Mäletan üht juhust, et mul oli vaja uut õmblejat ja ma otsisin seda tsoonist. Mulle näidati üht head, kuid laiska õmblejat, kes oli rohkem kartsas kui tsoonis. See naine oli peaaegu pealaest jalatallani kaetud tätoveeringutega ja kui ma teda saunas esimest korda nägin, oli tunne, et näen tulnukat. Isegi nii tätoveeritud meest oli raske leida. Ta oli ülbe ja kippus pidevalt kaklema. Teistega ta läbi ei saanud ja alailma oli ta oma skandaalse kuulsuse pärast brigaadidest välja visatud. Ühel õhtul pärast tööd, kui kükitasin maja taga seina ääres ja suitsetasin, tuli see tüdruk ja küsis, kas ma jooksin temaga koos teed. Teadsin, et tavaliselt järgneb sellele mingi tähtsam jutuajamine.
Kui ta oli tee topsi kallanud ja mina sealt kaks tseremoniaalset lonksu võtnud, küsis ta, kas ma võtaksin ta enda brigaadi õmblejaks. Ütlesin, et mul on tõesti õmble­jat vaja, kuid temast ei ole suurt abi, kui ta pidevalt kartsas istub. Minu juures on vaja tööd teha. Ta lubas, et hakkab tööle. "Ha-haa, sina ja hakkad tööle! Sa pole ju kusagil töötanud!" Ta ütles, et masstöö ei istu talle, et ta ei suuda istuda kümme tundi suures tsehhis masina taga. Ma ­väitsin, et minu brigaad ei tööta põrmugi vähem. Siis ütles ta mulle, et minu brigaadi omad vähemalt teenivad midagi ja avaldas mulle saladuse, et tal on lastekodus väike laps, kellele ta kunagi midagi saata pole ­saanud. ­Vaatasin sellele karmile naisehakatisele silma ja nägin seal pisaraid. Ta rääkis tõtt. Olin nõus teda võtma, kuid hoiatasin kõvasti, et kui ta kavatseb mind ja kogu brigaadi kas või kordki alt vedada, siis ei lähe ma kaebama, nagu teised brigadirid teevad, ja brigaadist välja ka ei viska, vaid annan talle isiklikult sauna taga sellise keretäie tappa, millist ta veel elus saanud ei ole. Ta lubas, et ei vea kedagi alt - andku ma talle ainult võimalus. Olin endale suure riski kaela võtnud ja ka ülemusi tuli veenda, et ta minu brigaadi üle viidaks. Ülemused ei uskunud, et ta tööle hakkab. Aga ta hakkas ja mul ei olnud temaga mingeid probleeme.

Kaklemise olin ma lõpuks ära õppinud ja mul tuli nii mõnigi kord tõestada oma paika päikese all. Esimesed viis aastat olid kõige raskemad, pärastpoole hakkasin juba oludega harjuma, kuigi ei leppinud kunagi.
Ükskord tegime oma brigaadis remonti ja kaks tüdrukut läksid keset värvipurke kaklema. Ma ei salli füüsilist vägivalda, aga teatud kontingendiga teistmoodi lihtsalt ei saa. Üritasin kaklejaid korrale kutsuda ja palusin neil toast lahkuda ja teises kohas oma arveid klaarida. Nad eirasid mind. Siis astusin füüsiliselt nende vahele, sain esimesel ettejuhtuval rinnust kinni ja lõin talle rusikaga nii kõvasti näkku, et ta tasakaalu kaotas ja kukkus. Ma nägin seda kukkumist nagu aegluubis pealt ja hoidsin hinge kinni, sest oli oht, et ta kukub vastu malmradiaatorit ja lööb oma pea lõhki. Õnneks kukkus ta paar sentimeetrit mööda. Ohkasin kergendatult - oleks seda paksu pahandust veel vaja - tapan veel kedagi ära! Kogu rahvas, kes seda lööki pealt nägi, oli samuti imestunud, et mu löök võib olla nii tugev. Edaspidi üritati minu juuresolekul mitte kakelda. Ka inimsööjaks sõimamise eest oli oht lõuga saada. Ühel naisel viskasin suures õmblustsehhis raske niidirulliga silma siniseks nagu pesapallur, teisele kukutasin "kogemata" õmblusmasina jala peale. Ühe naise pidin pesuköögis peaaegu vanni ära uputama. Naised ei saanud aru, kuidas ma seda teen, sest mu näos ei liikunud ükski lihas. Ma ei sõimanud vastu, ei karjunud ega ärbelnud - ma reageerisin momentaanselt ja ettearvamatult. Hirm on võimas relv ja ma kasutasin seda nii kaua, kuni mind avalikult enam solvata ei julgetud. Seljataga kiruti loomulikult edasi, aga see mind ei häirinud. Sellised etteasted lõppesid minu jaoks alati kartsaga, aga lõpuks ma saavutasin oma eesmärgi, mind jäeti rahule.

