Wall Street Journali eelmise kolmapäeva põhilugu rääkis, et Euroopa Komisjon uurib Amazoni Luksemburgi maksufääri. Päev hiljem kuulutas WSJ kaanel, kuidas Prantsusmaa alustas menetlust Google vastu ühe miljardi euro tasumata maksude asjas.
Sellised pealkirjad muutuvad üha sagedasemaks. Juulis rõõmustasid Hispaania ajalehed uue seaduse üle, mis kutsutakse Google maksuks. Sakslased tegid midagi sarnast aasta varem. Ka Itaalia kehtestas mullu detsembris Google maksu. Lisaks uurivad suurriikide maksuametid, kuidas internetihiiud raha riikide vahel liigutavad.

Kui oled Tallinna Kaubamaja, Stockmann, Delfi, Postimees või isegi Harrods, on asi lihtne. Asud ühes kohas, sinu toode ja kliendid sealsamas. On olemas riigipiirid, seadused, kohalik maksuamet. Konkreetne värk.

Hoopis teine asi on, kui oled Google, kelle peakorter asub Ühendriikides Californias (juriidiline aadress Delaware osariigis), Euroopa esindus Iirimaal, tütarfirma Hollandis (kellele Iirimaa esindus maksab miljardite eurode eest kasutustasusid), veel üks firma Iirimaal (mis pole eelpool nimetatud Euroopa esindus, vaid hoopis teine ettevõte), kes saab raha Hollandi firmast ja on hoopiski Bermuda saarte maksuresident. Tagatipuks asuvad sinu kliendid erinevates riikides üle Euroopa, neile kehtivad erinevad maksuseadused. See on väga keeruline ja üldsegi mitte konkreetne värk.

Kas see kõik on seaduslik, pole mõtet siin hinnata. Sajad sirgete lipsudega hästi istuvates ülikondades maksujuristid vaidlevad selle üle Euroopa suurlinnades ja pole suutnud ära vaielda. Eelpool mainitud itaallaste Google maks kestis ainult kaks kuud, enne kui ta ebaseaduslikuks kuulutati. Hispaanlaste ja sakslaste omad püsivad aga siiani.

Asi on muus. Asi on rahas ja võrdsuses.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel