Inimküünlad
Eestit šokeerisid sel nädalal uudised Järvamaalt. Uusaastaööl valas end Paides bensiiniga üle, pani põlema ja suri Riigikogu liikme Andres Taimla abikaasa Leili. Proua ei suutnud enam oma mehe topeltelu taluda.
Kaks päeva hiljem tuli uudis Imavere vallast, kus üks 17aastane noormees end samamoodi tappa üritas.
Järvamaal on inimpõlemisega üldse huvitavaid seoseid.
Paide teeristis tervitab 1998. aastast teelisi paeskulptuur "Hääletaja", selle autor Laur Tiidemann pani kogu Eesti inimpõlemisest rääkima neli aastat tagasi, kui end Tallinnas Kunstiakadeemia ees süütas.
Neljasaja aasta eest toimus Paides aga Eesti ajaloo suurim inimeste põletamine: tuleroaks läks korraga 12 nõida...
Poliitilised enesepõletamised
Enesepõletamine on ajalooliselt tuntud ennekõike poliitilise aktsioonina.
16. jaanuaril 1969 pani Tšehhi tudeng Jan Palach end Praha keskväljakul põlema protestiks selle vastu, et Nõukogude väed 1968. aastal reformimeelse valitsuse (“Praha kevade”) kukutasid.
Palachi tegu kordasid samal aastal veel kaks tšehhi. 2003. aasta kevadel sooritas viitega Palachile enesetapu veel kuus Tšehhi koolilast. Palachi põlemise paika tähistab Prahas rahvusmuuseumi ees pronksist rist.
Leedus Kaunase muusikateatri ees on samuti üks ausammas tulemärtrile. 14. mail 1972 süütas end muusikateatri esisel pingil 19aastane leedukas Romas Kalanta.
Võimud üritasid hüvastijätukirjas teravalt riigikorra vastu protestinud noormehe matused salaja ära korraldada ning et temast ei saaks niigi mässavale maailmale järjekordset kangelast, sundis KGB tema ema allkirjastama õiendit, et poeg oli hipi, narkomaan ja hull.
Sellest hoolimata sai Kalanta maja eest alguse “Kaunase mäss,” mille hõngu õhkus Eestissegi.
Väidetavalt panid 70ndatel Kalanta eeskujul endale tule otsa veel nii mõnedki balti noored, kuid valvsad võimud suutsid need juhtumid juba avalikkuse eest varjul hoida.
Ka eestlased süütasid end
ENSV KGB-l oli igatahes poliitilise enesepõletajaga ümberkäimise kogemuse olemas juba Palachi aegadest. Nimelt süütas end pool aastat pärast Palachit, 28. juunil 1969 Pirita jõekäärus 32aastane Toivo Seppenen. Samal ajal toimus juubelilaulupidu.
Oma tegu oli soome rahvusest mees põhjalikult plaaninud: kodunt lahkudes kirjutas ta enesetapu põhjused üles ning enne, kui end bensiiniga üle valas, sidus koguni jalad rihmaga kinni, et mitte jõkke joosta. Põlemise valu oli siiski nii tugev, et raudteelaste klubis kütjana töötanud mees veeretas end kohe vette. Tema elu see paraku ei päästnud.
Enne surma Tõnismäe haiglas põhjendas Toivo arstile, et protestib võimude vastu ning valis just tulesurma, et rohkem tähelepanu saada.
Nagu arvata oligi, kadunukese soov ei täitunud. Vaatamata hüvastijätukirjale, mis selgelt viitas eesti ja vene keelt kõnelnud soomlase poliitilisele rahulolematusele, kirjutas juhtumit uurinud kohtupsühhiaater Seppeneni enesepõletamise purunenud armastuse ja skisofreenia arvele.
Arvestades võimude praktikat enesepõletajate suhtes ei ole seega midagi imestada, et üks Tallinnas Raekoja platsil 80ndate teisel poolel toimunud poliitiline enesepõletamine on maha vaikitud.
Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituudi juhataja Airi Värniku andmeil on sellestki põlemisest olemas hüvastijätukiri. “Poliitiline enesepõletamine, kahtlemata. Meil pole paraku andmeid, sest tollal veel ei kirjutatud suitsiididest.”
Enesetappude uurija sõnul on instituudil kõige üksikasjalikumad andmed enesepõletamise kohta, mis leidis aset 11. jaanuaril 2001 Tallinnas kunstiakadeemia ees. Seal põletas end noor skulptor Tiidemann.
“Tegu oli kunstnikule omase, ekstaatilise suitsiidiga. Tulenes see loomingulisest palangust ja leidis aset väga hea tuju foonil. Ta ütles oma kaaslastele, et loob häppeningi, mis tõesti on midagi. Eks ta oli oma performance’ites ka varem tuld ühe elemendina kasutanud...”
Uusaastaööl Paide esiperekonda Taimlaid tabanud tragöödiat esenetapu-uurija kommenteerida ei julge, sest ei tea üksikasju. "Kui seda kättemaksusuitsiidiks pidada, siis võibolla oli siin tegu sümboolse elust lahkumise moodusega," oletab Värnik ettevaatlikult, lähtudes sellest, "mida Taimlate kohta lehtedes kirjutati".
Propagandistlikud inimpõletamised
Sümbolina on põlev inimene igatahes võimas, propaganda huvides on seda korduvalt kasutatud.
Pioneerid mäletavad Tallinnas üht kuulsat puud. Saksa okupandid olevat selle najal elusalt põletanud miiniristleja Minsk madruse Jevgeni Nikonovi. Ausammas "Tallinna kaitsjale" seisis Kadriorus isegi hoolimata sellest, et Nikonovi aastaid pärast sõda Siberis jalutamas nähti.
Ka Nõukogude luuraja Leen Kullmanni kohta liikus lugu, et kui Omakaitse ta kinni võttis, püüdis 22aastane radist-õpetajanna end Võru vallamaja arestikabris põlema panna.
Müüt on seegi, et enesepõletamine pärineb idast. Orientalist Haljand Udam kinnitab, et tegu ei ole spetsiifiliselt Aasia nähtusega.
"Enese põlemapanek on vaid lihtsaim moodus enesetapu läbi viimiseks paremate vahendite puudumisel. Inkvisitsiooni nõidade ja ketserite põletamise tõttu loeme igasugust elus inimeste põlemist pigem Euroopa asjaks."
Nõidade põletamise ja inkvisitsiooni taustal kerkib jälle tahtmatult esile Paide.
Ajaloolane Jüri Kuuskemaa räägib, et Eesti ajaloo suurim “praadimine” toimus 1605 just Paides: “12 õnnetut naist leidis oma otsa nõidade pähe. Väikese Eesti oludes on uskumatu, et nii väikeses linnas – Paides oli tollal 500 elanikku – leiti nii palju nõidu."
Inimene ei põle
Inimene ei ole suurem asi tulematerjal, krematooriumis kulub tuhastamiseks tunde.
Keskaegne inkvisitsioon lähtus ketsereid ja nõidu hukates ideest, et tulel on puhastav toime. Elusalt põletamist selgitati asjaoluga, et kirik ju verd valama ei hakka.
Tule läbi elust lahkumine on piinarikkaim viis surra.
Tule kätte jääjat võib vaid lohutada teadmine, et valušokk on nii suur, et teadvus kaob kiiresti.
