap
püüti armeest pääseda igasuguste nippidega.
Lihtsaim oli seda teha psüühiliste haiguste simuleerimisega. Samas
tuli vältida diagnoosi, mis oleks saanud takistuseks ülikooli
astumisel või autojuhiloa taotlemisel. Üks kasutatud diagnoose
oli näiteks “krooniline kurvameelsus”. Sõjaväest
vabastas või andis pikenduse ka astumine miilitsakooli või
tööleasumine sõjatehasesse, näiteks Dvigateli.
Teenistusse ei kutsutud ka neid, kellel oli vähemalt kaks eelkooliealist
last.
Sõjaväkke sattudes üritati leida lihtsamaid
teenistuskohti. Populaarne oli kunstniku ametikoht, kes pidi joonistama
peaasjalikult plakateid ja dekoreerima nn Lenini tube, kus korraldati
poliittunde. Lihtsamad olid ka staabiametid, kuid nendesse pääseda
oli raskem: esiteks eeldas see korralikku vene keele oskust, mida oli
vähestel Eesti poistel, ja teiseks peeti baltlasi poliitiliselt
ebausaldusväärseteks. Paljud eestlased leidsid “sooja
koha” autojuhtidena – autojuhiloa olemasolu oli Eestis üsna
tavaline, Venemaal mitte. Pealegi peeti Vene sõjaväes baltlasi
korrektsemateks.
Kõige hullemaks kohaks loeti
tööpataljone, kus teenijaid rakendati lugematutel
sõjaväelistel, aga ka tsiviilobjektidel.
Tööpattidesse saadeti peamiselt mehi, kes olid kriminaalkorras
karistatud, ja neid, kes mujale ei kõlvanud. Ent määravaks
võis saada ka asjaolu, et kutsealuse isa oli teeninud Saksa armees.
Ohvitseriamet polnud Eestis eriti populaarne, sest see oli Vene
ohvitseri amet. Siiski oli Eesti taasiseseisvumise ajaks sadakond eestlasest
Nõukogude armee ohvitseri, kes enamasti võeti Eesti
kaitseväe teenistusse.
Sõjaväkke võeti
ajateenijaid kaks korda aastas, sügisel ja kevadel. Kevadel minekut peeti
paremaks, siis jäi “noorteaeg” soojale ajale.
Sõjaväkke kutsutud poisid koguti Lasnamäe jaotuspunkti, kust
nad saadeti edasi Venemaale. Teenistusaega ei arv
estatud täpselt: demobiliseeriti aprillist juuni lõpuni ja
septembrist detsembri lõpuni. Kojulaskmise edasilükkamisega
ähvardamine oli üks abinõusid teenistusaja lõpuks
ohvitseridel üle pea kasvanud “demblite” distsiplineerimisel.
Alljärgnevalt kahe ankeedi täitnud ja ühe
käesoleva loo tarbeks küsitletud mehe lugu.
Berliini müüri ehitust turvamas
Uno teenistus
Nõukogude armees algas 18. septembril 1959 Võru raudteejaamast.
Hommikul jõuti Tallinna ja pärast lõunat viis elektrirong
Uno ja tema kaaslased edasi Tapale. “Tunne oli nagu vangilaagrisse
saabunul”: tsiviilriided kästi ära anda, asemele anti vanad
sõduririided, käidi läbi täisaunast ja peatselt kamandati
kõik magama.
Hommikul ärgates oli kõht väga
tühi, sest kodunt kaasa võetud kohver toiduga oli õhtul
ära võetud. Veidi tõi leevendust väeosa
hommikusöök: veega keedetud tatrapuder, leib ja tee.
Keskpäeva paiku said Uno ja tema kaaslased teada, et neid saadetakse
Ida-Saksamaale.
Sellega on põhjendatav ka see, miks
värsketele ajateenijatele ei antud uusi riideid: need oleks ära
varastatud.
Uno meenutuste kohaselt oli temaga koos Tapale saabunuid
umbes 150. Põhiliselt koosnes üksus eestlastest, vähem oli
eestivenelasi, lisaks oli üks leedulane ja üks Pihkva oblastist.
Pihkva oblasti noormees oskas ka eesti keelt, kuid ei rääkinud
seda kunagi. Nagu hiljem selgus, oli tegemist “koputajaga”.
7. novembri paiku algas sõit Saksamaale. Vahetult enne seda anti
selga uued riided – nahksed säärikud, nahast rihm,
rõivad täisvillasest. Rongiga sõideti kuni Brestini.
Vagunid, milles noorsõdurid loksusid, olid ette nähtud loomade
veoks, kuid kohandatud sõduritele: kahekordsed narid ja ahi vaguni
keskel. Sinel oli nii külje all kui ka katteks, varrukas oli padjaks.