Kord konfiskeeriti minult ebaseadusli­kult saadud pakk toiduainetega. See oli päris hea pakk: seal oli suitsuvorsti ja ­kohvi ja suhkrut ja šokolaadi ja ma ei tea, mida veel. Aga keegi kade käis kaebamas ja pakk võeti minult ära. Kutsuti vahtlasse korra­pidajaohvitseri juurde seletuskirja kirju­tama. Kästi kirjutada, kust ma ­selle keelatu sain ja kes tõi. Mina aga ­kirjutasin: "Hiinlased panevad kartulit maha 15. mail ja kaevavad välja 16. mail; küsimuse peale, kas kartul saab siis nii ruttu valmis, vastavad hiinlased: ei, aga väga ­tahaks süüa!" Ohvitser oli näost lilla, kui ta seda luges.
Siis palusin ülemuselt näha konfiskeeritud asju ja nimekirja kõigest, mis konfiskeeriti, ja siis palusin näha hävitamisakti, sest kõik konfiskeeritu tuli hävitada.
Ta küsis, kas ma ei usalda teda. Vastasin, et ei, sest olen ennegi näinud, et vangilt konfiskeeritu ilmub välja mõne koputaja käes või söövad reakorrapidajad seda kraami ise või viivad koju.
Mina aga ei soovinud, et seda kraami tarvitab keegi muu, kui ma ise seda tarvitada ei saa. Ülemus ütles, et neil pole seda rämpsu vaja! Vastasin, et see pole kaugeltki rämps, vaid korralikud ja kallid toiduained, mille eest ma olen maksnud, ja mõni reament pole elus midagi taolist söönud. Nõudsin idioodi järjekindlusega toiduainete hävitamist ja ohvitseril ei jäänud muud üle kui võtta pakk ja minna koos minuga katlamajja konfiskeeritud toiduaineid hävitama. Nõudsin seda, mida nad tegelikult iga kord pidid tegema, aga ei teinud. Kui ma oma käega paki ahju viskasin ja sellest kraamist tõusis hea grillimislõhn, mida tekitas suitsuvorst, klõnksatas nii mõnelgi kõrisõlm. Olin väga rahul, sest olin mentidele andnud järjekordse õppetunni.

Naersime me harva, sest elu oli kokkuvõttes masendav ja stressitekitav. Hea oli lugeda Aleksandri kirju. See mees ütles mulle, et tuleb Harkusse lühiajalisele kokkusaamisele ja tuligi. Tundus, et ta on minusse armunud, ning ütles, et tahab minuga siin vanglas abielluda.
Mis mul kaotada oli? Olin nagunii kõik kaotanud ja minna polnud mul pärast vabanemist ka kusagile. Selle mehega tundsin ennast kaitstuna nagu vanajumala selja taga. Ta oli minust vanem ja elukogenum. Ta meeldis mulle. Ühel päeval kirjutas ta mulle, et on viinaravil. See oli minu jaoks uudis, sest minu teada ta ­alkoholi üldse ei tarvitanud. Hiljem sain teada, et ta oli ennast vabatahtlikult viinaravile palunud, et saaks Harkusse tööle tulla. Nimelt mehed, alkohoolikutest ehitajad, saadeti meie laagrisse uut sööklat ehitama.
Ja ühel päeval oligi ta kohal ning ma olin seatud lihtsalt fakti ette. Veendusin veel kord, et vanglasüsteemis on hea tahtmise juures tõesti kõik võimalik. Ta käis meil tööl aasta ja see aeg elasin ma nagu kuninga kass - mul ei puudunud midagi - Aleksander täitis iga mu pisemagi ­soovi. Me kasutasime iga võimalust, et koos olla, ja loomulikult ei silitanud me siis teineteise kätt, vaid andusime teineteisele kogu kire ja temperamendiga. See mustaverd venelane oli tõeline leid, kes äratas uuesti ellu minus ammu ära tapetud naise, ja me leidsime kõikvõimalikke kohti, kus ­kohtuda. Kuna ma olin brigadir ja mul oli palju tegemist ja jooksmist ja keegi ei teadnud parajasti, kus või kelle juures ma olla võisin, oli selliseid "ärakadumisi" hea lavastada. Ja kus me küll ei olnud! Minu ­kabinet oli liiga ohtlik ja avalik koht, aga ka meestel oli oma ruum, kus nad riietusid ja ­kohvipause pidasid, ja loomulikult garaaž, mis oli juba vabade meeste pärusmaa, aga hea raha eest sai kõike korraldada. Raha Aleksandril oli, et oma naudinguhetkede eest maksta. Ükskord kasutasime isegi laagriülema isikliku Volga tagaistet, kui see garaažis remondis seisis. Kompleksid olid kuhugi ära kadunud. Kõik oli nii loomulik. Ka meie kirjavahetus jätkus. Kirjutasime tihti. Ühel hetkel aga kirjad lakkasid. Pöördusin ta tädi poole järelepärimisega, aga ta ei öelnud mulle midagi. Siis aga kuulsin meestelt, et Aleksander on autoavariis surma saanud.

