Samuti võib hooldusraviasutustes olla tegu inimväärikust alandavate ehk ebainimlike kinnipidamis-, elu- või olmetingimustega, ebaproportsionaalse liikumise piiramisega, alandava kohtlemisega, ohjeldamisega ja kaebemehhanismide puudumisega.

Möödunud aasta kevadel tekkis Eesti avalikkuses poleemika Keila hooldushaiglas pakutava hooldusraviteenuse kvaliteedi osas, kuna haiglas viibiva inimese lähedased süüdistasid personali hoolimatuses. Pärast loo avaldamist esitasid mitmed patsiendid kaebusi seoses eri probleemidega hooldushaiglates üle Eesti.

Eesti patsientide esindusühing koostas kevadel kokkuvõtte, mis demonstreerib hooldusravis üldjoontes järgmisi probleeme:

  • Patsiente ega nende lähedasi ei informeerita ravist, hooldusest ega prognoosist. Vastava teabe nõudmist eiratakse ning patsient ja tema lähedased jäetakse teadmatusse.
  • Patsiente ja nende lähedasi koheldakse ebaväärikalt, alandavalt ja kohati jõhkralt. Teenuse osutajad põhjustavad patsientidele järgnevate tegevustega julmi kannatusi: patsienti ei hooldata nõuetekohaselt (lamatiste tekkimine), lamajaid haigeid ei söödeta, joodeta ega aidata vajadusel tualetis käimisel, patsient jäetakse hooletusse ning koheldakse alandavalt, n-ö tülikaid patsiente ohjeldatakse seadusevastaselt, patsiendid jäetakse pikaks ajaks hooldamata, patsient jäetakse pikaks ajaks üksi ega kontrollita tema seisukorda piisava sagedusega, valusid ei leevendata, ei anta ravimeid ega abivahendeid, ei jälgita ruumide olmetingimusi (temperatuuri), patsiente ohjeldatakse füüsiliselt ja manustatakse neid informeerimata uimasteid/rahusteid, patsiente ja nende lähedasi alandatatakse personali poolt verbaalselt, patsientidele ei osutata n-ö kõrvalteenuseid (välimuse korrastamine, võimlemine, õues käimine jne).
  • Teenuse osutajad püüavad teadlikult patsiendi surma esile kutsuda kas uimastavate ravimite üledoosiga, vajalike ravimite mitteannustamisega, teadliku külmetamisega vms.
  • Patsientide lähedasi survestatakse maksma altkäemaksu teenuse jätkamise või parema hoolduse eest.
  • Patsientide vara on tähelepanuta, isiklikke asju varastatakse.
  • Patsientide ja nende lähedaste kaebusi osutatud teenuste kohta ei võeta tõsiselt. Mõnikord tunnistatakse osutatud teenuse halba kvaliteeti ning väidetakse, et nii peabki olema.

Eesti patsientide esindusühingu juhataja sõnul on nimetatud kokkuvõtte puhul tegemist küll patsientide versiooniga, mis ei ole läbinud ametlikku uurimist, kuid kuna kaebusi on nii palju (50 kaebust 16-st erinevast hooldusraviasutusest) ja nad on suhteliselt sarnased, siis teatud järeldusi võib neist siiski teha.

Põhja-Eesti regionaalhaigla algatas tol kevadel sisejuurdluse, et uurida kas Keila juhtumi puhul on tehtud ravivigu ja kas haiglates on patsienti hoolimatult suhtutud. Koostatud ülevaates nenditi, et järel- ja hooldusravi kliinikus olid puudused töökorralduses, juhtimisvead, infovahetuse korraldamatus lähedastega, personali ülepinge ja inimeste nappus, kuid samuti ka tagasiside puudumine patsientidelt ja nende lähedastelt, õigemini hirm või kartus selle andmise ees.

Sotsiaalministeerium andis pärast kerkinud probleeme terviseametile korralduse hooldusravihaiglaid kontrollida. Eesti Päevalehe artiklist „Terviseameti analüüs: vigu on enam kui pooltes hooldusravihaiglates” selgub, et pooled teenuseosutajad on osaliste puudujääkide kohta saanud märgukirjad. Puudujääkideks on neis tunnistatud patsientide kinnisidumist, õe väljakutsesüsteemi puudumist, palatite ülerahvastatust, hügieeninõuete eiramist jne.

Lisaks märgitakse analüüsis, et väikesed hooldushaiglad ei suuda alarahastuse tõttu üldse kvaliteetset teenust pakkuda. Sotsiaalministeerium tunnistab artiklis terviseameti analüüsis osutatud puudusi, kuid suhtub neisse kergelt. Esindaja hinnangul oli terviseameti üldhinnang positiivne ega kinnitanud meedia vahendusel kujunenud kuvandit.

Rekand soovitas olukorra parandamiseks luua kohtueelse organi patsientide kaebuste tõhusaks ja efektiivseks uurimiseks, menetlemiseks ja analüüsimiseks, kuna praegune kaebustesüsteem ei ole parim või ei ole inimesed oma õiguste kasutamist teadvustanud või arvatakse, et kaebamisest või kohtu poole pöördumisest pole kasu.

Lisaks soovitas Rekand ette võtta kvaliteedimehhanismide üldine arendamine. „Kõikidel hoolekandeteenuseid osutavatel organisatsioonidel peab olema organisatsioonisisese kvaliteedisüsteemi, kaebuste ja vaidluste lahendamise kord ning klientidelt / teenuse kasutajatelt tagasiside kogumise meetodid,” sõnas jurist.