Brestis laaditi meeskond reisivagunitesse ning teekond läks edasi
Frankfurti Oderi jõe kaldal. Sealses sõjaväelinnakus algaski
õige teenistus. “Kasarmud olid sõjaaegsed: korralikult
ehitatud, toad parkettpõrandate ja keskküttega.” Uno teenis
õhutõrjepatareis, mis tegi igal suvel õppusi
Läänemere ääres.
Peatselt suunati osa mehi
– ka Uno – seersandikursustele. Hea oli see, et eestlasi oli koolis
võrdlemisi palju. Eespool mainitud Pihkva oblasti noormees hakkas aga
oma kohustusi täitma.
Kuulas pealt, mida eestlased
rääkisid, kandis seejärel vastavatele isikutele ette ja poisse
hakati uurimisele kutsuma. Tähendab, KGB tegutses. Nimelt oli välja
uuritud, et mõnedel eestlastel on sugulasi Lääne-Saksamaal.
Neid eestlasi kuulati sageli üle ja lõpuks saadeti enamik neist
teenistust jätkama kusagile Venemaa avarustesse: et mingil juhul
Läände ei põgeneks!
Kuni 1962. aasta jaanuarini
kedagi puhkepäevadel linna ei lubatud. Ka puhkust said väga
vähesed. Seda võimaldati juhtudel, kui keegi lähedastest suri,
ja nendele sõduritele, kes valvepostil olles avastasid spiooni. Uno
arvates ei olnud need aga mingid spioonid, vaid lihtsalt purjus sakslased.
Saksa rahva suhtumine Vene sõduritesse oli erinev. Vanemad sakslased
vaatasid neile kui okupantidele põlastavalt, ent noored lehvitasid, kui
autodega õppustele sõideti.
1961. aasta augustis
algas sõit Berliini, et julgestada piiri sulgemist Ida- ja
Lääne-Berliini vahel. Ühe augustipäeva õhtul kell 21
istuti autodesse, kaasas automaadid ja õh
utõrjekahurid.
Jagati välja ka lahingumoon. Autod
sõitsid aeglaselt ja parktuledega. Hommikul umbes kell neli
jõuti Berliini ja üksus majutati linnaäärsesse
koolimajja. Kord oli range – isegi sööma minnes pidi olema
kiiver peas ja automaat kaasas.
Räägiti, et esimesel
ööl ehitatud müüri lõhkunud sakslased maha,
mistõttu on nende kohus uut müüri kaitsta. Kokku oli ehitatava
müüri piirkonda koondatud kuni 2000 kahurit ja tanki. Sedasi elati
Berliinis umbes kuu, kuni külma sõja sümbol – Berliini
müür – lõpuks valmis sai.
Andres teenis punaväes 1987. aasta juuli
algusest 1989 mai lõpuni, olles viimases kõrgkoolidest
värvatute kaheaastase teenistusajaga aastakäigus. Andrese
teenistuskohaks sai Tapal asunud insenerivägede õppeväeosa. Ta
alustas teenistust õpperoodus, kuid sattus siis Tallinna garnisoni
hospidali.
1987. aasta lõpul oli Andres tagasi Tapal.
Kõik need, kellega ta koos oli teenistust alustanud, olid juba
“vägedesse” laiali saadetud. Andres ööbis oma endise
õpperoodu kasarmus, olles seal söögil-seebil, ning peitis end
päeval samas väeosas teenivate teiste eestlaste juures –
veetornis, spordisaalis jne. Ühel päeval soovitas ukrainlasest
seersant tal rääkida remondiroodu ülemaga, kes pidi olema
“mõistlik joodik” ja “arusaaja inimene”. Andres
läkski ning luiskas end tubliks remondimeheks. Nii jäetigi ta Tapale
remondiroodu, elektrikuks.
Rooduülema otsust mõjutas
kaks pudelit likööri Vana Tallinn ning peotäis välismaa
kleeppilte.
1988. aasta kevadtalvel kutsuti Andres koos ühe
teise mehega staapi ning teatati, et nad peavad minema kuuks ajaks
komandeeringusse – eskortima mingeid masinaid remonti.
Järgmisel päeval viidi Andres ja tema kaaslane mikrobussiga
Paldiskisse. Sadamas seisis RO-RO-tüüpi tsiviillaev, mille peale
laaditi insenertehnika ja mõned konteinerid. Mis neis oli, seda
nägi Andres alles sihtkohas: lastiks oli umbes 15 vanemat tüüpi
tanki ning mõned insenerimasinad.
Laeval anti selga
tsiviilriided – tunked ja puhvaika. Paraadvorm ja sinel jäid
Paldiskisse lattu. Merereis kestis paar nädalat, siis saabuti sadamasse.