Ma pole vanglas kunagi paaniliselt lugenud päevi, nagu mehed seda ­sõjaväes tee­vad - püüdsin lihtsalt elada oma ­igapäevast elu, teha oma tööd nii ­hästi, kui oskan, mitte kõike väga südamesse võtta ja lihtsalt ellu jääda. Ja kunagi ei jätnud ma kedagi abita, kui abi andmine minu võimuses oli. Üks heategu päevas - kunagi mu ema ütles seda mulle. ­Mulle öeldi küll, et olen loll ja et keegi mulle aitäh ei ütle, pigem pannakse võimalusel jalg ette või lüüakse allapoole vööd - ma teadsin seda, aga tegin seda, mida tundsin, et pean tegema - järelikult ei olnud kõik inimlik minus veel ära tapetud ja ma jälgisin kiivalt, et kogu mu robustse ja teinekord ka väga ropu kesta sees ikka see parem pool alles jääks.
Ma ei tahtnud ega tohtinud ­manduda. Inimesele on nii vähe vaja: teinekord piisab sõbralikust sõnast või naeratusest, teinekord särinast teest või pakist sigarettidest ja pakutud maiustusest. Kui sul midagi ei ole, siis hakkad lihtsaid asju hindama teisiti ja materiaalne taandub tagaplaanile. Oluline on hoopis midagi muud - inimene ise, suhted, tähelepanu. Raha on ainult vahend, et ära elada.

Raamatu "Ma armastasin kiskjat" saamisloost

  • Ma nägin Pille Hannit (seda nime kandis ta tookord, oma traagilisel ja vastuolulisel eluperioodil) esimest korda läbi trellide. Tegin 1991. aasta sügisel lugu Harku vanglas toimuvatest putšijärgsetest muutustest ja mind ringkäigul saatev vanglaülem osutas ühe naise nagu eksponaadi poole: tema ongi see inimsööja naine. Kõik teadsid seda õõvastavat lugu, mis tervet Tallinna kaheksakümnendate alguses ärevil hoidis. Mõrvamine-tükeldamine-praepann olid need märksõnad, mis liikusid suust suhu. Aga ma teadsin juba ka seda, kuidas Pille mõrtsukast mees oli oma esimeseks ohvriks valinud sellesama oma armastatud naise ja kuidas naine oli kõik need verised abielukuud elanud pidevas surma­ohus. Mis selle naise peas küll toimub, mõtlesin ma. Staarvangina oli Pille aga keeldunud igasugustest intervjuudest. Kahekordse ohvrina - oma mehe koduvägivalla ja nõukogude kohtusüsteemi - ei tahtnud ta veel ka meedia ohvriks saada.
  • Läks mööda kuusteist aastat ja mingil põhjusel hakkasid Pille loo vastu huvi tundma Taani teatraalid, leides maniaki abikaasa vanas loos ainest mehukaks ooperiks. Selles vehiti veriste kilekottidega ja karjuti midagi inglise keeles, ent ühe inimese saatuse suurus ja elu esitatud paradoksaalsed küsimused seal vastust ei saanud. Otsisin Pille üles. Kohtudes tuli jutu sees välja, et tal on oma elulugu papka kaante vahel. Lihtsalt oma lõbuks kirjutatud - ta ei uskunud, et see lugemine võiks kedagi huvitada. Nüüd on see lugu päriskaante vahel, andes võimaluse igaühele kaasa mõelda, kas armastusele on võimalik piire panna või mismoodi jääda inimeseks isegi siis, kui sinult on kõik - ka lihane poeg - ära võetud.     

Tiina Jõgeda, raamatu toimetaja