Ilm oli soe ja meeldivalt niiske. Asukoha suhtes tuli laadimistöödel
ka esimene vihje – mahalaadimist teostasid võõras vormis
aafriklased. Lõpuks sai Andres teada, et oldi vennaliku Etioopia Aseba
sadamas. Tehnika laaditi treileritele ning hakati kolonnis liikuma,
julgestuseks Vene tüüpi soomukid. Terve päev sõideti
lõunasse, kokku umbes 150–200 kilomeetrit. Õhtuks
jõuti mingisse sõjaväebaasi, kus tehnika võeti
treileritelt ning pandi ritta seisma. Sõjaväebaasis oli vene keelt
kõnelevaid tsiviilriietuses inimesi üpris palju – need pidid
olema sõjaväelised nõuandjad. Oleku järgi tundusid nad
eluga igati rahul olevat, sest palk jooksis neil nii kodumaal kui ka
Etioopias.
Sõjaväebaasis veedeti mõni
päev, mis oli vajalik kohalikele sõjaväelastele tehnika
üleandmiseks. Tagasi toodi Andres ja tema üksus transpordilennukiga.
See oli küll tsiviilvärvides, kuid Aerofloti kirjadeta. Maanduti
Riias, kus keegi polkovnik pani meestele südamele, et nad ei tohi oma
reisist kellelegi rääkida – olevat sõjasaladus.
Seejärel saadeti Andres ja tema kaaslane rongiga tagasi Tapale.
“Kuldhammaste” meister
Ka Gunnar kuulus viimaste minejate hulka – tema teenis Vene kroonus
1987–89. Teenistus algas kenasti, kodule lähedal Leningradi
lähistel. Siis aga kupatati ta Jakuutiasse Laptevite mere äärde.
Ametlikult oli tema väeosa rannakaitseüksus, tegelikult aga
tööpataljon. Põhitöö oli siis lennuvälja
ehitamine. Tööolud olid karmid, talvel keskmiselt 40–50 kraadi
külma. Eriti hull oli lumetormide ajal. Kord läks üks rühm
sõdureid tormiga sööma ja eksis teelt. Alles kevadel kaevati
nad välja. Paljud jäid kõrvadest ilma – need murdusid
külmaga ära. See-eest toideti väga hästi.
Gunnar
teenis ka soojemate kohtade peal: roodu kunstnikuna, santšastis
(meditsiinipunkt) ja kasvuhoones. Kasvuhoones olles sai tegeldud
näputööga – Gunnar kinnitas põdrasarvi
puuplaatidele, neist ühel, mis kingiti polgukomandörile, oli
kogunisti 38 haru.
Nii-öelda leivanumbriks sai Gunnaril aga
“sfikside” valmistamine ja paigaldamine. “Sfiks” oli
valgevasest hambakate, mis nägi välja nagu kuldhammas. Need olid
väga populaarsed Kesk-Aasia liiduvabariikidest pärit ajateenijate ehk
“tšurkade” seas, kes ei tahtnud ilma “sfiksita”
ei puhkusele ega demblisse minna. Materjali hankis Gunnar autoakudest.
Võttis nätsu või plastiliiniga hambast jäljendi, tegi
vaskplekist õhukese katte ja kinnitas selle hambale kipsi ja tsemendi
seguga. Kord soovis üks “tšurka” “sfiksi”
ühe päevaga – tal ootas ees puhkus. Kiirustamisega tuli
“sfiks” aga liiga väike ja kuidagi ei mahtunud hamba peale.
“Tšurkad” mõtlesid pisut ja otsustasid, et
tarvis hammast viilida. Muud viili aga ei leitud kui kaks umbes 40 sentimeetri
pikkust rasplit. Ega midagi, kaks hoidsid pead kinni ja viilimine algas.
Hambakilde küll lendas, aga ilus särav “sfiks” sai
see-eest paika. Ja Gunnari “patsient” läks õhtul
õnnelikuna lennuki peale. Aasia poisid olid üldse naljakad.
Üks oli enda sõnul juba kolmandat korda aega teenimas –
vendade eest.
Ei pääsenud Gunnar armees keretäiteta.
Korralikult sai ta peksa väeosa maletšempioni käest.
Mees ei tundnud küll korralikult ratsukäiku, aga ometi oli ta seni
kõiki oma vastaseid võitnud.
Nimelt ähvardas ta
muidu peksa anda, seekord tuli suure rusikaga maletajal aga leppida teise
kohaga. Teine kord sai Gunnar kere peale ühe jakuudi käest. Too oli
küsinud, kuidas pükse saaks kähku kuivaks. Gunnar soovitas panna
kaika otsa ja lõkke kohale. Paraku oli jakuut puhastanud oma pükse
rohke bensiiniga... Teine jakuut aga aitas hädast välja, kui
pöial paiste läks ja väeosa arst soovitas sõrme hoopis
maha lõigata. Jakuut ütles Gunnarile, et pole häda, pissi aga
peale. Pöial saigi terveks ja Gunnar sõitis koju ilma
jäsemekaotusteta.